Ene Mihkelson

Ene Mihkelson 2010. aastal

Ene Mihkelson (21. oktoober 1944 Imavere vald, Viljandimaa – 20. september 2017) oli eesti prosaist ja luuletaja.

Intervjuud

• Mina-tegelane on kohal ka seal, kus teda grammatiliselt näha pole, kõik käib ju läbi autori. Ma olen alati hämmeldunud, kui mult küsitakse: "Kas see päriselt oli ka nii?". Päriselt-päriselt, kui raamatus on kirjas, siis ikka päriselt.
• Minu arvates on kirjaniku üks ülesandeid tabada aja õhustikku, seda fluidumit, mida pärast ei taasta. Ei teiste inimeste mälestustega, ei arhiividega, faktide reastamisega. Kirjaniku üks võimeid on kinni püüda see, mis kohe-kohe kaob, nagu näitleja mäng laval.
• Ma ei arva üldse, et kirjandusele ja kunstile saab ette kirjutada, mida on vaja käsitleda. Seda teevad võimulähedased inimesed, kes muidu ei mõista, miks kirjandust üldse vaja on. Neile tuleb meelde tuletada, et kui pole eesti kirjandust, eesti keelt, eesti kultuuri, siis pole ka Eesti riiki ja kuskil mujal maailmas ei saa nad olla ministrid, peaministrid, linnapead, hästi makstud ametnikud, kes tahes. Kirjandus, kunst, kultuur, teadused – need on selles riigis kõik alarahastatud.
• Tõsiselt võetav vaimne töö on pingeline ja ränk asi, mitte mingi vaba aja harrastus.
• Ma tahan panna kirja selle ajahetke, kus on lõpmata palju teisi ajahetki. Ma püüan midagi unustusehõlmast välja tuua, talletada. Ma olen aru saanud, et igas ühiskonnas midagi kaob, midagi unustatakse, ja järelmid ilmuvad kultuuris hoopis teisel ajal ja kujul. Päris ära ei kao miski.
  • Jürgen Rooste. Ene Mihkelson: "Kirjandusele ja kunstile ei tohi midagi ette kirjutada!" Sirp, 21. oktoober 2010

• Mida sügavamalt tegeleme siinmail oluliste sissevaadetega inimese olemusse, seda enam võib see pakkuda huvi ka mujal.
• Palju on tundeid, millesse mina pole varem suutnud süveneda ja neid isegi vaadelda. Nüüd ei suuda ma võib-olla veel mingeid muid asju.

See ei ole seotud vaid ühiskonnakorra muutumisega ja sellega, et ENSV ajal ei olnud ühest või teisest asjast üldse võimalik rääkida – see on väline külg. Seesmine on see, et ei olnud sõnu, harjumusi ja jaksu nendesse tunnetesse või teemadesse muul viisil kaevuda kui vaid kirjeldades.

• Kasutan kirjutades enese kogetud asju niipalju ära, kui ma oskan ja kui see on vajalik. Aga minu tekstid ei ole autobiograafilised: teoste mina ja mina ise ei kattu isegi siis, kui välised jooned justkui kattuksid. Minu enese biograafia on ikkagi materjal, millest teen midagi, mis ei ole mina.
• Mis tahes minevikuaja mõtestamine toimub niikuinii. Iga põlvkond mõistab ajalugu teisiti, faktid võivad jääda samaks, kuid neid mõistetakse ja mõtestatakse erinevalt. Kirjanik kui teatud ühiskonna liige tegeleb mõtestamisega tahes-tahtmata.
• Isegi kui me tähele ei pane, räägib meie suu kaudu iga päev hulk eelmise ajastu stampe. On oluline osutada nendele sissekujunenud mallidele, mis nõukogude ajast kaasa on tulnud.
• Kommunistlik totalitarism kestis meil 50 aastat, Venemaal veelgi kauem ning see jõudis välja arendada mingi homo soveticus'e tüübi. Inimestel kujunesid välja stereotüübid, kuidas hulludel aegadel hakkama saada. Kui need ei ole mõtestatud, siis lähevad need alateadlikult järgmistele põlvedele üle. Mida see õieti tähendab, seda on oluline nähtavaks teha.
• Kui matta varem olnu maha ja sellest mitte rääkida ja seda mitte mõtestada, võib mahamaetu end salalikult liigutama hakata ja ikkagi inimesega manipuleerida. Usun, et kui inimene tahab olla oma isikliku ja ainulise elu peremees, siis peab ta vaatama läbi ka oma pimekambrid. Ja seda mitte põhimõtte pärast, vaid vabaduse ja enda austamise pärast. Et olla õnnelik, peab olema ärkvel.
• Parimal juhul võiks kirjanik olla keegi, kes avab uksi maailmadesse, mis võivad küll olla aimusena igaühes olemas, kuid millel puudub veel nimi.
  • Aija Sakova, Et olla õnnelik, peab olema ärkvel. Intervjuu Herderi preemia laureaadi Ene Mihkelsoniga. Sirp, 12. mai 2006

• Teist aega ei ole mulle antud, aga ma tahan võimalikult palju teada saada, sest mina olen jäänud ellu. Väga paljud ei ole. Ja see, et mina jäin ellu, kuigi oleksin võinud olla Siberisse küüditatud jne jne, on minu kohustus, pidulikult öeldes isegi missioon. Või ka needus. Igatahes on see paratamatus, ma ei pääse sellest.
  • Intervjuus Urmas Vadile, cit. via: Aija Sakova, "Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates", 2020 (lk 45)

Proosa

• Räägiti, et ta pidavat lapse saama. Mõtlesin kogu aeg, kuidas ta seal linnamäe all elab nagu karu koopas ja ootab, millal teistkordselt ilmavalgust näeb. Ta korter on suure linna nõlvakul, ülal säravad plokkmajad ja all säravad plokkmajad, õhtuti vinetab iga ruut nagu vesine silm.

Seal see Miia last ootabki.

• Lastest Miia tol korral küll ei rääkinud. Tema rääkis meestest ja sellest, et millegipärast kujutatakse meesinimest ette kui vägilast: musklid peavad olema ja nutta ei sobi. Ja sellest ka, kuidas naised neid sunnitud askeesiga solvavad.

Liha lehka oli metsaaluses vinetuses ja sealt see Miia edasi seletaski, et üks noor prosaist on hirmsasti elutõe vastu eksinud. Kõrbeval inimlihal olevat väljakannatamatu hais, prosaist aga lasknud kannibalidel lõkke ümber mitu tundi filosoofilistel teemadel vestelda. Ei saanud mina aru, kes seal keda sõi, ja juttu polnud ka lugenud.

Miia veel imestas, et olen nii halvasti kursis uuema proosaga.

• Ühel päeval pani Miia sulepea kõrvale, ja enne kui sirutas käe värvilise pliiatsi järele, millega ta eriti tähtsad kohad lehe äärel välja tõi, vaatas mulle otsa. Otse tarretusin ta pilgu all. Nii iseäralikult sügav ja hirmus oli see. Kuigi Miia istus ikka teisel pool lauda, vajus mulle peale seesama udu või võrk, mida aimasin ta pikimail ning põgusail külaskäikudel, ja tundsin: nüüd olen sees, nüüd on mu tund tulnud, nüüd ütleb Miia midagi, millest ma ilmsi ka lahti ei saa.

"Ta ei tohi seda teha, saad aru. Kui sa teda ikka veel toetad, siis ma astun vahele. Räägin ta emaga. Niisugune armastus, niisugune paar, jah, armastus..." kiunatas Miia äkki nagu kass. "Ma tean juba ammu, et tal on keegi teine."

• Ühel mu sõbrannal oli küll mees karvane ja must nagu tukk, aga me kohtusime harva ja pärast seda, kui Miia hakkas meid külastama, veel harvemini. Kuid ma ei saanud seda kõike öelda: olin tõesti kiilu lüüa aidanud, ainult, kus on kiil ise, seda Miia ei öelnudki. Vaatas ainult põleva pilguga ja kriipsujukul võllapuus oli ebanormaalselt suur pea.
  • "Miia", Vikerkaar 10/1988, lk 2-3

• Maja vabises ja oli haige, aga ta ei teadnud seda, sest oli aastate eest ise haigeks jäänud. Iga kord, kui ta rongilt maha astus ja Rohelise tänava otsas seisis, hakkas maja teda enese poole tõmbama. Ta ei võinud vanduda, et see rahusadam oli, "palsam vaevatud hingele", kuid ta tundis ust avades alati, et on koju jõudnud. Et need leitsakulised ja päikesetolmused toad ammu väljavahetamist nõudvate kušettide, kulunud laudade ja toolidega on talle sõbralikud nagu vanad hobusekronud, kes on jõudnud näritud sõimedega, kuid noorust tähistavaisse latreisse.
• Ta imestas, et laokilolek ei teinud närviliseks, vaid lubas vöö lõdvemaks lasta. Võib-olla ta sisemus vajaski seda lõtvust, meelelisi seinu, mis olid kõike näinud, kaasa hingates neile, kes siin olid vihanud, armastanud ja meeleheites end puruks peksnud.

Jumal teab, kas purukski peksnud, sest seinad olid hellusest lapiliseks kulunud. Päike, niiskus ja tolm olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seinte süda, mis öösiti vaikselt hingas nagu nahkhiir, pea alaspidi.

Üksindus meenutas siin turbasammalt. Teadsid küll, et ta vetrub ja vajub, kuid see oli pehme langemine, ilmsi unenägu. Ta neelas sind tervenisti ega tarvitanud osatamiseks nuga.

• Suur karjamaa tuli tagasi. See ei irvitanud enam, vaid oli. Ja kõik, mida ta aastate jooksul nii visalt ehitas ja koduks pidas, oli ainult karjamaa teisendus, kõrgete pilvede ähvardav langus. Pilvesülti olid täis ta silmad ja varbadki takerdusid, kui ta püüdis neid läbipaistmatuid torte põtkida nagu unenäos, kus liikumine aheldatud ja osavus jookseb aitamatult tühja.
• Siis kukkus karjamaa talle enesele rangidena kaela ja oli ükskõik, kas ta oli loom või inimene, sest loodus on üks.
  • "Roheline tänav", Vikerkaar 10/1988, lk 4-5

• Sel ajal oli teater rahvast täis, repertuaar alla käinud, kuid pileteid oli siiski võimatu saada. Mängitavaid tükke polnud kuigi palju, aga ikka veel oli inimesi, kes polnud näinud, kuulnud, ostnud. Külalisetenduste afišid vaheldusid, kuid sildid — piletid välja müüdud — tulid koos afiššidega, kleebiti vist kohe peale. Juba oli saabunud ka kevad — teatrihuvilisi see ei vähendanud — ja neil, kes polnud piletiga ära märgitud, kel polnud õnnestunud oma rubladega mõõdetavat õnneloosi kassast lunastada, neil õnnetuil (või õnnelikel?) avanesid teised võimalused. Linn oli lumest ja pimedusest korraga lahti, tänavalaternate sümboolseid rippumisigi ei võetud traagiliselt, sest ööd olid suve esimesel poolel kaua valged.
• Linna kõht oli lõhki ja ajalugu oli säilitanud midagi tema sisikonnast. Suured ekskavaatorikoopad seisid siin poolte päevade kaupa, nokad vastu maad, nukradki nagu, ja ootasid oma tundi. Vahel tekkisid sogased loigud mõnesse eriti sügavasse auku, kuid vihmasadugi ei katkestanud tööd, pigem tekitas aukartust ja imetlust, et kõigest hoolimata ... jne.
• Igal teisel keskpäeval pudenes ta inimsummast ja sõitis linna äärde, kus muutus arheoloogiks. Sealt, kraavi äärest, sai ta oma selle päeva veetluse, mehelikkuse, teadja tarkuse ja ta ei olnud muljete jagamisel põrmugi kitsi.
• Tegelikult pole kena öelda tüdruk, sest igal inimesel on nimi ja armastatu nimi on vägagi oluline. Kui aga oled kordki olnud vaatleja ja näinud, kuidas su eluase sajandite pärast mullaks, kõdunevaks lauajupiks või kiviklibuks võib muutuda, su portselani kildudest kultuuri vanust määratakse, siis on ju nimigi täiesti tühine. Tähtsam on üldplaan, sajanditega mõõdetav vanus ning isegi siis, kui sellele kallimale pühendaksid igihaljaid armastuslaule, mille säilimine on tänapäeva arvestades vägagi kaheldav, jah, isegi siis pole oluline nimi, vaid sõnum ise. Viis, kuidas pöördusid, keele kunagine arengutase ja sinu ainuline hing tähendab võib-olla vaid pluss-miinus ajaühikutes väljendatavat tüüpi.
• Hapra liblikana oli tundunud talle tüdruk. Madis ise oli raskekaaluline mees. Sellepärast. Tüdruku hirvesilmad — teisiti Madis ei osanud — tüdruku kergus ja jultumus, julgus igast hetkest võtta viimast, kujunes heaks vastukaaluks Madise tõsidusele. Tüdruk oli ju noorem ka. Madise sünniaasta tähendas sõja lõppu, tüdruku elu algas hiljem. Palju hiljem. Madise potilkäimise ajadki olid siis ammu möödas ja vaevalt ta mõtles, et just esimeste mehetegude aegu sündis tema tüdruk. Nende eluteed olid lõikunud juba varem, aga kes oskas siis neid seostada. Ajal pole tahet ja tüdruku tahe ja Madise tahe ei teadnud teineteisest midagi.
• Igavik on kujuta või luuline, killuline, nimetu, kui ei leita midagi või leitakse kusagil mujal. Olevik on kehad, nimed, ideaalid. Maa, riik, norm, ideoloogia, moraal, eetika. Mis kõik veel! Olevik ei ole igavene. Olevik kõduneb igal hetkel ühest otsast ja haljendab teisale nagu puu. Kas tal ongi ühendavaid juuri peale asjade, küsinuks Madis, kui tema hämar tuum end sõnastada oleks osanud.
• Nad libisesid Arhitekti ja tema naisega nagu veneetslased gondlitega üle vee, ainult kõik see lumm ja unenägu oli siiski Eestimaal, kus vesi on küll vaikne, aga salalik. Neelukohtadega. Madis kartis ka allikatest või suubuvatest jõgedest või kes-teab-mis loodusnähtustest tekitatud keerist.

See oli vestlus, milles tardus Madise tuline hing, sest ei leidnud väljapääsu.

Arhitekti süda tundus Madisele kui vääriskivi, mis ei võta kriimu külge: "Kas tasub nii tõsiselt. Mis sa nüüd! Siin soolad sa küll üle."

Ja Madis nohises. Kultiveerimatult. Nähtavalt. Liiga alasti oli Madis. Igav puine eesti mees, kes soojendab oma igatsusi rinnas nagu usse, nagu madu, mis keerab end lõpuks ümber igatseja kaela.

• "Tulevikumees," ehmus Madis. Ta kartis tulevikku. Ta polnud harjunud mõttega, et kord pole see ehk kraavgi, kus ta luud päevavalgusega üheks saavad, vaid niisama üks mätas või kühm, maja vundament, maantee või liivakõrb. Või mitte midagi. Ning on üsna ükskõik, kas sul siinpool oli kedagi. Sõpru, asju, ideaale, väljendugu need milles tahes või millistena tahes. Ja seetõttu pole mõtet teha endale asjatut peavalu, südamevalu, üldse valu, vaid võtta ilma, nagu see on, võtta julmalt ja kõhklemata. Võtta maja, võtta tüdruk, võtta oma ihu, kuni see on ihu. Tark mees on tasakaalukas, teda ei sega kired ega nõrkused. Tark mees läheb edasi sinna, kust kumab olgu või kardetav tulevik.
• Mis kujundaja tema nüüd, lohe seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt vari. Tabamatu.
• Tüdrukule meeldis kõik, mis inetu. Mis kõrva lõikas, mis suulae hõõguma pani. — Nüüd märkas seda Madiski. Alles nüüd! — Ja ei meeldinud mitte sellepärast, et oleks olnud inetuse kummardaja, vaid edasiviiva dissonantsi pärast. Madis unustas suugi lahti.
• "Tähendab, maja me ei ehita," täpsustas ta siiski.

"Ei," ohkas tüdruk kergendatult. "Ei ehita. Sisustame oma paiga teisiti. Maailm on meie maja. Hakkame reisima, muul pole mõtet. Nende rumalate luuletustega pole muidugi midagi peale hakata. Raha sa ju oskad teha?"

• Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas köögis ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse karu pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?
• Ja nad elavad veel kaua-kaua. Repertuaar ei kulu, saalides on rahvast. Tulevaste kaevamisteni on veel aega. Harjakesed on siis täiuslikumad. Võib olla õpitakse maapinda mingite kiirtega meetrite sügavuselt läbi valgustama ja leitakse ka nemad, pioneerid oma elus, mis on elatud täit mõnu tundes. Kui neid ei leitagi, on nad olnud ja nende olemisrõõm on siinsamas suureks paisunud, nende sisse pesa teinud kui lind, kes lendab piiritu ja vabana.
  • "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11

Luule

Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisen-
danud, kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks
see suguvõsa, see mina, kelle aeg on tänaseks valmis.

• "* Minult on küsitud..." kogust "Selle talve laused" (1978)

Mu päevatöö on read mu päevatöö on vari
turnimine sügaviku kohal kui puudub tasakaal
mis tuleb alles leida igal hetkel põhjakivid
mind valvavad ja kutsuvad Kui katkeb ülelend
kui tekib tõrge sealt põhjast keegi leiab mind

• "* Mu päevatöö on read" kogust "Algolekud" (1980)

Te hulka laulikud ma julgest tulen
(taskus ränikivist kild) Nii alustas üks
luule oma kõnet aastal seitsmeteist-
kümnendal Siis tuldi meelterõõmu tooma
ja sirelite lõhnast õhk sai raskeks
Loen algusi Neist meeles on vaid mõned
kuid kasvanud on meist nad suuremaks

• "* Te hulka laulikud ma julgest tulen" kogust "Tulek on su saatus" (1987)

    /---/ Aeglaselt pöörlevas suves
puituvad puude lehed Rohumets kerkib vööni
Ritsikad saevad ennastunustavalt üht ja seda-
sama mööduva päeva laulu Sina aegade sisse
mässitu võtad hommikul vikati
Kõik on sulle antud järele proovida
Sõjaoht ja püsimistung Elu langeb kui
rohi Aed kasvab kord taevani

• "* Võid igavesti mõtlema jääda vaid merest" kogust "Elujoonis" (1989)

Kuis paatos väsitab ja selgus varjab surmatõbe
Mis liiga küps On igal hetkel valmis kukkuma
Veerin iseenda nime Nii harilik ja igapäine
Ei sobi kuidagi ta rahva päästmiseks
Kõik võidulipud tuules kord ju läbi kuluvad
ja auke täis on teadjamehe sall

• "* Kuis paatos väsitab" kogust "Võimalus õunast loobuda" (1990)

Tema kohta

• "Katkuhauas" "räägitakse eestlaste ühisest haigusest, mis väljendub suutmatuses ühendada väga erinevaid elusaatusi sidusaks rahvuslikuks narratiiviks" (lk 143). Üksikisiku eraldiseisvale ja tihti isoleeritud valule tuleb anda hääl, et seeläbi leevendada paljude isoleerituse tunnet. Paradoksaalsel kombel peaks niisiis teadmine, et me kõik kannatame, kannatust mitte suurendama, vaid vähendama. Moraalsetel tunnistajal ja kuulajal, keda see tunnistus eeldab, tuleb püüda teise inimese kogemust mõista – või mitte ehk mõista, vaid uskuda.
  • Eret Talviste, "Inimlikkuse õppetund" Sirp, 31.07.2020 (Aija Sakova raamatu "Mäletamise poeetika" arvustus)

• Mihkelsoni luule ja proosa näitavad, et luule ja proosa ei olegi õieti kaks ise asja, vaid üks ja seesama liikumine, mis kulgeb lihtsalt erinevas tempos. Sõja tagasilöök ja lapsepõlvetrauma võib inimest saata kogu elu, aga ta saab sellest teha midagi iseendast suuremat, kaevata käigu, luua müütilise ruumi, mis ulatub kitsast poliitilisest reaalsusest välja. Mihkelsoni luule elabki selles müütilises ruumis, ta on korraga siinpool ja sealpool, käies justkui läbi seinte, ilma neid ometi maha kiskumata. Mihkelsoni proosa on ainult moepärast fiktsioon, see ei leiuta midagi, vaid kaardistab teatavat rada, mille kaudu luule ruumini jõuda.
  • Hasso Krull, Sunnismaisus ja rändhõimlus. Eesti kirjanduse jagunemisi, lahknemisi ja koondumisi. Looming, mai 2022