J. K. Rowling

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
J. K. Rowling

J. K. Rowling (kodanikunimega Joanne Rowling; sündinud 31. juulil 1965 Yate'is Inglismaal) on Suurbritannia kirjanik, kes on avaldanud romaani "Ootamatu võimalus", rea kriminaalromaane varjunime Robert Galbraith all ning rea raamatuid Harry Potterist. Ta on loetud üheks rikkamaks kirjanikuks.

"Ootamatu võimalus"[muuda]

Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2013.

  • Ustavus abikaasale oli Shirley kirgliku vimma peamine, kuid mitte ainus põhjus. Inimeste suhtes oli tema vaiste teritatud vaid ühes suunas nagu koeral, keda on õpetatud uimasteid välja nuuskima. Shirley oli pidevalt valvel üleoleva armulikkuse tabamiseks ning Barry Fairbrotheri ja tema vallavolikogu semude juures oli ta ammu selle lehka tundnud. Maailma Fairbrotherid eeldasid, et ülikooliharidus teeb nad Shirley ja Howardi taolistest paremaks, et nende vaated loevad rohkem. Noh, täna sai nende ülbus tõsise löögi. Fairbrotheri ootamatu surm kinnitas Shirley ammust veendumust, et mida too mees ja tema jüngrid ka ei arvanud, oli Barry madalamast ja kehvemast klassist kui tema abikaasa, kes lisaks kõigile teistele voorustele oli seitse aastat tagasi ka infarktist jagu saanud.
  • Sünd ja surm: mõlemal korral tajus Shirley teravamalt elus olemist ja omaenda tähtsust. Uudis Barry Fairbrotheri ootamatust hinguseleminekut lebas tema rüpes nagu pontsakas vastsündinu, et kõik tuttavad teda vahtida saaksid; ja temast saab läte, allikas, sest tema oli esimene või peaaegu esimene, kes uudisest teada sai.
    • lk 19
  • Shirley sisimas vahutavast ja kihisevast rõõmust polnud märkigi seni, kuni Howard toas oli. Nad olid vahetanud vaid ootamatu surma puhul sobilikke sõnu, enne kui mees duši alla läks. Muidugi teadis Shirley, et sellal kui nad tavapäraseid sõnu edasi-tagasi klõksisid otsekui arvelaua nuppe, tundis Howard küllap samasugust rõõmujoovastust nagu tema; kuid selliste tunnete valjuhäälne väljendamine, sellal kui surmateade oli veel värske, võrdunuks ihualasti tantsimise ja roppuste röökimisega, ning Howardil ja Shirley'l oli alati üll nähtamatu siivsuserüü, mida nad iial seljast ei võtnud.
    • lk 19-20
  • Tema nimi oli Gaia ja see sobis talle, sest Andrew polnud seda kunagi varem kuulnud ja ka tüdruk ise oli midagi täiesti uut. Ta oli ühel hommikul bussi astunud otsekui lihtne tõend looduse ülimaist saavutustest, ja poisist kaks rida eespool istet võtnud, samal ajal kui too tüdruku õlgade ja kukla täiuslikkusest lummatult paigale tardus.
Tema juuksed olid vasekarva ja langesid pikkade lahtiste lainetena abaluudest veidi allapoole, nina oli täiesti sirge, kitsas, lühike, rõhutades kahvatu suu väljakutsuvat täidlust, silmad olid laia vahega, tihedate ripsmetega, tähniliste rohekaspruunide vikerkestadega nagu renettõunad. Andrew polnud tüdrukut kunagi meigituna näinud ja tema nahka ei rikkunud ükski laik ega viga. Tema näos olid ühinenud laitmatu sümmeetria ja ebatavalised proportsioonid; Andrew oleks võinud seda tundide viisi vahtida, üritades veetluse allikat kindlaks teha. Alles eelmisel nädalal oli Andrew läinud koju pärast bioloogia kaksiktundi, mille kestel oli tänu jumalikult juhuslikule laudade asetusele ja peade asendile saanud tüdrukut peaaegu kogu aeg jälgida. Hiljem, oma magamistoa turvalisuses, oli ta kirjutanud (pärast pooletunnist seinaga tõevahtimist ning sellele järgnenud käsikiimlust): "Ilu on geomeetria." Ta oli paberi otsekohe puruks rebinud ja tundis end seda meenutades iga kord tobedalt, kuid selles oli ometi midagi. Gaia ilu tähendas tillukesi muudatusi mudelis, nii et tulemuseks oli hingemattev harmoonia.
  • lk 23
  • Gavin oli olnud ettevaatlik ega pakkunud vabatahtlikult abi. Kõik need sõnad, mida ta polnud naisele öelnud, olid tema talisman ja kaitseabinõu; ta pani need mõttes ritta ja sõrmitses nagu palvehelmeid. Ta polnud kunagi lausunud sõna "armastus". Ta polnud kunagi rääkinud abielust. Ta polnud kunagi palunud naisel Pagfordi kolida. Ja ometi - seal ta oli ning sundis millegipärast Gavinit vastutust võtma.
    • lk 25
  • Ehkki Pagfordi delikatessipood avati alles pool kümme, oli Howard Mollison varakult kohale tulnud. Ta oli kuuekümne nelja aastane erakordselt tüse mees. Suur rasvapõll rippus nii madalal tema reite kohal, et enamik inimesi mõtles talle esimest korda pilku heites otsemaid tema sugutile, arutades, millal ta seda viimati nägi, kuidas ta seda peseb, kuidas tal õnnestub sooritada akte, milleks suguti on ette nähtud. Osalt seetõttu, et tema füüsis tekitas selliseid mõttejadasid, ja osalt tänu heale suuvärgile suutis Howard peaaegu ühtviisi kohmetust tekitada ja relvituks teha, nii et kliendid ostsid esimesel poeskäigul peaaegu alati rohkem, kui olid kavatsenud.
  • Poe avamine hommikuti pakkus Howardile alati rõõmu. Talle meeldis poes ringi liikuda, kui ainsaks heliks olid vaikselt surisevad külmkambrid, talle pakkus rõõmu selle kõige elluäratamine: tulede põlemapanemine, aknakatete ülestõstmine, kaante pealtvõtmine paljastamaks külmleti aardeid: kahvaturohelisi artišokke, oonüksmusti oliive, kuivatatud tomateid, mis kügelesid ürtidest kirjatud õlis nagu rubiinikarva merihobukesed.
    • lk 33
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel