Sisikond

Proosa

[Iason:] Keset näljaaega valmistas ta [Medeia] mingi suurepärase roa ning käskis mind seda süüa, tema silma all. Ta kinnitas mu aimdusi, vaatas osavõtmatult pealt, kuidas toit mulle kurku kinni jäi ja viis mind lõpuks — ma ei tea enam, kuidas — niikaugele, et tunnistasin end kogu rahva ees hobuselihasööjaks. Jumalate karistusest ma pääsesin, rahvas hakkas hobuseid tapma, sõi hobuseliha, jäi ellu, kuid ei andnud seda Medeiale andeks. Sellest ajast peale peetakse teda kurjaks naiseks, kuna Akamase järgi on inimesed pigem nõus end äranõiutuks tunnistama kui uskuma, et nad olid võimelised lihtlabase nälja tõttu umbrohtu õgima ja puutumatuks kuulutatud loomade sisikondi alla kugistama. Medeia ütleb, et see, kes sunnib inimesi püha ning puutumatut mitte austama, muudab nad oma vaenlasteks. (lk 32)
- Christa Wolf, "Medeia. Hääled". Tõlkinud Rita Tasa. Tallinn: Eesti Raamat, 1997

Harryl oli tunne, nagu oleks ta sisikond sõlme läinud ja kokku kuivanud. "Tantsupartnerid?"

Ta tundis, kuidas ta näost punaseks läks. "Ma ei tantsi," ütles ta kiiresti.

"Oh, tantsid küll," kostis professor McGonagall ärritunult. "Seda ma tahangi sulle öelda. Traditsiooni kohaselt avavad eestvõitlejad ja nende kaaslased balli."

J. K. Rowling, "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, värsid tõlkinud Peep Ilmet. Varrak, 2006, 2. trükk, lk 333

Jim: Lõpus istusime Lonega kumbki oma raamatuga diivanil, kaks monotoonset suitsujuga tõusid lakke. Raamat, mida käes hoidsin, meenutas kirstu, ma olin unistanud kirjutamisest, olin unistanud klaverimängust, aga kõik unistused olid nüüdseks surnud. Läksin hommikuti tööle, seljas hall mantel ja käes hall portfell, nagu sajad teised mehed selles linnas igal hommikul. Õhtuvidevikus läksin jälle mäest üles Kammakargatanile ja istusin Lonega diivanil. Vaatasime puid, udu ja puulatvade vahel lendavaid linde ja mul oli kogu aeg tunne, et mu organid on linna peal laiali. Kopsud, neerud, maks, sapp ja süda — need olid linna rottidele ja lindudele lihtne saak. (lk 138)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

Luule

ma tean et mul tuleb nutta
et kisendab sisikond
pean õppima näha saama
mis asi on inimkond

Juhan Viiding, "* vist enamusel on valus" kogust "Tänan ja palun" (1983), lk 43