Mine sisu juurde

Kikilips

Allikas: Vikitsitaadid
Tyra Kleen, autoportree kikilipsuga (1901, süsi)

Proosa[muuda]

  • Siis mõtles Joana välja nimetissõrmesuuruse mehikese, kel olid pikad püksid ja kikilips. Mehikene elas tema kooliseeliku taskus. Ta oli tõeline pärl, lipsuga pärl, tal oli jäme hääl ja ta lausus taskusügavusest: "Kõrgeauline Joana, kas te saate mind hetkeks kuulata, kas te saate ainult hetkeks katkestada oma kibeda töö?" Ja teatas siis: "Ma olen teie teenistuses, printsess. Teie soov on mulle käsuks."
  • Clarice Lispector, "Metsiku südame ligi", tlk Riina Roasto, 2016, lk 11


  • Üks tüüp minu ees ringi tormavast telemeeskonnast libiseb mingi kaabli otsa ja astub mulle jala peale. Raskelt. Ja paneb aina edasi. Isegi ei vabanda. Ta on koos meeskonnaga, kes edastab sündmust umbes sajale miljonile inimesele ja tal on olulisemalegi mõelda... ta käitub ainult samamoodi, nagu käituvad kõik siinses Äris: kõik ohverdatakse šõu altarile. Noh, mis iganes on hea projekti jaoks...
Kui sa oma partnerile projekti hüvanguks siga keerad, on see midagi muud kui lihtsalt seakeeramine. Õigupoolest, kui keerad talle siga lihtsalt seakeeramise pärast, kuid suudad jätta mulje, et see on projekti hüvanguks, kiidetakse sind selle eest, et oled "professionaalne". See vaene litapoeg teeb mu varvastele haiget, sest need on tema tee peal ees. Šõu hüvanguks peab ta mu jalgadele astuma. Ta teeb seda peo jooksul mitu korda; olen lõpuks sunnitud tal kikilipsust kinni haarama ning pressima temalt välja vabanduse ja lubaduse, et ta enam nii ei tee.
  • Julia Phillips, "You'll never eat lunch in this town again", NY: Random House, 1991, lk x

Luule[muuda]

seltskonnalaipa mässin vanasse mängudevaipa.
Noorpaar — mis õnn, et nemad midagi praegu ei taipa,

õnn, et näen pruudi silmades elusat põlevat tahti,
habrast peigmehe kurgu all liblikat, tiivad lahti...

  • Paul-Eerik Rummo, "Ah, ideaalid, oh, illusioonid, aatlemisulmad", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 99


Inimene on loom. Ainult veidi siledam. Hilpe vajab.
Kikilipsu ja ninarõngast, kui ta tuleb minuga lagedale
merele. Kalasoomustest ehitan talle oma onni ja
kalavaikuses väristan habet, musta, sügavat,
salapärast kui Türgimaa.


Ülal taevas peetakse pidu: lambid säravad, vanad kikilipsu-
dega orkestrandid mängivad lõbusamaid palu, peoperemees
ütleb toosti. Aga treppi pole, külalised alla ei pääse, nad jäävad
hommikuni. Seisame ootamatu serval ja vaatame maha - kinga-
ninad peegeldavad vargapilke; vaatame üles - kuldhambad
sätendavad. Elavate kodud jäävad siit kaugele. Kui jõuame
viimase kivini, ärkabki ilves.

  • Carolina Pihelgas, "Meie unest, meie näljast" 1 kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu" (2020), lk 68