Christa Wolf

Christa Wolf (sünninimi Christa Ihlenfeld; 18. märts 1929 Landsberg an der Warthe – 1. detsember 2011 Berliin) oli saksa kirjanik.

Eesti keeles on tema teostest ilmunud:

"Lapsepõlvelõimed". Tõlkinud Evi Auling. Eesti Raamat, 1982
"Medeia. Hääled". Tõlkinud Rita Tasa. Eesti Raamat 1997
"Mis jääb. August". Tõlkinud Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu, nr 17/18, 2015

"Lapsepõlvelõimed"

Christa Wolf, "Lapsepõlvelõimed", tlk Evi Auling, Tallinn: Eesti Raamat, 1982 (originaal: "Kindheitsmuster", Berlin: Aufbau-Verlag, 1976)

Ainsad saksa nimed, mida kunagises Saksa linnas L. leida võib, on surnute omad. Lenka ei poolda mõtet tungida taolisesse rägastikku, mida Vana kalmistu endast praegu kujutab. "Milleks," ütleb ta. Kummatigi leidub seal ka jalgradu, ehkki valitseb oht, et nendel vohavad kõrvenõgesed ja muu umbrohi. Kalmistutel kasvab kõik lopsakalt. (XV ptk, lk 291)

"Medeia. Hääled"

Christa Wolf, "Medeia. Hääled". Tõlkinud Rita Tasa. Tallinn: Eesti Raamat, 1997.

[Medeia:] Ma pole iialgi unustanud, mida sa mulle kunagi ütlesid: kui nad peaksid mind tappa tahtma, siis minu uhkuse peaksid nad eraldi maha lööma. (lk 12-13)
[Medeia:] Ometi tean juba ammu: suures masinavärgis mängib oma rolli ka see, kes selle masinavärgi üle irvitab. (lk 14)
[Medeia:] Juba ülesõidu ajal hakkas osa mehi vee sügavusega liialdama ja üldse ülimalt ohtlikust laevasõidust rääkima, samuti lainetusest ning rahutust merest, selle iseärasustest ja omaenda vaprusest, tänu millele kõik naised ja lapsed olevatki tervelt laevale pääsenud. Ja kui meie olukord peaks aja jooksul veelgi halvemaks minema, saab nende jutukera liiga suur ja faktide esitamine kaotab igasuguse mõtte — juhul kui nii paljude aastate järel fakte enam leidubki, juhul kui nad koduigatsuse ja alanduse ja pettumuse ja vaesuse tagajärjel ei kujuta endast juba õhukest, habrast kesta, mille igaüks, kel selleks vähegi soovi, pikemata purustab. (lk 22)
[Medeia:] Aga miks just kuld, küsisin ma. Sa peaksid ometi teadma, ütles Akamas, et need on meie soovid ja tahtmised, mis ühele materjalile väärtuse annavad ja teise sellest ilma jätavad. (lk 25)
[Iason:] Keset näljaaega valmistas ta [Medeia] mingi suurepärase roa ning käskis mind seda süüa, tema silma all. Ta kinnitas mu aimdusi, vaatas osavõtmatult pealt, kuidas toit mulle kurku kinni jäi ja viis mind lõpuks — ma ei tea enam, kuidas — niikaugele, et tunnistasin end kogu rahva ees hobuselihasööjaks. Jumalate karistusest ma pääsesin, rahvas hakkas hobuseid tapma, sõi hobuseliha, jäi ellu, kuid ei andnud seda Medeiale andeks. Sellest ajast peale peetakse teda kurjaks naiseks, kuna Akamase järgi on inimesed pigem nõus end äranõiutuks tunnistama kui uskuma, et nad olid võimelised lihtlabase nälja tõttu umbrohtu õgima ja puutumatuks kuulutatud loomade sisikondi alla kugistama. Medeia ütleb, et see, kes sunnib inimesi püha ning puutumatut mitte austama, muudab nad oma vaenlasteks. (lk 32)
[Agameda:] Meie mõlemad, Presbon ja mina, ei varjanud muide oma kahjurõõmu, mis tulenes teadmisest, et ka sellel võrratul, rikkal, niivõrd enesekindlal ning üleoleval Korintosel on oma maa-alused käigud ja sügavale peidetud saladused. Tavalisel inimesel, kel on omad nõrkused, on parem elada inimeste hulgas, kel samuti on omad nõrkused. (lk 62)
[Medeia oma isa Aietese kohta:] Võib-olla polnud ta lein poja surma puhul isegi mitte teeseldud. Kui võimalikud olnuksid mõlemad variandid, see on võimul edasi püsida ja sind ellu jätta, oleks ta meeleldi mõlemaga leppinud, vend. Tunnil, mil ta taipas, et mõlemad korraga polnud võimalikud, haaras teda nähtavasti õud. Ent siis tegi ta valiku, mis vastas tema iseloomule — võim. Ja selle saavutamise vahendiks oli hirmutamine. (lk 68)
Kas sa tead, Medeia, mida nad otsivad? küsis ta [Kirke] minult. Nad otsivad naist, kes neile ütleks, et nad milleski süüdi ei ole, et jumalad, kelle poole nad juhuslikult palvetavad, sunnivad neid igasugustes ettevõtmistes osalema. Et verejäljed, mida nad maha jätavad, on osa nende jumalate poolt kindlaksmääratud mehelikkusest. (lk 73)
[Medeia:] Sellel kitsukesel viilul, mida me nimetame maailmaks, ei ole enam midagi muud, armas vend, kui võitjad ja ohvrid. Nüüd tahaksin teada, mida leian eest siis, kui tahan üle viilu serva astuda. (lk 76)
[Akamas:] Kuulasime taevasfääri muusikat, seda kristalset kaikumist, millele meie kõrvad ei ole häälestatud, aga mida me äärmise kontsentreerituse harvadel silmapilkudel siiski kuuleme. Medeia oli esimene naine, kes seda heli minuga samal hetkel tajus. Nagu tõmbaks võimas poogen üle vibreeruva pillikeele, ütles ta. Nii see täpselt oligi. (lk 82)
[Akamas:] Sain teada, et kui mõni vale vastab inimeste salasoovile, pole ta selleks, et teda uskuda, kunagi liiga labane. (lk 88)
[Leukon:] Inimene, kes kasutab oma käsi, peab nad tahes või tahtmata verre kastma. (lk 108)
[Leukon:] Sest mitte iialgi ei leiaks ma kedagi, kes oleks nõus tunnistama, et suur Akamas maksis pööblile selle eest, et see tungiks ühele naisele kallale. Ja kui leidukski keegi, kes oleks piisavalt hull seda tunnistama, siis oleks ta varsti surnud mees. Alles nendel minutitel, kui ma mõttes kõike kaalusin ja võimaluse Akamase süü tõestamiseks kasutamata jätsin, alles nendel minutitel õppisin oma Korintost tundma. Ja ma mõistsin, et Medeiale oli langenud ülesanne paljastada kinnimätsitud tõde, millest oleneb meie kooselu, ja et me ei kannata seda välja. (lk 117)
[Leukon:] Ma jään truuks veendumusele, et ka meie ei pääse mööda seadusest, mis nagu tähtede liikumise üle, meiegi üle valitseb. See, mida me kas teeme või ei tee, ei muuda mitte midagi. Medeia on vastu. See ta hukutabki. Sa võid teha, mida tahad, Medeia, ütlen talle, aga sellest pole sulle kasu, kuni igaviku lõpuni. Inimesi tõukab tagant jõud, mis on tugevam kui mõistus. (lk 122)
[Medeia:] Kuninga peaastronoom Akamas mõtleb niisamuti nagu mina, seda tean ühel ohvripeol vahetatud pilkudest. Kuigi me mõlemad teeskleme, teeme seda erinevatel põhjustel ning erineval viisil. Kuristikusügavast ükskõiksusest teiste suhtes teeskleb ta kõige agaramat jumalateenrit, aga mina, kes ma väldin rituaale niipalju kui võimalik, vaikin siis, kui pean neist osa võtma, kaastundest surelike vastu, kes jumalatest loobudes peavad läbima õudustsooni, kust nad kõik ei pääsegi tulema. (lk 125)
[Medeia Iasonile:] On juba kord nii, et mitte ainult need, kes ülekohtu all kannatavad, vaid ka need, kes ülekohut teevad, ei tunne elust enam rõõmu. Ja ma küsin endalt, kas himu purustada teiste elu ei tule sellest, et omaenda elu ei paku midagi. (lk 143)
[Leukon:] Ma ei teadnud, et inimene suudab nii palju taluda. Nüüd ma siis istun siin ja olen sunnitud möönma, et võimel talumatut taluda ja edasi elada, harjumuspäraste asjadega tegelda — et sellele hirmuäratavale võimele tuginebki inimkonna püsimajäämine.

Kui rääkisin sellest varem, oli tegemist pealtvaataja arvamusega, sest niikaua kui pole nii lähedast inimest, kelle õnnetus rebib lõhki südame, niikaua ollakse pealtvaataja. (lk 148-149)

[Leukon:] Ja mina — kes seda küll usub — olin sellele naisele peaaegu kade, olin kade naisele, keda valvurid tõukasid ja keda ülempreestri sajatuste saatel porisena, räpasena ning kurnatuna linnast pagendati. Kade, sest Medeia, süütu ohver, oli seesmistest vastuoludest vaba. Kuristik ei asunud ju temas endas, vaid haigutas tema ja nende vahel, kes olid teda laimanud ja süüdi mõistnud, läbi linna kihutanud, sõimanud ja talle näkku sülitanud. (lk 149)

Välislingid