Natüürmort

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maria van Oosterwijck, lillevaikelu (1669)
Pieter Claesz, "Vaikelu austritega" (1643)

Natüürmort ehk vaikelu on kunstiteos, tavaliselt maal, mis kujutab elutuid asju, sageli lilli või toitu.

Proosa[muuda]

  • "Tsivilisatsiooni vaikus," mõtleks ta, "see ongi müra. Kust leida siin ühtegi vaikusesaarekest?... Vahest ainult mõnes vaikelus," mõtleks ta. (lk 134)


  • [Renée:] Ma olen natüürmortide kirglik austaja. Olen raamatukogust laenutanud kõik kunstiraamatud ja sealt natüürmordid välja otsinud. Olen käinud Louvre’is, Orsays, moodsa kunsti muuseumis ja näinud 1979. aastal Väikeses Palees Chardini näitust - hurmav ilmutus! Ent ka kogu Chardini looming pole midagi XVII sajandi Hollandi maalikunsti üheainsa meistriteose kõrval. Pieter Claeszi, Willem Claesz-Heda, Willem Kalfi ja Osias Beerti natüürmordid on oma žanri tähtteosed - ja üleüldse tähtteosed, mille eest ma annaksin ilma igasuguse kõhkluseta ära kogu Itaalia quattrocento. (lk 181-182)
  • [Renée:] ... kuna natüürmort kujutab ilu, mis meie ihasid küll kõnetab, kuid on sündinud kellegi teise ihadest, pakub meile rõõmu, kuulumata meie plaanidesse, ning avab ennast meile ilma, et peaksime seda himustama, kehastab see kunsti kvintessentsi, ajatuse kindlustunnet. Tummas stseenis, milles pole ei elu ega liikumist, kehastub plaanidest vabastatud aeg, ajalikkusest ja selle roiust ahnusest välja rebitud täius - ihadeta rõõm, kestuseta eksistents, tahtmisteta ilu.
Kunst ongi ihadeta emotsioon. (lk 186)
  • [Renée:] Nii nagu iga laud on osa olemusest, mis annab sellele vormi, on iga kunstiteos osa universaalsest vormist, mis saab ainsana vajutada sellele kunsti pitseri. Tõsi, seda universaali me otseselt tajuda ei saa: see on üks põhjuseid, miks nõnda paljud filosoofid on tõrkunud pidamast olemust reaalseks, kuna ma näen alati üksnes üht konkreetset lauda, mitte aga universaalset vormi nimega "laud", üksnes üht konkreetset maali, mitte aga Ilu olemust. Ja ometi... ometi on see siinsamas, meie silme ees: iga hollandi meistri maal on selle ilming, silmipimestav kehastus, mida me saame vaadelda üksnes konkreetsuse kaudu, kuid mis annab meile juurdepääsu igavikule, ülima vormi ajatusele.
Igavikule, sellele nähtamatule, mida me vaatame. (lk 229-230)


  • Vaikelu arenes maaližanrina XVI sajandil, kuigi selle juured ulatuvad Vana-Egiptusesse. Vaikelude puhul on tavaliselt kujutatud proosalisi igapäevaasju, mis kannavad aga sügavamat metafoorilist tähendust: sageli näeb seal surelikkuse sümbolina loomakorjuseid, usse lilleseadetes ja putukaid taimi närimas. Ajalisus on elutsükli lahutamatu osa ning surmahetkel on enamik soove tavalised. Selle on edukalt tõestanud oma fotodega Mat Collishaw, kes on pildile püüdnud surmamõistetute viimased toidusoovid (2011).

Luule[muuda]

ÜKSKORD, kui Maa
on täitsa inimtühi,
(et kus need jäid, ei ole praegu teema)
kunst-saalides kunst-teosed peavad pühi.
[Natüürmort näoga lahingmaali vastu,
ja rõõmustagu iga raamist-lastu
ja kestku tantsukeerd ja tantsukurv.
Üks äraeksind äralõigat Kõrv
mis kaunist muusikat ta kuulma pidi!

Louvre, Ermitaaž — neist ruumidest ei piisa.
Burlakid veavad, Saskia on süles
ja Karje kaigub — kelle poole — üles.

Ah lama, Tiiger, muiga, Mona Lisa!
Käpp parem vasema peal.
Vastupidi.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel