Aija Sakova

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ürituste sarja "Saksa kultuuri saadikud Eesti Esinduses" avamine, 16.09.2015. Foto: Rainer Leemet

Aija Sakova (aastatel 2012–2016 Sakova-Merivee; sündinud 5. detsembril 1980 Tallinnas) on eesti kirjandusteadlane, germanist, kriitik ja kultuurivahendaja.

  • Olin lummatud nendest teekondadest, mida Christa Wolfi ja Ene Mihkelsoni romaanide jutustajad ette võtavad. Ma küll ei mõistnud neid lõpuni – teatud asju saabki mõista alles hiljem, küpsema inimesena –, kuid need äratasid minus aukartust ning soovi neist midagi õppida. (eessõnas)
  • Nii mäletamine kui ka metatasandil mälutöö ja mälu toimimise üle järele­mõtlemine kujundavad romaanide kirjutamislaadi ja ainest. (lk 51)
  • Tunnistuse andmine on seega miski, mis ei saa olla pelgalt tegelikult juhtunu väljaütlemine, kirjeldamine või sellest jutustamine, vaid see peab väljendama teatavat moraalset mälu, mis on tähelepanelik mineviku brutaalsuse ja rikkumiste suhtes, võttes need endasse ja põhjustades seeläbi rääkimise vajadust või koguni sundi [---]. Tunnistuse andmist tuleb minu hinnangul selles kontekstis mõista kui moraalset seisundit, mis sunnib jutustaja kõnelema. (lk 74)
    • "Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020
  • Mina olen vaieldamatult laias mõistes keele-inimene. Keel on minu kodu, minu turvapaik. Eesti keel, saksa keel, keel üleüldiselt. Ma armastan keeli ja ma elan keelte kaudu. Kirjandus ehk kirjutatud sõna ja sellega tegelemine on minu kutsumus ning minu kirg. Elatud elu, kogetud rõõmud ja kannatused on minu jaoks peaaegu et elusamad ja intensiivsemad, kui olen saanud nad sõnastada, neid sõna abil väljendada ja sõnade kaudu mõtestada. See omakorda aga ei tähenda, et ma armastaksin raamatuid või kirjutamist rohkem kui elu. Nii see kindlasti ei ole. Vastupidi, ma armastan elu, kuid ma annan endale aru, et ma olen sõna-inimene ja et mulle on antud sõnad, sõnad kui vahend maailma avastamiseks ning maailma jäädvustamiseks. Ning sellesse tuleb mul suhtuda täie tõsidusega.
  • Olen sageli mõelnud sellele, miks inimestel ei ole tänapäeval aega. Miks nad ei leia aega iseenda ja oma lähedaste jaoks? Miks nad ei leia aega õppimise ja süvenemise jaoks?
  • Kuidas aga leida aega keelte õppimiseks? Võib mõelda nii: meil, tänastel inimestel peaks olema rohkem vaba aega, kui inimestel, kes elasid sada aastat tagasi. Loogiliselt võiks ju olla nii, et tehnoloogia arenguga on inimestel aega vabanenud, kuid reaalsus on ilmselt hoopis vastupidine. Me kulutame või pudistame end erinevate sahmimiste või asendustegevuste (nt sotsiaalmeedia läbikammimine) peale ära. Kuid õnneks on see, kuidas me oma elu elame, meie endi teha. Meil on võimalus valida. Me saame valida oma elus muudatusi teha. Teha teisi valikuid. Me saame teadlikult oma elu aeglustada. Sest kuhu meil on õigupoolest kiire? Kuhu tegelikult?
  • Kas see ei oleks ihaldusväärne – tunda end tänasesse päeva kohalejõudnuna, kohalolevana? Elada iga päeva tundega olla kohale jõudnud, tänasesse päeva, oma ellu, iseendasse. Minu hinnangul on see ilus soov ja eesmärk. See ei pruugi üldsegi olla nii lihtne. Kuid usun, et siiski saavutatav, väikeste sammude haaval. Sest aeglustuma saab õppida. Tuleb lihtsalt ühel päeval see otsus iseendas vastu võtta.


pööre
mis viib meid eemale
liigtarbimisest
röövkapitalismist
lõputust meelelahutusest

tuli

muutus tuli
hoolimata ettevalmistustest
ootamatult
me ei olnud valmis
ning mitte-valmisolek
vapustas
...
sa tahad üht
aga elu seab teisiti
ja jälle tuleb
minna ringiga
...
läbi padriku
valendiku lootuses
teispool võsa
usaldades südant
ning kriime jalgadel

kogemus vääristab
nad ütlevad


Tema kohta[muuda]

  • Sisuliselt võib tekkida küsimus, miks on omavahel dialoogi pidama valitud just nende autorite teosed. Võrdlevas kirjandusteaduses ongi aga nii, et esmapilgul võrreldamatute kirjanike teoste kõrvutamisel kooruvad neist huvitavad ühised pidepunktid.
  • "Mäletamise poeetikat" tagantjärele kokku võtta püüdes kerkivad esile märksõnad "aeg", "ajalugu", "ruum", "progress", "saatus", "inimelu", "kaos", "inimlikkus", "headus", "abistamine", "vägivald", "mõttetus". Muidugi ka teose pealkirjas mainitud "mälu" ja "mäletamine". Raamatu põhiküsimus on, kuidas suhestub üksikisiku kogemus ajaloosündmustele kollektiivselt antud tähendusega Mihkelsoni ja Wolfi loomingus.
  • Filosoofiliselt ja teoreetiliselt on Sakova raamat dialoogis Walter Benjamini, Henri Bergsoni, Giorgo Agambeni, Jaak Tombergi ja Eneken Laanese töödega, sidudes mineviku rahvusvahelised mõtlejad nüüdisaja kodumaiste mõtlejatega. Näiteks on tähtsal kohal Walter Benjamini ajaloo ingli motiiv: ingel on pööranud oma näo mineviku suunas, kus näeb enese ees kuhjumas rususid, kuid ta ei saa surnuid äratada ega purustatut uuesti kokku panna, sest paradiisi poolt puhuv marutuul ajab teda selg ees tuleviku poole. Inimkond marsib progressi uskudes julgelt tulevikku, samal ajal, kui selja tahab jääb laastatud tühermaa, mida peaks mõtestama ja millest peaks õppima.
  • "Mäletamise poeetika" keskne mõiste on moraalne tunnistus: mäletamine ja kirjutamise kaudu mäletamiseni jõudmine on ellujäänute moraalne kohustus. Sakova tugineb Giorgio Agambeni seisukohale, et tõeline tunnistaja ei ole sageli ise enam tunnistamiseks võimeline, sest on tummaks jäänud ja tal ei ole enam keelt. Mihkelsoni ja Wolfi teoste jutustajad on moraalsed tunnistajad paljude kommunismi ja natsismi režiimide all kannatanute nimel.
  • [R]aamatu üks põhisõnum, milleni autor on jõudnud Mihkelsoni ja Wolfi mõtete kaudu, on see, et ellujäänutel lasub moraalne kohustus: ellujäänud peavad tunnistama ja mäletama ka seda, mida on raske meenutada.
  • See, et meie lähedased ei ole viirusesse surnud või et meie riigis ei ole mustanahalisi inimesi orjadena peetud, ei tähenda seda, et mujal inimesed ei sure ning et rassism ei leia Eestis aset keerulistes ja võib-olla peidetud vormides. Seega on Sakova sõnum oluline ka tänases kontekstis, mitte ainult kirjandusteaduslikult või ajalooliselt seisukohalt: mineviku vigadest ja valust rääkimine on oluline, et mõista olevikku ning leida praegustele küsimustele lahendus või lepitus.
  • Ka Aija Sakova "Mäletamise poeetika" lugemine loob säärase tunde: poolhämar auditoorium või tuba; film vaadatud või raamat loetud; palju vajalikku ja liigutavat infot saadud, aga nagu polegi midagi öelda ja täpselt ei tea, mida tunda. Aga peab, sest mäletamine, rääkimine ja kirjutamine on meie moraalsed kohustused, eriti nende nimel, kes ise seda teha ei saanud või ei saa …
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel