Oliiv
Oliiv on õlipuu vili.
Proosa[muuda]
- Soledad on end välja sirutanud, seljakott padjaks pea all ja sõrmed põimitud võre külge. Tema nägu on haiglaselt hallikas.
- "Kuidas sa end tunned?" küsib Lydia. Tema endise elu sõnavara on muutunud ebapiisavaks, aga midagi muud tal ka ei ole.
- Soledad avab suu, aga suleb selle siis ilma vastamata ja raputab pead.
- "Kui ma Lucat ootasin, aitasid iivelduse vastu oliivid," ütleb Lydia vaikselt. Seejärel kuuleb ta mõttes pikka epistlit vastuväidetest. Kui ma Lucat ootasin, ei olnud ma viieteistaastane. Kui ma Lucat ootasin, ei pidanud ma sõitma tuhandeid miile kaubarongi katusel. Kui ma Lucat ootasin, ei olnud tema eostatud vägistamise käigus.
- "Oliivid?" Soledad krimpsutab nägu, toetab lõua seljakotile ja suleb silmad, aga sellest pole kasu. Pärast kahte sügavat hingetõmmet sööstab ta rongiserva juurde ja oksendab üle selle. (lk 268-269)
- Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021
Luule[muuda]
"Tule Córdobasse, tüdruk!"
Ei kuula tema neid viise.
Kui saabus hämune õhtu
ja üllatas silmapiire,
siis veel üks noormees läks mööda,
kuu roose ja mürte viies.
"Tule Córdobasse, tüdruk!"
Ei, ta ei kuula neid viise.
Tütarlaps ilusa näoga
puilt üha korjab oliive
ja tuul oma halli käega
silib ta seelikusiile.
- Federico García Lorca, "Tukaspuu, tukaspuu...", tlk Ain Kaalep, rmt:"Peegelmaastikud" II (1980), lk 44
