Mine sisu juurde

Krae

Allikas: Vikitsitaadid
Alessandri Allori (1535–1607) või tema ateljee, Firenze aadlimehe portree (Piero di Medici?)
Anthonis van Dyck, "Perekonnaportree" (1621)
Maximilienne Guyon, "Maris stella" (1899)
Shirley Aley Campbell, "Kongressi saadik Mary Rose Oakar" (1977)

Proosa[muuda]

  • Ennelõunal käisin pan Dyszkiewiczi juures, kes läheneb kaheksakümnendale eluaastale, aga et ta aastakümnete eest kuulus võimlemisseltsi, siis on ta nüüd energiline, puhas ja südamlikult viisakas. Ta elab Dynasy tänaval ning õmbleb särke ja kraesid, aga sõna "õmbleja" ei sobi tema iseloomustamiseks mitte. Pan Dyszkiewicz on nendel kohutavatel aegadel elegantsuse ja peenuse varaait, ehk siis institutsioon nüüdses halastamatus võitluses. Enne sõda oli tal pood ja töökoda Ossoliński tänaval - lühikesel, aga elegantsel tänaval. /---/ Ta teenib endiselt erakordsete meestesärkide ideed ja tõstab selle idee enneolematusse kõrgusse. Enne sõda oli tal välisministeeriumiga leping ja ka pärast sõda on see suhe jätkunud, sest ajaloo tõmblemistest hoolimata ei õmble keegi frakipluuse Varssavis nõnda nagu tema. Enne sõda lasi pan Dyszkiewiczi juures endale peeneid ja isikupärastatud kraesid õmmelda pealinna meeste koorekiht. Täna on nimed enam-vähem samad, muutunud on vaid elegantsuse mõõt. Tollal osteti tema poest siid- või popeliinsärke. Täna tuuakse tema juurde ärakantud ja kulunud särke parandamiseks, harunema hakanud kraesid ümbertegemiseks ja teisteks häbiväärseteks toiminguteks. Talleyrand ütles, et elu magusust ei ole tunda saanud see, kes ei ole elanud enne revolutsiooni. /---/ ...enne sõda ei söandanud ma astuda üle pan Dyszkiewiczi poe läve, sest mul ei olnud ei raha, ühiskondlikku staatust ega peent maitset. Aga lõpuks sain kõhklemisest võitu: võtsin kaasa kunagi Kopenhaagenis ostetud kena särgi veidi kulunud kraega, mis ei olnud mulle kunagi eriti meeldinud. Ma olin end nõnda kindlustanud: asjatundja ei saanud jätta hindamata särgi elegantsust. Loomulikult ma teadsin, mida ma tahan, see oli üsna hale eputamine. "Kas võiks nii palju tagantpoolt ära lõigata, et jaguks uue krae jaoks?" küsisin higist märjana. Pan Dyszkiewicz naeratas südamlikult: "Täna teevad kõik nõnda." Ning lõi lahti oma musta raamatu, mõõtude püha vademeekumi, nii et ma nägin seal mõningaid nimesid. Selliseid, mis juba viis sajandit kutsuvad esile vaimustusvärinaid igas poola snoobis. Täna viisin ma pan Dyszkiewiczi kätte kaubamajast ostetud odava särgi, maksis vaevu kolmkümmend zlotti. Hea kangas, aga labane krae. Ent muster oli kena - sinised triibud valgel taustal, heade värvidega ja harmooniline. Pan Dyszkiewiczi ülesandeks jäi muuta krae luuleks, enam-vähe selliseks, mida võib näha Fred Astaire'i kaela ümber. Pärast tervituste vahetamist istusime pan Dyszkiewicziga arutama üksikasjalikult uue krae väljanägemise üle, tundeliselt ja maitsekalt, käisime läbi eri kontseptsioonid ja stiilid, iga triibu, nööbi ja nööpaugu. Minu privaatne, hindamatu viis puudutada tsivilisatsiooni, ehk siis konservatiivsuse naudingud.
  • Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 41-42


  • Meie, tütarlapsed, olime lõpuks ometi loobunud kõrgetest pluusikraedest, mis kummaltki küljelt ja tagant olid jäigaks tehtud väikeste siksakiliste kalaluudega ja jätsid kaelale punase ebamugava jälje. Jõudis kätte päev, mil inimesed võtsid kokku julguse, et tunda end mugavasti. Peeter Paani krae oli arvatavasti kujundatud mahapööratud krae eeskujul, mida Peeter Paan kandis Barrie’ näidendis. See liibus ümber kaelatüve, oli pehmest riidest, selles polnud ühtegi kalaluud ja see oli taevalikult mugav. Seda oleks küll vaevalt võinud nimetada väljakutsuvaks. Praegu näib uskumatu, et kui tütarlapsed lasksid välja paista kaela paar tolli lõuast allpool, siis võisid nad omandada lodevate elukommetega plika maine. Tänapäeval plaažil bikiinides näitsikuid vaadates saame alles aru, kui kaugele me viiekümne aastaga oleme jõudnud.


  • Just lasteaias pandi kindel alus Francis Cornishi eluaegsele inimvihkamisele. Inimkonna esindajad, kelle sekka ta oli sattunud, kiusasid ja mõnitasid teda, ei pühendanud teda oma saladustesse, võtsid teda ainult kõige arvukama kaasalööjaskonnaga mängudesse, ilkusid tema rõivaste kallal ja kirjutasid kord keemilise pliiatsiga tema madrusepluusi kraele MUNN (mille eest ta Bella-Maelt ränga peapesu sai). (lk 79-80)
  • Zadok Hoyle pakkus tõlla või surnuvankri pukis silmarõõmu, sest ta oli mustade juustega ja tõmmu jumega tugev lihaseline, sirge mees ning tal olid vurrud, mis kaardusid nina all kaheks ilusaks eebenikarva kiharaks. Lähemal vaatlusel võis märgata, et ta on kõõrdsilmne, et tema nina punetab tugevasti ja et tema lumivalget kraed ja kaelust pesti harvemini, kui neid kriidiga valgendati. Pikk-kuue õmblused, mis tal surnuvankrit kutsides seljas oli, oleksid olnud valged, kui ta poleks neid tindiga värvinud. Tema silinder läikis, aga selle pind hoiti sile vaseliiniga. (lk 99)
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999


  • Minu, kaheteistkümneaastase tütarlapse arvates on "kohutavalt tobe" selga tõmmata tumesinine kleit, tärgeldatud valge kange kraega, ja mis veel kõige hullem — ette siduda must põll laia plisseeritud volangiga allääres. Koolipõlle õhuke, peaaegu läbipaistev riie on ebatavaliselt kore ja "hammustab", kui see päevitunud põlvi puudutab. Hea vähemalt, et võib kooli minna lühikestes valgetes sokkides või nahavärvi põlvsukis, lõbusasti tolknevate tuttidega põlveõnnalde kohal kummalgi küljel.
    • Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 7-8


  • Tollest ööst peale ei saatnud ma enam oma isa tema käikudel. Palehigis harjasin ma tema ülikondi ja pesin ning triikisin tema lipse ja särke. Üksnes tema kraede tärgeldamine, nagu mu ema oli seda teinud, ei tulnud mul välja, sest ema polnud mind oma saladustesse pühendanud. Lõdvalt kui murtud tiivad rippusid mõlemad kraepooled mu isa särgikaeluste küljes, mis tegi talle meelehärmi, sest talle meeldisid kindlad vormid. Veidi enne päikesetõusu koju tulnud, astus ta minu voodi ette ja tõmbas mind õlgu pidi patjadest välja, ei tegu ega nägu, hüüdis ta valjusti, nagu esitaks mõnd süüdistust. Ma tõusin siis üles, läksin kööki, panin kohvivee keema ega meenutanud talle midagi, mida ta ka ise teab: et ta ei võida ühtki mängu ka tärgeldatud kraed kandes ja et tassid, millest me joome, on meil viimased, kuna ma olen ammugi hakanud kõike panti viima, mis pole naela või neediga kinni.


  • "Ee, vabandage mind," ütles piletimüüja, kui Nanny minekule pöördus, "aga misasi see teil õlgade peal on?"
"See on... karusnahkne krae," vastas Nanny.
"Vabandage mind, aga ma just nägin, kuidas see saba volksutas."
"Jah. Mina juhtumisi usun ilu ilma julmuseta."


  • Ta polnud kunagi aru saanud, miks sunniti mehi smokinguid kandma. Kikilips oli kui silmus tärgeldatud krae ümber ja see oli kõike muud kui mugav. Samuel Duncan oli iseäranis halvas tujus. Ainus, mis võib asja päästa, on see, et õhtusöök saab ehk läbi enne, kui see üldse alata jõuab, mõtles ta, kui taksosse istus.

Luule[muuda]

Vist kulus kõigest väga palju aega.
Vihm. Tühjus. Udu. Hajuv kaldavall.
Tuhm jõgi sulab ühte taevalaega,
ma seisan sillal kergitatud kraega,
mu pea on hall.


pidu ei andnud end pidada
naisi ja viina oli rohkem kui küll

aga laudades istusid ülikonnad
kes ainiti vaatasid sisenevat kraed

  • Andres Ehin, "* Pidu ei andnud end pidada" [1968] kogus "Täiskuukeskpäev" (1990), lk 97


Vikipeedias leidub artikkel