Nikolai Baturin

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Nikolai Baturin (5. august 1936, Arumetsa küla, Suislepa vald, Viljandimaa – 16. mai 2019) oli eesti ja mulgi kirjanik.

  • Õnn, see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab pea.
  • Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis loodus ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal inimesi ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse ükskõiksus ei ole solvav.
  • Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses.
  • Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga öö taevast ja igast oma päevast. Nii et kaks raamatut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda tähtede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda puude hulka, et olla lähemal inimestele.
    • "Karu süda"
  • Sajab sellist vihma nagu nutaks väga hea inimene.
    • "Ringi vangid"

"Kuningaonni kuningas"[muuda]

Tallinn: Eesti Raamat, 1973.

"Parvesõitja"[muuda]

  • Teoinimene olgu ärkvel. Pidagu meeles, et enda poole nagu oma vaenlase poole ära seisa kunagi seljaga. (lk 10)
  • Tark olla tähendab teada, mida pole tark teada. (lk 11)
  • Kui laul lõpeb, keerab ta raadio kähku kinni, sest ta on tähele pannud, et sellele, mis sulle meeldib, järgneb midagi niisugust, mis eelneva poolenisti hävitab. (lk 18)
  • [Tavim:] Inimene on saatuse tööriist, mõnikord üsna nüri. (lk 27)
  • [Tavim:] Sa küsi omajalt midagi, siis kuuled, kui kohutavalt vaeseid inimesi on olemas. (lk 27)
  • [Tavim:] Need, kes millegagi hakkama pole saanud, on alati valmis seletama, kuidas nad sellega hakkama said. (lk 32)
  • "Kas praeme ärnid ära?" küsib Tavim.
"Minugipoolest, kui sul kujutlusvõimet on," vastab tema.
"Kujutlusvõimet?" küsib evenk. "On see midagi sellist, mille peal kunagi on saanud kalu praadida?" (lk 33)
  • [Tavim:] Kui teiselt enam midagi võtta ei ole, siis võetakse temalt ka see ära... (lk 39)
  • Joome eikellegi terviseks. Tema tervis peaks küll kehv olema. (lk 40)
  • Tähekülv. Tegelikult pole seegi muud kui tähtede ülepeakaela allakukkumine - läheb ju lõpuks tüütavaks millestki kinnihoidmine, olgu see või taevas. (lk 42)
  • "... poisipõlves olin ma kusagilt kuulnud, et kui kirjutada oma salasoov mõõna ajal liivale, siis tõusulaine haarab selle kaasa... Mõistagi - mis on mere käes ühe poisikese soovi täita!"
"Noh," küsis evenk teadjatoonil, siiski nagu huvi varjust, "kas täitus?"
"Enamasti ikka täitus," vastab tema. "Veega." (lk 43)

"Vaikuse värvid"[muuda]

  • Oja on mu sõber. Ma joodan oma ihu põudset põldu. Selle eest ei tule mul maksta. Oma hinge joodan ma vaikusega. Selle eest tuleb mul maksta üksindusega. (lk 49)
  • Need, kes alati teel on, ei kiirusta kunagi. Vihm ei pääse minu eest kuhugi. Ma jõuan talle järele enne õhtut. Kui õhtu ei jõua pärale enne mind. Rõõm, mis meid siis valdab! Vihma peadpööritav kukkumiserõõm. Inimese rõõm, et pole see vihm minust märjem sugugi. (lk 52)
  • Laas on mu kodu ja koda ja turvapaik. Juba poisipõlves elasin rohkem enda seas kui teiste hulgas. See tuli kartusest end mõnes suures kõledas inimeses ära kaotada. (lk 53)
  • Pilkane-must mooniõis avab oma lehed. Ja suleb. Isemeelsemad värvidki lahustab öö. (lk 55)
  • On öö ja on Kuu. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui päeval. Päikesevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril. (lk 56)
  • Üle öötaeva reaktiivlennuki helendav jälg. Nagu piitsavorp üle tumeda selja. Taevast tohivad nad piitsutada, vett võivad nad mürgitada ning pole midagi, mida nad ei tohiks teha Maaga. (lk 57)
  • ... juba üksnes s o o v vikerkaareni jõuda tähendab selle põgusat puudutamist. (lk 61)
  • Päike tõuseb hennapunasena pooliti silmapiiri kohale nagu punapäine õunavaras aia kohale, üks jalg sõbra õlal, teine juba kiusatuses. (lk 61)
  • Laane värviline vaikus tungib mu hinge raagus metsa ning see lööb taas haljendama. Asustun kõige elavaga. Linnulaulu ja veehälinaga. Ülevaga ja olevaga, mitte üleolevaga. (lk 65)
  • ... mees, kes kunagi kella ei vaadanud, hoidis sellega nii palju aega kokku, et ta kuhugi kiirustama ei pidanud. (lk 65)
  • Ta vaatas neid nagu poisiklutt täiskasvanuid, taskus kada ja õues ilus ilm. (lk 66)
  • Öeldud on: loom on loom ja inimene on inimene, ja ma ei tea juhust, kus metsloom poleks sellest kinni pidanud. Inimene on inimene võimalust mööda või võimalusest mööda, ja ma ei tea juhust, kus ta sellest kinni poleks pidanud. (lk 73)
  • Kusagil südataigas, eemal teedest ja asulatest, kaugel rahvarohkete linnade kivilaantest - nende põhimõtetest, sätetest, korrast ja korraarmastusest; pügatud murust, prahiurnidest, loomaaedadest, iluhekkidest, loosidest, paraadidest - kaugel kõigest, mis Looduse suure puhta palge ees näib jantlik ja naeruväärne. Ent ilma milleta maailm ei saa. Ei saa toota kohvikoort, uut täiuslikku elu ega uusi täiuslikke pomme... (lk 75)
  • "Emake!" ütleb ta [Päevalill] pead kallutades, "kelle sa sihuke oled?!"
"Iseenda," ütlen, kebjasti oma riideid nöörilt alla noppides.
"Ja kuhu sa lähed, kelle poole sind tõmbab?"
"Mind tõmbab iseenda poole."
"Peab ikka väärt mees olema, kelle poole nii hirmsasti tõmbab," arvab naine, ja ta hääl on sõnastatud naer.
"Ei ole," ütlen mina. "Lihtsalt üks mees." (lk 84)
  • "Kõige kaalukamad kõnelused," ütleb naine, "leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."
"Või," ütlen mina, "ühe vaikiva inimese vahel." (lk 86)
  • "Päevalill," ütlen ma. "Ega sa longu, kui ma nüüd lähen." Ja mõtlen, et naist peab vaatama hämaras, kui ta välise ilu meelepett pole määrav, kui seda tajutavam on ta sisemine valgus. (lk 90)

"Kuningaonni kuningas"[muuda]

  • Selles ebaproportsionaalses maailmas püüti siiski ka midagi ära teha - ehitati proportsionaalselt lasteaedadega kasarmuid ja hullumaju. Väikerahvaid hävitati nagu sääski, ent mitte korraga, jalghaaval, tiibtükil; nende pinin salvestati magnetofonilindile - üldiseks osasaamiseks. (lk 103)
  • Ootamata oma surma, nägi ta selle olemust: surm oli seesama uni, ainult ärkamine polnud hommikusse, vaid igavikku... Tunnetades puude mõtteid, adus, et on olemas inimese saatus ja on olemas puude saatus, ja milleski on need sarnased ka peale selle, et sünnivad seemnest, saadavad teineteist kätkist sargalaudadeni ja saavad kõduks. - See sarnasus oli mõlemate, inimeste ja puude oskus jutukalt vaikida. (lk 113)
  • Miski ei väsita nii, kui absoluutne tegevusetus ja ülitublidus. (lk 118)
  • Kuulatas lõkete sõrmenaksutamist ja pakase puust puusse läkitatud sõnumit, vahtis öisesse taevapreeriasse, kus kollastes hüäänisilmades elas miljoniaastane kurjus. Mis oli selle kõrval inimpõlvkondade kurjus ühitatultki?! Ta mõtles hea ja kurja suulatest lätetest ja nende suudmemaast. Ta mõtles, et inimestega pole kerge, ent nendega peab läbi ajama, iseendaga peab läbi ajama./---/ Kui kaugel peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel majusklite hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema jumala silmad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult. (lk 121)
  • Ta otsiks asjata ühtki värvimata pinki, et libistada käega üle puidu sileda elavataolise toime; nad värvivad seal kõike - huuli ja puitu, ja ütlevad, et see on ilus ja kaitseb lagunemise eest. (lk 122)
  • ... omistage loomadele veidi mõistust ja tõstke nad kahele jalale, ja nad hakkavad tahtma meeldivalt pehmeid inimesenahast mütse ja kraesid. (lk 125)
  • Ta mõtleks, et kui kortsud juba niikuinii tulevad, siis tulgu nad loojumatust naeratusest, enne kui igavesest rahulolematusest. (lk 126)
  • [Uitneid:] "Küllap olete abielus?"
"Ojaah," vastaks tema, "mitmes kohas ja mitu korda."
"Ja teil pole sellest midagi?"
"Neil pole sellest midagi."
"Armastus ja ustavus on naiivsed, eks ole?"
Ta kehitaks õlgu, ja mõtleks isepäinis, et Armastus ja Ustavus polegi nii naiivsed - ühitatult on see orjapidamise leevendatud ja varjatud vorm. (lk 131)
  • Ta pakiks söögipoolise luite kollasele linale välja ja kallaks veinipudeli endasse ümber. "Tore," mõtleks ta, "on olla vaene ja purjus ühekorraga." (lk 133)
  • Ta läheks peatänavat mööda südalinna poole, omaette arutledes, kas linnal ongi südant. Hilisõhtune tänav oleks nagu hilisõhtune jõgi, kes on oma kaldad pähe õppinud. (lk 134)
  • "Tsivilisatsiooni vaikus," mõtleks ta, "see ongi müra. Kust leida siin ühtegi vaikusesaarekest?... Vahest ainult mõnes vaikelus," mõtleks ta. (lk 134)
  • Elul, mis puutub inimest kogu pinnaga, on surmaga vaid üks puutepunkt. Ja kui see tüütavalt kaua viibib, siis tuleb see endal panna, sest parem on saada kohe ehtsasse, kui rohuretseptide surilinasse mähitud. (lk 140)
  • Hea kujutlusvõime asendab absoluutselt kõike. (lk 142)
  • Talle oli kogu aeg paistnud, et peale labajala oli luukuri juures veel midagi puust. Too kuulus rahva hulka, kes tulid eikusagilt ja kadusid eikuhugisse, jätmata muud jälge kui need, mis jäävad jalgadest. (lk 148)
  • ... tuli on avarilma harvadest veel kukutamata jumalatest, kuigi Kurja ja Heavaimu usk ei ole populaarne; uus religioon on hõivamas teadvusi - usk eimillessegi. (lk 151)
  • Ülesandeid võib olla nii palju, et unustad oma ühe ja ainukese kohustuse - olla inimene. (lk 152)
  • ... kõik, mis tulema peab, tuleb omal ajal, vast ainult pisut varem, niipalju kui on vaja, et tulla ootamatult. (lk 153)
  • Juua võib nii või teisiti - viin käib avarilma juurde nagu peapööritus käib kõrguse juurde...
  • Nende terviseks, kes on parajasti seal, kus nad olema peavad ja mõnede terviseks nende hulgast, kes on, kus nad olema ei pea. (lk 155)
  • ... kui kõik, mis on harv, on kallis, miks siis halastus on odav? (lk 158)
  • Need ustavad ja andunud, kes alati on meiega, oleme meie ise. (lk 160)
  • Minevik - see on siiski midagi kindlat, mida tuleviku kohta öelda ei saa. Inimese tarkus täitub mineviku kaudu ja tuleviku kaudu jookseb tühjaks. (lk 163)
  • Ükskõik kui pikad jalad sul on, enne iseennast ei jõua sa ikka pärale. (lk 164)
  • Rohkem ülevaid kaotusi, vähem ülendavaid võite - on üleva elu saladus! (lk 166)
  • Ta teadis päris kindlasti, et kalad pole tummad, ent hääle kaja vees tekib ja kaob samaaegselt. Nii ei jõua nende sõnad iial teise kalani, nagu ühe inimese sõnad ei jõua vahel teise inimeseni, läbides veesüldadest veel tihedamat ükskõiksuse sfääri. (lk 194)
  • Mõte kulub vastu Võimatuse tahku, Heavaim väsib tolgendamast suletud uste taga, ja mis siis? - ja mis siis?! (lk 199)
  • Ei, elu pole kurb, välja arvatud mõned kurvad päevad, mis on selleks, et igaüks teaks, et elu pole kurb, välja arvatud mõned kurvad päevad, mis on selleks, et igaüks teaks, et elu pole kurb... (lk 210-211)

Tema kohta[muuda]

  • Seda vaistlikku pööret perifeeria suunas võiks kujundlikult kutsuda ka Vana-Eesti liikumiseks. Samal viisil nagu Noor-Eesti pööras ennast Euroopa suunda, rändab Vana-Eesti hoopiski korilase jäljerada mööda metsa poole tagasi. Vanaeestlaste hulka võiksid kuuluda näiteks Oskar Loorits, Uku Masing, Jaan Kaplinski ja mitmed teisedki. Ja loomulikult Nikolai Baturin, kes tänastest mõttetarkadest esindab minu arvates kõige ehedamal kujul üht väga vana natuuri, kelle teadvust on vorminud mets.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel