Iiveldus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Apteeker nõjatub leti najale, võtab oma suure palja kolu käte vahele, vaatab haigele otse silma, naeratab pisut ja ütleb: "Südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa teil asjata raha raisata." (lk 36)
  • Apteeker vahib üksisilmi oma kliendile, otsekui ootaks ta antud rohu mõju, mis iga silmapilk nähtavale peab tulema. Tema punane nina, mis esiti ainult punasena näis, omandab korraga kõik vikerkaare värvihelgid: Kiir paneb tähele, kuidas pisikesed higitilgad sel haruldasel ninal aknast paistva päikese käes pärlite kombel sätendavad. Toots krimpsutab nägu, pühib suu taskurätikuga kuivaks ja vaatab küsivalt naeratades apteekri poole.
"Noh?" küsib apteeker. "Eks ole parem?"
"Jaa," venitab tõbine. "Nagu parem on. Aga lubage küsida, härrа apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?"
"Punsli eli," kordab apteeker. "Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me annamе, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida; tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse." (lk 37)


  • Soledad on end välja sirutanud, seljakott padjaks pea all ja sõrmed põimitud võre külge. Tema nägu on haiglaselt hallikas.
"Kuidas sa end tunned?" küsib Lydia. Tema endise elu sõnavara on muutunud ebapiisavaks, aga midagi muud tal ka ei ole.
Soledad avab suu, aga suleb selle siis ilma vastamata ja raputab pead.
"Kui ma Lucat ootasin, aitasid iivelduse vastu oliivid," ütleb Lydia vaikselt. Seejärel kuuleb ta mõttes pikka epistlit vastuväidetest. Kui ma Lucat ootasin, ei olnud ma viieteistaastane. Kui ma Lucat ootasin, ei pidanud ma sõitma tuhandeid miile kaubarongi katusel. Kui ma Lucat ootasin, ei olnud tema eostatud vägistamise käigus.
"Oliivid?" Soledad krimpsutab nägu, toetab lõua seljakotile ja suleb silmad, aga sellest pole kasu. Pärast kahte sügavat hingetõmmet sööstab ta rongiserva juurde ja oksendab üle selle. (lk 268-269)

Luule[muuda]

Luuletused ei muuda ikka veel midagi,
mitte eriti, low impact,
ja saast ei kahane sellest, et teda ei vaadata,
nii et kirjuta, sest vodevill kirjutab ennast niikuinii.
Iivelduse vastu, öeldakse, aitavat ingveritee.

Kirjandus[muuda]