Jeanine Cummins

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jeanine Cummins (sündinud 6. detsembril 1974 Rotas Hispaanias) on USA kirjanik.


"Ameerika pind"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021.


  • Üks esimesi kuule tuleb läbi avatud akna WC-poti kohal, mille ees Luca seisab. Ta ei saa kohe arugi, et see on kuul, ja on puhas õnn, et see teda otsaette ei taba. Kuul lendab temast mööda, tema selja taha jäävasse plaaditud seina nii vaikselt, et Luca peaaegu ei kuulegi seda. Aga sellele järgnev tihe kuulisadu on vali, kõmisev ja tärisev, tuiskab trahh-trahh-trahh läbi õhu nagu helikopter. Kostab ka pahvak karjeid, aga need hääbuvad kiiresti, püssituli teeb neile lõpu peale. Enne kui Luca jõuab püksiluku kinni tõmmata, prill-laua kaane kinni panna ja poti otsa ronida, et välja vaadata, enne kui ta jõuab uurida, kust see kohutav lärm tuleb, lendab vannitoa uks lahti ja mami on seal. (lk 9, romaani algus)
  • Mami pöörab pead ja märkab plaaditud põrandal Luca üksikut eredat veretilka, mis helendab aknast langevas viltuses valgusvihus. Luca tunneb, et emal jääb hingetõmme rindu kinni. Majas on nüüd vaikne. Selle vannitoa ukse ees lõppeva koridori põrandat katab vaip. Mami sikutab varruka üle käe ja Luca jälgib õudusega, kuidas ta end temast eemale, reetliku verepleki poole küünitab. Ta pühib seda varrukaga, nii et põrandale jääb vaid ähmane laik, ja viskub siis Luca juurde tagasi täpselt samal hetkel, kui koridoris seisev mees ukse oma AK-47 päraga lahti lükkab.
Neid peab olema kolm, sest Luca kuuleb õues ikka veel kahte häält. Teisel pool dušiseina tõmbab kolmas mees püksiluku lahti ja tühjendab põie abuela vetsupotti. Luca ei hinga. Mami ei hinga. Nende silmad on suletud, kehad liikumatud, nende tardumuse lubjastunud tahe on hetkeks peatanud isegi adrenaliinitulva. Mees luksatäb, tõmbab vett peale, peseb käed. Ta kuivatab need abuela parimasse kollasesse käterätikusse, sellesse, mida ainult pidude ajaks välja riputatakse.
Nad ei liiguta end, kui mees on läinud. Isegi siis mitte, kui kuulevad köögiust taas kriuksatavat ja pauguga kinni langevat. Nad jäävad oma kohale, paigale sellesse tihkesse käte ja jalgade ja põlvede ja lõugade ja kinnipigistatud silmade ja üksteisesse haakuvate sõrmede puntrasse isegi pärast seda, kui kuulevad, et mees on taas õues oma kaaslaste juures, pärast seda, kui kuulevad teda teatamas, et majas pole kedagi ja et tema hakkab nüüd kana sööma, sest pole mingit põhjust lasta heal grill-lihal raisku minna, kui samal ajal Aafrikas lapsed nälgivad. Mees on akna taga siiski veel nii lähedal, et Luca kuuleb neid lurtsuvalt venivaid matsutushääli, mida tema kana järav suu kuuldavale toob. (lk 11-12)
  • Luca keskendub hingamisele, sisse ja välja, hääletult. Ta ütleb endale, et see on lihtsalt halb unenägu, hirmus unenägu, aga ta on niisuguseid varemgi tihti näinud. Ta ärkab alati peksleva südamega ja tunneb suurt kergendust. See oli lihtsalt unenägu. Sest need on Mehhiko linnade tänapäeva kollid. Sest isegi vanemad, kes jälgivad hoolega, et nad oma laste kuuldes vägivallast ei räägiks ja vahetavad raadiokanalit alati, kui seal tehakse juttu järjekordsest tulistamisest, vanemad, kes varjavad hoolega oma suurimaid hirme, ei saa kuidagi takistada oma lapsi teiste lastega rääkimast. Need võikad lood koonduvad ja paisuvad kiikedel, jalgpalliväljakutel, poiste vetsus koolis. Kõik need lapsed, olgu nad rikkad, vaesed või keskklassist, on näinud tänavatel laipu. Juhuslikke mõrvu. Ja omavahel rääkides on nad teada saanud, et oht on hierarhiline, et mõned pered on suuremas ohus kui teised. Nii et kuigi Luca ei näinud oma vanemate puhul vähimatki märki sellest ohust, kuigi nad näitlesid poja ees laitmatult julgust, ta teadis - teadis, et see päev kord tuleb. Aga see teadmine ei muuda oma kohalejõudmist sugugi kergemaks. (lk 12)
  • Õnnis on see hetk, mis järgneb õudusele, enne kui see kinnitust leiab. Kui Luca end lõpuks liigutab, tunneb ta põgusat pead pööritama ajavat elevust mõttest, et ta on elus. Hetkeks tunneb ta mõnu kärisevast hingetõmbest rinnus. Ta paneb peopesad maha, et tunda ihu vastas põrandaplaatide jahedat survet. (lk 12)
  • Selleks ajaks, kui mami tuleb Lucat dušinurgast välja tooma, on poiss tihkelt kerra tõmbunud ja õõtsutab end edasi-tagasi. Ema käsib tal püsti tõusta, kuid ta raputab pead ja tõmbab end veelgi tihedamalt kerra, keha paanilisest tõrksusest võbisemas. Nii kaua, kui ta on siin dušinurgas, nägu küünarnukkide pimedates soppides peidus, nii kaua, kui ta mami'le otsa ei vaata, võib ta edasi lükata selle teadmist, mida ta juba teab. Ta võib pikendada seda mõistusevastase lootuse hetke, mis ütleb, et võib-olla on kübeke eilset maailma veel puutumatu.
Talle võiks ehk paremgi olla, kui ta läheks ja vaataks, näeks eredavärvilisi pritsmeid Yeniferi valgel kleidil, näeks Adriáni taeva poole avatud silmi, näeks abuela halle juukseid, mille on muutnud pulstunuks ollus, mis ei peaks kunagi pealuu ontlikust kestast väljaspool olema. See võiks Lucale tegelikult hästi mõjuda, kui ta näeks neid sooje rususid, mis alles äsja oli olnud tema isa, tema mahakukkunud keha raskuse all kõveraks paindunud grillilabidat, tema verd, mida ikka veel siseõue betoonkattele imbub. Sest nii kohutav kui see ka poleks, pole miski sellest nii õudne kui pildid, mida Luca hiljem nende asemel oma kujutlusvõime kiirgusega esile manab. (lk 15)
  • Luca kummardab keha ettepoole ja öögatab. Ta oksendab välja laraka kartulisalatit, mis on puuviljapunšist roosaks värvunud. See plartsatab asfaldile tema jalgade vahel, aga nad emaga ei nihku sellest eemale. Nad nagu ei märkakski seda. Nagu nad ei märka ka vargset kardinate ja ruloode sättimist läheduses paiknevate majade akendel, kus naabrid valmistuvad usutavaks mahasalgamiseks.
Mida Luca aga märkab, on tema abuela tänavat ääristavad müürid. Ta on neid varem korduvalt näinud, aga täna torkab talle silma midagi uut: iga siinse maja ees on väike hoov nagu ka abuela majal, mida varjab tänava eest samasugune müür nagu abuela oma, ja selle peal on okastraat või võrkaed või oradega aiateibad nagu abuela omal, ja kuhu pääseb sisse vaid läbi lukustatud värava nagu abuela omasse. Acapulco on ohtlik linn. Inimesed võtavad tarvitusele ettevaatusabinõusid, isegi niisugustes kenades piirkondades nagu see siin, ja eriti niisugustes kenades piirkondades nagu see siin. Aga mis kasu on neist kaitsevahendeist, kui need mehed tulevad? (lk 16)
  • "Nad tapavad minu ka ära," ütleb Lydia, taibates alles neid sõnu välja öeldes, et see võib tõsi olla.
Uurija ei püüagi teda vastupidises veenda. Erinevalt paljudest oma kolleegidest - ta pole küll kindel, kes nad täpselt on, aga sel polegi tähtsust - ei ole tema kartelli palgal. Ta ei usalda kedagi. Tõtt-öelda saavad rohkem kui kahest tosinast õiguskaitse- ja meditsiinitöötajast, kes just praegu abuela majas ja siseõues ringi liiguvad, hülsside asukohti tähistavad, jalajälgi uurivad, verepritsmeid analüüsivad, pilte teevad, pulssi kontrollivad ja Lydia perekonna laipade kohal risti ette löövad, seitse kohalikult kartellilt regulaarselt raha. See seadusevastane tasu on kolm korda suurem kui valitsuselt saadav palk. Üks neist on tegelikult juba el jefe'le Lydia ja Luca ellujäämisest teavitava sõnumi saatnud. Ülejäänud ei tee midagi, sest just nimelt selle eest kartell neile maksabki, et nad täidaksid mundreid ja mängiksid halduse esindajaid. Mõnes töötajas tekitab see moraalseid vastuolusid, mõnes mitte. Aga tegelikult pole ühelgi neist valikuvabadust, nii et nende tunnetel polegi suurt tähtsust. Lahendamata kuritegude määr Mehhikos on ametlikust üheksakümnest protsendist tublisti suurem. La policia kostümeeritud olemasolu pakub tarvilikku vastuillusiooni kartelli tegelikule karistamatusele. Lydia teab seda. Kõik teavad seda. Ta otsustab selsamal hetkel, et peab siit ära minema. Ta ajab end kõnniteeservalt püsti ja üllatub, kui tugevalt tema jalad maas püsivad. Uurija astub tagasi, et talle ruumi teha. (lk 19)
  • Sebastián on veel suuremas osas terve, ja Lydia on selle eest tänulik. Ta teab, et see pappsilt oleks võinud olla kinnitatud matšeeteteraga ka tema südame külge. Ta teab, et mehe suhteliselt kena surm on omamoodi moondunud lahkus. Ta on näinud teisi kuriteopaiku, painajalikke vaatepilte - kehasid, mis pole enam kehad, vaid kõigest keha osad, mutilados. Kui kartell mõrvab, teeb ta seda hoiatavaks eeskujuks, liialdatud, groteskseks näiteks. Ühel hommikul, kui Lydia päevaks oma poe uksi avas, nägi ta tänaval ühte tuttavat poissi, kes oli põlvili maas ja püüdis kingapaelaga kaela riputatud võtmega oma isa kingapoe võreust lukust lahti keerata. Poiss oli kuueteistaastane. Kui auto temani jõudis, ei saanud ta ära joosta, kuna võti oli lukuauku takerdunud; ta jäi kaelapidi kinni. Los sicario'd hiivasid võreukse üles ja tõmbasid poisi kingapaelaga niimoodi võlla ning peksid teda seejärel seni, kuni ta veel vaid tõmbles. Lydia tormas oma poodi ja pani ukse seestpoolt lukku, nii et ta ei näinud, kui mehed poisil püksid alla tõmbasid ja veel kaunistuse lisasid, aga ta kuulis sellest hiljem. Nad kõik kuulsid. Ja viimne kui poeomanik naabruskonnas teadis, et selle poisi isa oli keeldunud kartelli mordida't maksmast.
Nii et jah, Lydia on tänulik, et kuusteist talle kallist inimest tapeti kiire tuima kuulisajuga. (lk 22)
  • Kohtufotograaf paneb oma fotoaparaadi lauale selle klaasi kõrvale, mille serval on ikka veel Lydia trühvlikarva huulepulga jälg. Jääkuubikud klaasis on sulanud ja salvrätikul on selle ümber väike kondensatsiooniloik. See on ikka veel märg ja Lydia ei suuda kuidagi mõista, kuidas tema elu võidi teha täiesti pihuks ja põrmuks kiiremini, kui üks kondensatsiooniloik atmosfääri aurustub. (lk 23)
  • Nende varjud liiguvad ühe mügarliku elukana kõnniteel. Nende auto, silmatorkava oranži 1974. aasta Volkswageni Põrnika kojamehe all on väike paberilipik, nii tilluke, et tänaval puhuv palav briis ei pane seda isegi laperdama.
"Carajo," vannub Lydia ja lükkab Luca automaatselt selja taha.
"Mida, mami?"
"Jää siia. Ei, mine seisa sinna." Lydia osutab sinnapoole, kust nad just tulid ja kordki ei hakka Luca vastu vaidlema. Ta sibab mööda tänavat tagasi, tosin või enam sammu. Lydia laseb reisikoti kõnniteel jalge ette maha, astub autost sammukese eemale, vaatab tänaval ringi. Tema süda ei peksa; see tundub rinnus nagu tinast olevat.
Tuuleklaasile on kleebitud tema abikaasa parkimisluba ja tagumisel põrkeraual on kerge roostekiht. Lydia astub tänavale ja küünitab end ettepoole, et näha, kas tal õnnestub ilma paberitükki kätte võtmata lugeda, mis sellel kirjas on. Kvartali teises otsas on kohe kollase kuriteopaiga lindi taha pargitud ühe uudistesaate buss, kuid reporter ja kaameramees on süvenenud ettevalmistustesse ega ole neid märganud. Lydia keerab selja ja tõmbab paberi kojamehe alt välja. Üks sõna rohelise markeriga: PÕMM! Kiire hingetõmme tundub nagu noatorge otse tema sisemusse. Ta vaatab tagasi Luca poole, kortsutab paberi peopesas kokku ja torkab selle taskusse. (lk 26-27)
  • Kui Rebeca paljastab Lucale sellest loost neid raasukesi, mida ta teab, hakkab poiss aru saama, et see on see üks asi, mis on kõikidel migrantidel ühist, just selles seisneb nende vahel olev solidaarsus, et kuigi nad kõik tulevad eri kohtadest ja eri tingimustest, mõned on linnast, mõned maalt, mõned keskklassist, mõned vaesed, mõned hästi haritud, mõned kirjaoskamatud, salvadorlased, honduraslased, guatemalalased, mehhiklased, indiaanlased, kannab viimne kui üks neist sellel rongikatusel kaasas mõnda kannatuste lugu, ja viib selle ka el norte'sse. Mõned, nagu Rebeca, jagavad oma lugusid ettevaatlikult, valivalt, leiavad ustava kõrva ja laulasklevad siis oma sõnu nagu palvet. Teised migrandid on aga nagu plahvatanud granaadid ja sunnivad oma ängistust peale igaühele, keda kohtavad, paisates oma valu šrapnellidena laiali, et nad võiksid ühel päeval ärgata ja märgata, et nende taagad on muutunud kergemaks. Luca mõtleb, mis tunne see võiks olla, kui niimoodi plahvatada. Aga esiti jääb ta detoneerimata, õudused kindlalt sisemusse suletud, splint tihkelt paigal. (lk 213)
  • Nii Lydia kui ka õdede sisemuses käib lakkamatult vägikaikavedu selle võika tunde, et miski on neil kannul, et nad peavad kiiresti põgenema, ja füüsilise kõhkluse, vastumeelsuse vahel liikuda pimesi kõikvõimalike tundmatute deemonite poole, kes võivad neid teel ees oodata. (lk 214)
  • Ja siis naaseb rongi vaikus, ja selles mürisevas vaikuses mõtleb Lydia: miks? Kui Lorenzol olid Los Jardineros'es head sidemed, kui ta teenis piisavalt, et endale neid kalleid tosse ja seda korralikku mobiili lubada? Kui teda ei vaevanud selle esimese tätoveeritud verepiisa väljateenimine, ega teise ega kolmandagi, mis teda siis Guerrerost lahkuma sundis? Võimalikke vastuseid on lõputult, Lydia teab seda. Võib-olla talle ei meeldinud mõrvamine. Võib-olla tundus talle, et tema sooritatud vägivallateod avaldasid talle mingisugust soovimatut mõju. Võib-olla olid tema unenäod painajalikud, ja alati, kui ta silmad sulges, kerkisid vaimusilma ette tapetud inimeste näod. Võib-olla oli tema hing vaevatud kummitustest, tagaajajatest, kurnatusest. Või siis oli kõik just risti vastupidi. Võibolla polnud tal lihtsalt südametunnistust ollagi, nii et ta ei suutnud kinni pidada isegi sellest oma eesmärkidele sobivaks moonutatud moraalsest koodeksist, mida Los Jardineros'e liikmed järgisid. Võibolla vägistas ta ära vale naise. Või varastas raha mõnelt oma jefe'lt. Või siis mõrvas nii suure lustiga, et tema pahelisus muutis ta koormavaks. Võib-olla põgeneb ka tema. Või siis ei ole ükski neist tõsi. Võib-olla ta ei olegi Los Jardineros'te seast lahkunud ja ta on siin tõesti ainult Lydia pärast. (lk 229)
  • Javieril oli terve elu olnud peaaegu üleloomulik võime sündmusi ja nende tagajärgi ennustada. Kui ta oli üheteistaastane ja tema isal diagnoositi käärsoolevähk, teadis Javier, et surm tuleb kiiresti; ta teadis, et tema ema, kes oli varem olnud hea ema, pühendunud ja hell, saab sellega halvasti hakkama, et ta ravib oma leina alkoholi ja uute meestega. Javier nägi tema hülgamist ette ja leppis sellega tükk aega enne, kui see juhtus. Selle võime tulemusena oli Javier peaaegu vääramatult tasakaalukas. Miski ei suutnud teda kunagi tõeliselt üllatada. (lk 241)
  • Javier püüdis hoopis ette arvata, millist mõju võib see artikkel tema tulevikule avaldada. Ta sai kohe aru, et tagajärjed on vältimatud, et tema suhteline anonüümsus on nüüd minevik, et tema vabadus on alatiseks ohustatud. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub. Ta ei arvanud, et nii kiiresti, aga oli valmis kohanema. Halvimal juhul on see lihtsalt tüütu. Vahest võib see koguni lõbus olla. Ta ei mäletanud, et ajakirjandus oleks kunagi varem ühele nii noorele kartellile nagu Los Jardineros nõnda palju tähelepanu osutanud. Selleks, et tavalised inimesed hakkasid ära tundma niisuguseid nimesid nagu El Chapo Guzmán või Pablo Escobar, oli tulnud aastate kaupa teadlikult tööd teha, ja leidus piisavalt inimesi, kes neid mehi nende helduse ja müüdi tõttu ikka veel armastasid, isegi pärast nende silmatorkavat langust. (lk 242-243)
  • See muudab rahutuks, kui sa näed tõepärasust rõhutaval must-valgel trükituna omaenda lämmatatud südametunnistuse kõige sügavamale alla surutud võitlust, mis on kogu maailmale lugemiseks ajalehte pandud. Javieri naisel ei olnud õnnestunud end piisavalt maha rahustada selleks ajaks, kui nende tütar Marta hiljem sel pärastlõunal Barcelonas asuvast internaatkoolist helistas ja ta üheainsa lihtsa küsimusega täielikult hävitas: Mamá, kas see on tõsi? Ja kuna tal ei läinud sel hetkel korda oma tütart tarvilikult veenda, jääb ta igaveseks ennast süüdistama selle eest, mis edasi juhtus.
Kolm päeva hiljem, Yéniferi quincea~nera'le eelnenud päeval, helistas internaatkooli dekaan ja andis teada, et Marta oli leitud oma ühikatoast, kus ta oli end toanaabri sõlmeseotud sukkpükstega õhukonditsioneeri ava külge üles poonud. Hüvastijätukiri oli adresseeritud ainult tema isale.
"Mis see üks surm rohkem ikka loeb." (lk 244)
  • Selles linnas on migrantidele palju abi saadaval, ning kui arvestada veel ka Danilo tagasihoidlikku kangelaslikkust ja Hershey's Kisses komme, on Lucal raske kõike seda võõraste inimeste siirast sõbralikkust klapitada. Tundub võimatu, et häid inimesi — nii palju häid inimesi - võib olla samas maailmas, kus mehed lasevad sünnipäevapidudel maha terveid perekondi ja siis seisavad nende laipade kohal ja söövad nende kana. Luca ajust tõuseb lendu kurnav segadusetinin, kui ta püüab neid kahte fakti kõrvutada. (lk 251-252)
  • Varjupaigas valvavad Rebeca ja Soledad kordamööda pesuruumi ukse taga, kui teine sees on. Milline luksus on maanteetolm ihult maha loputada, end sisse seebitada ja sooja veejoa all seista, vaadata, kuidas see räpase ja pruunina su jalge ette koguneb, enne kui äravoolu ümber keerlema hakkab ja igaveseks kaob. Soledadile meeldib kujudeda, kuidas veemolekulid kihutavad äravoolutorudest alla, segunevad ja valguvad laiali, liituvad teiste torudega linnatänavate all, muutuvad mingi salajase sihtpunkti poole sööstes ja kukerpallitades suuremaks ja kiiremaks. Talle meeldib mõelda mustusest, mille ta oma ihult maha uhub, mis muutub aina lahjemaks, kuni see lõpuks polegi enam mustus. (lk 252)
  • "Tüdrukud," ütleb õde vaikselt, ja nad kuulevad, kuidas liini teises otsas pannakse uks kinni, mille järel jääb seal kaugel vaikseks. "Kas te teate, kes seda teie isale tegi?"
Soledad päästab valla nuuksatuse ja vastab: "Jah, vist jah. Tean küll."
Rebeca mustad silmad muutuvad veel suuremaks ja tumedamaks. Need on nagu torm tema näos.
"Kuulake mind," ütleb õde seejärel. "Te peate mind nüüd tähelepanelikult kuulama."
Mõlemad tüdrukud hingavad kärinal. Nad värisevad.
"Vaadake, et te siia tagasi ei tule," ütleb õde. "Ärge isegi mõelge sellele. Kas kuulete?"
Nende näod on märjad, ninad täis tatti ja pisaraid. Rebeca tõmbab lurinal ninaga ja päästab tuppa valla vaikse karjatuse.
"Ta saab parimat võimalikku ravi, kuulete?" ütleb õde. Ka tema hääl takerdub veidi. "Me anname endast kõik, et ta jälle terveks saaks. Ja kui te tulete siia tagasi lihtsalt selleks, et istuda meie ooteruumis ja murda käsi ja nutta ja lasta ka endid silma pussitada, ei aita see teda igatahes küll mitte üks raas, kas saate aru?"
Nad ei vasta. (lk 257)
  • [K]ui saade läbi saab, teeb mami Soledadile ja Rebecale ettepaneku, et nad võiksid kõik koos nende isa täielikuks paranemiseks roosipärga palvetada. See tegevus aitaks ka tema närve rahustada, leevendada tema ärevust, enne kui ta püüab uinuda. Nad lähevad toanurka, kus on lauad, ja nendega liitub veel mitu naist. Õed on tänulikud ja see on esimene kord Luca elus, kui roosipärja palvetamine ei tundu talle tülika kohustusena. Ta kuulab kokku kogunenud naiste laulesklevaid hääli, kõigepealt oma ema üksikut intonatsiooni.
Õnnistatud oled Sa naiste seas.
Ja siis vastusekoori.
Palu meie patuste eest, nüüd ja meie surmatunnil.
Aamen.
Otra vez.
Luca hoiab palveid lugedes oma abuela sinist kivist roosikrantsi kahe käega. Ta pigistab kive sõrmede vahel nii kõvasti, et nende kujud söövituvad hetkeks tema ihusse. Ta mõtleb, kas ka abuela kunagi nii tegi, mõtleb, kui mitu korda veeretas ta neid kive oma eakate käte vahel, ja kui talle see mõte pähe tuleb, võib ta peaaegu kuulda abuela häält refrääni ajal: Santa María, Madre de Dios. Luca häälepaelad on kinni nööritud, nii et ta ei saa midagi öelda, ei saa palvele oma häält lisada, aga sellest pole midagi, sest ka kuulamine on omal moel austus, ja igal juhul tunneb ta, kuidas helmestest voogab tema sõrmeotstesse energiat, need on nagu tuksed, nagu südamelöögid. Roosikrants on omamoodi köidik, ja kui ta küllalt tugevalt selle külge klammerdub, säilitab see tema sideme abuela ja Adriániga, nende kõigiga. (lk 263)
  • Seda, et Lydia ja Luca jätkavad teed koos Soledadi ja Rebecaga nii kaua kui võimalik, ei ole valjult arutatud, kuid ometi on see korraldus, mida kõik neli mõistavad vaistlikult. On juhtunud nii palju, et iga tund sellest teekonnast tundub aasta pikkune, aga on veel midagi enamat. See on trauma side, millegi kirjeldamatu koos kogemise side. Mis iganes ka ei juhtuks, ei mõista keegi kõrvalseisja nende elus kunagi täielikult selle palverännu ränkust, tegelasi, keda nad on kohanud, hirmu, mis nendega kaasa rändab, leinavalu ja väsimust, mis neid painavad. Nende ühist otsusekindlust aina põhja poole edasi rühkida. See joodab nad kokku, nii et neile tundub nüüd, et nad on peaaegu-pere. (lk 264)
  • Rong müristab edasi Tepici poole, Acaponeta poole, El Rosario poole. Ja siis ei möödu nad pikka aega mitte millestki. Ainult rohust ja mullast ja puudest ja taevast. Siin-seal mõnest hoonest, üksikust lehmast. Maastik on pastoraalne, kaunis, ja hommikuõhk värske. Lydia tunneb reetlikku summutatud rõõmukihvatust, hämmeldust, justkui võiks migrant hetkeks turist olla, nagu oleksid nad puhkusel ja silmitseksid mõnda eksootilist maastikku. See on üürike. (lk 267-268)
  • Soledad on end välja sirutanud, seljakott padjaks pea all ja sõrmed põimitud võre külge. Tema nägu on haiglaselt hallikas.
"Kuidas sa end tunned?" küsib Lydia. Tema endise elu sõnavara on muutunud ebapiisavaks, aga midagi muud tal ka ei ole.
Soledad avab suu, aga suleb selle siis ilma vastamata ja raputab pead.
"Kui ma Lucat ootasin, aitasid iivelduse vastu oliivid," ütleb Lydia vaikselt. Seejärel kuuleb ta mõttes pikka epistlit vastuväidetest. Kui ma Lucat ootasin, ei olnud ma viieteistaastane. Kui ma Lucat ootasin, ei pidanud ma sõitma tuhandeid miile kaubarongi katusel. Kui ma Lucat ootasin, ei olnud tema eostatud vägistamise käigus.
"Oliivid?" Soledad krimpsutab nägu, toetab lõua seljakotile ja suleb silmad, aga sellest pole kasu. Pärast kahte sügavat hingetõmmet sööstab ta rongiserva juurde ja oksendab üle selle. (lk 268-269)
  • Uskumatu, et kaubarongi katusel sõitmine võib muutuda igavaks, aga nii see on. Tüdimus on lausa erakordne. Mootori popsumine ja metalli krigisemine ei lakka hetkekski, nii et migrandid enam ei kuulegi neid. Linnades, kus rong kiirust aeglustab või peatub, lähevad migrandid maha, tulevad migrandid peale, ja nad sõidavad edasi. Päike rändab kõrgele taevasse ja lõõskab nende peale, kuni nende ihud muutuvad nii kuumaks, et nad tunnevad selle kergelt kõrbenud lõhna, ja valgus on nii ere, et pleegitab maastikult värvid.
Nad sõidavad peatumata läbi Mazatláni, kus raudtee kulgeb mõnda aega ookeani kõrval, ning sealne liiv ja mere sina meenutavad Lucale kodu, ent see ei tekita temas mitte rõõmu, vaid tunnet, et ta on minema pühitud. Tal on hea meel, kui nad uuesti sisemaa poole keeravad ja ranna selja taha jätavad. Aga siis tulevad taas tüdimuse tunnid, kokku segunenud pruun ja roheline ja hall, nii et tundub peaaegu teretulnud vaheldusena, kui mõned miilid enne Culiacáni katkestab selle monotoonsuse karjumine. Üksildane hääl kordab ikka ja jälle sireenina sõnu: !la migra, la migra! (lk 272-273)
  • Veokeid on kolm, kõik on mustvalged ja tohutusuurte kastiraudadega, ning kihutavad koos üle maapinna, kus pole teed ja sõidavad küljetsi rööbaste kõrvale, mi et kruusa ja tolmu lendab. Iga veoki kastis seisab vähemalt neli agente't ja autos sees on neid veel, ning nad kõik kannavad niisugust varustust, nagu läheksid sõtta. Luca jõllitab neid ammulisui. Neil on saapad ja põlvekaitsmed ja kiivrid ja suured ehisnaeltega üle löödud kuulikindlad vestid ja kindad ja tumedad mustad visiirid, nii et nende silmi pole näha, ning nende näod on täielikult mustade balaklaavade taga peidus. Igaühe keha on relvadega kaetud ja rinnal ripub diagonaalis tõeliselt suur püss, ning Luca ei suuda aimatagi, mille jaoks neil peaks olema vaja kogu seda relvastust, kui nad tulid ainult paari migranti kinni võtma, ja siis mõtleb ta ka sellele, et kogu selle varustuse juures oleks võimatu teha vahet ühe agente federal de migracion'i ja maskeeritud narcotraficante vahel, ning Luca pole kindel, kas neil üldse ongi eriti vahet, sest püss on püss on püss. Luca pissib püksi. (lk 275)
  • Aga Lucat see hääl ei nõrgesta, vastupidi, see paneb ta veel kiiremini jooksma. See meenutab talle neid kordi abuela juures, kui viimane palus tal keldrisse minna ja külmikusse üks pudel ingveriõlut juurde tuua, ja Luca teadis, et ta peab sinna minema ja seda tegema aga abuela kelder oli jube. Isegi kui ta pani kõik tuled põlema ja laulis kogu aeg valju häälega, jõudis ta ainult poolele teele trepist üles tagasi, kui tundis seda jääkülma teadmist, et miski kuri ajab sind taga, et see on täpselt sinu taga, riivab su kukalt, et järgmisel hetkel haarab see sul pahkluust kinni ja tõmbab sind sügavikku. Valjuhääldi tekitab sama tunde, ainult tuhat korda hullema, sest see on päriselt. (lk 278)
  • "Vahel esineb õnnetuid tagajärgi." El comandante lehvitab käega ebamääraselt kõrvalruumis oleva tapetud mehe suunas, ja naeratab Lucale, kelle nägu on täiesti ilmetu. "Aga see tagajärg jääb teile meelde. Ja see mälestus tuleb teile kasuks vaikimisel, ja seega ka teie tulevasele heaolule."
Sõnad tulevane heaolu tungivad kellahelinana Lydia südamesse. Ta püsib täiesti liikumatult. El comandante paneb pastakale korgi peale, sulgeb märkmiku kaane ja naaldub kokkupandud kätele selle kohale.
"Enamik neist inimestest on nagunii halvad, noormees. Sa pead sellest kindlasti aru saama. Nad ei ole süütud. Nad on gängiliikmed, nad kaubitsevad uimastitega. Nad on vargad või vägistajad või mõrvarid, nagu norteño president ütleb. Halvad hambre'd." Ta hääldab sõna "hombre" valesti, nagu seda teeb USA president, kes, püüdes öelda migrantide kohta "halvad inimesed", viitas neile tahtmatult kui "halbadele nälgadele". Sellest on nüüd saanud irooniline nali. Halb nälg. El comandante ei uju vastuvoolu. "Nad pidid sealt lahkuma, kust nad tulevad, sest nad tõmbasid endale seal pahandusi kaela, vot nii. Head inimesed ei põgene." (lk 298-299)
  • Luca süda laperdab rinnus nagu lind, nagu siis, kui üks varblane kogemata rõdult nende korterisse lendas ega leidnud enam väljapääsu, ning sööstis siis ikka ja jälle vastu klaasi, kuni papi ta saunalinaga kinni püüdis ja ukse kaudu vabadusse toimetas. Luca süda tunneb samasugust kabuhirmu, ja seepärast tundub, et tema ribikorvi klaas võib puruneda ja eest kukkuda, kui tema südame verine karkass end enne surnud viljaliha vastu puruks ei peksa. (lk 300)
  • [Luca:] "Kuidas me teame, et sa tõesti arst oled?”
"Aa." Mees tõstab sõrme ja võtab siis tagataskust rahakoti. Seal on isikut tõendav dokument. Tema pildiga. Sellel on kirjas "Doktor Ricardo Montanero-Alcán." Luca hingab dokumendi peale, enne kui selle tagasi annab.
"See ei tõesta midagi," tähendab Soledad. "Sa võid olla arst, ja sellele lisaks ikkagi ka uimastikaubitseja. Sa võid olla arst, õpetaja, preester. Sa võid olla föderaalpolitseinik ja ikkagi inimesi mõrvata." Arst noogutab ja pistab rahakoti teksaste taskusse tagasi. "See on tõsi," möönab ta.
"Ja miks sa üldse tahad meid aidata?" küsib Soledad.
Mees puudutab kuldset krutsifiksi oma kaelas. "Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind."
Lydia lööb automaatselt risti ette. "Ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu." Ta lõpetab pühakirjarea ja annab veekanistri Rebecale, kes joob vaid veidi, enne kui selle omakorda Soledadile edasi annab.
"Me peaksime temaga kaasa minema," teatab Luca.
Mees laseb Soledadil enne oma telefoni sirvida. Ta näitab tüdrukule oma Facebooki lehekülge, oma naise ja laste fotosid. Soledad on nii näljane, nii kurnatud. Ta annab järele. (lk 309; tsitaadid Mt 25:35)
  • Kaksikud mehed vestavad oodates lugusid, oma kodudest Yucatánis, oma naistest ja lastest, farmidest, kus nad el norte's hooajatööd teevad, ja oma kolmandast vennast, kolmikust, kes oli nende kõikide meelest kõige nägusam vend, enne kui ta kuus aastat tagasi hukkus, kui kombain, mida ta ühes Iowa farmis juhtis, tabas elektriliini. Venna nime öeldes löövad nad risti ette. Eugenio. Venna nime nimetamise alkeemia on Lucale tuttav, ja ta lööb risti ette, kuna see on migrantide kaheksas püha sakrament — oma surnud lähedaste nimede kordamine. Ta püüab seda teha vaikselt oma keelel: "Sebastián Pérez Delgado." Aga selle vormid on ikka veel liiga valusad, liiga teravad. Need ujutavad tema suu leinaga üle ja ta peab hetkeks näo peitu panema. Ta peab hingama oma küünarnukkide pimedatesse nurkadesse. Ta peab mõtlema muudele asjadele. Norra pealinn on Oslo. Jaapani arhipelaagis on 6852 saart. (lk 318-319)
  • Soledad ei oskagi sellele nagu vastata, ent Beto lahendab olukorra teemat muutes.
"Guau, sa oled väga ilus," ütleb ta.
Soledad pilgutab silmi, aga ei vasta.
"See on vist tõeline nuhtlus, mh?"
Soledad hakkab naerma. (lk 334)
  • Luca sügab sõna otseses mõttes pead - žest, mida Lydia, nagu ta nüüd taipab, pole näinud teda tegemas nende pere hukkamisest saadik. Tõtt-öelda pole ta seda žesti üldse kunagi varem märganud, ja seepärast ei igatsenud ta seda, kui see kadus, aga kui ta seda nüüd uuesti näeb, hämmeldab teda sellega kaasnev ilmutus, et see žest, üks pöial kõrva peal ja kolm sõrme kraapimas juukseid selle kohal, on eriomane Luca intellektuaalsele uudishimule. See on tikk, mida esineb vaid siis, kui miski temas huvi äratab, kui miski on tema arvates köitev. Seega tundub žesti uuesti ilmnemine Lydiale tõestusena, et tema poeg võib selle üle elada, et ta võib olla suuteline pärast viitteist päeva ja tuhandet neljasada miili ühe siira uudishimu hetke jooksul end korraks unustada. Tunne, mis nüüd müdinal tema rinnakut läbib, on lootus. (lk 335)
  • "Kas Tijuana pole kohe piiri ääres?"
"Jah, on küll," ütleb Luca ja vaatab Soledadi heakskiitvalt. Tüdruk vaatab otsustavalt vastu. "Sa pole siin ainuke, kes oskab kaarti lugeda," ütleb ta ja pöörab end tagasi uustulnuka poole: "Mida sa siis siin teed, kui sa juba otse piiril olid? Miks sa lõuna poole sõitsid? Ja kõik need teised migrandid, kes ka lõunasse sõitsid?"
"Aa, need tüübid on kõik deportado'd."
Soledad krimpsutab nägu. "Kõik?"
"Muidugi," Beto kehitab õlgu. "TJ on deportado'sid täis. Tijuanas on rohkem neid inimesi, kes lähevad lõuna poole, kui põhja poole minejaid. Nad tunneb tavalistest migrantidest mundri järgi ära.”
"Mundri?" küsib Luca.
"Jah, kõik migrandid kannavad ju sama mundrit. Räpased teksased, katkised jalanõud, pesapallimütsid." (337-338)
"Sest nad on deportado'd. Nad elavad Ühendriikides, güey. Nagu terve igaviku. Nagu mingi kümme aastat. Võib-olla juba lapsest saati. Ja siis lähevad nad ühel hommikul parasjagu tööle või tulevad ühel päeval koolist koju või mängivad pargis jalkat või ostavad kaubanduskeskusest uusi tosse ja siis, põmaki! Nad deporteeritakse niimoodi nagu nad parasjagu juhtuvad olema, kui nad kinni nabitakse. Nii et kui neil just sel hetkel seljakotti pole, kui la migra nad kätte saab, tulevad nad tavaliselt tühjade kätega. Naistel on vahel käekott või midagi sellist kaasas. Neil ei lasta koju kotti pakkima minna. Aga vähemalt on neil tavaliselt kenad riided. Puhtad jalanõud." (lk 338)
  • Luca näeb und sügavast kivikaevust. Kaevu põhjas on tema kuueteistkümne pereliikme kuule täis kehad. Ta ei tea seda mitte sellepärast, et oleks kaevu vaadanud - tõtt-öelda möödub ta kaevust lausa suure kaarega alati, kui vahetevahel selle lähedusse satub ־־,vaid sellepärast, et ta kuuleb neid seal all rääkimas. Ta kuuleb nende naeru ja elava vestluse kaja. Kuuleb, kuidas papi räägib Yéniferile ja tia Yemile anekdoote. Kuuleb, kuidas tio Alex mängib Adriániga kulli, kuuleb, kuidas tema nõbu kilkab ja naerab, kui isa teda kõditab. Luca kuuleb isegi seda, kuidas abuela neid leebelt noomib, ja Luca taipab, et ta ei ole mitte pahane, vaid et nagu muuseas pragamine on abuela moodus kaasalöömiseks, ja just tänu: sellele mõistab Luca, et see unenägu on tõeline. Sest ta pole seda varem taibanud, see on midagi, mida ta ei märganud siis, kui abuela veel elus oli. Nii et nad on ikka veel olemas, Luca teab seda. Nad on kaevu põhjas. Ja ta tahab nende juurde minna. Ta tahab nendega koos olla. Ta teab, et selle põhjas olev pühitsetud vesi on elu, et see on hädavajalik, et see rahuldaks viimseni tema vajadused, et see on nad kõik ellu äratanud. Ja nii ta lähebki, ta läheb lõpuks kaevu juurde hirmu tundmata, kõhklemata. Aga nende hääled ja naer lakkavad, kui ta lähemale jõuab. Kostab ainult mingite nähtamatute tilkade sulpsatusi ja nirinat, mis varje täis sügavustes kajama jäävad. Ja Luca sikutab hoopis köiest. Ta kavatseb ämbri üles tõmmata, arvates, et saab ehk selle sees põhja laskuda. Nad kõik saaksid jälle koos olla. Aga lõhn ütleb talle, et midagi on valesti. Ta saab aru juba enne, kui ämber nähtavale ilmub. Mädanemine. Ta tõmbab ämbri valguse kätte, ja selles välgatab vaid tardunud veri. Sõrmed, silmamunad, hambad. Papi kõrvalest, Yéniferi juuksesalk. Need kõik hulbivad roiskuvas vereämbris. (lk 380-381)
  • Soledad vajutab päästikule ja Rebeca vaatab seda ilma vähimagi reaktsioonita. Ta ei võpata ega hüppa ega ahmi õhku. Ta ei pööra pilku ära. Soledad tahaks Lorenzot aina uuesti ja uuesti tulistada. Ta kujutleb kuuliauke todos los agentes kehades Sinaloas, kujutleb Iváni ajupritsmeid lendamas lakke tema kohal, ja ta tahaks jääda igaveseks Lorenzot tulistama. Ta ei pea enam isegi kõrbest lahkuma, sest tal pole elu lõpuni vaja enam midagi muud kui seda rahuldust, mille ta saab siin seismisest ja tulistamisest. Aeg näib moonduvat, tundub, nagu mööduks tunde või aastaid, kui ta seal, püss käes, seisab. Ja seepärast tundub, justkui jõuaks talle aeglaselt kohale ka see mõte, et ta võiks ühte neist kuulidest veel enda jaoks kasutada, ja sel moel papi juurde minna, aga siis jääb ta kahtlema, kas ta ikka veel pääseb papi juurde, sinna helgesse kohta, kus too on. Ta vaatab relva, mida ta hoiab, ja näeb seda oma käe teises otsas nagu kusagil väga kaugel, ja siis pöördub see aeglaselt tema poole, nii et auk, kust kuulid välja tulevad, on peaaegu tema näo ees. Aga nüüd on tema kätel teisi käsi, need on tugevad ja õrnad ning koos suunavad kõik neli kätt püssi maapinna, poole. El Chacal painutab õrnalt Soledadi sõrmi ja harutab sooja metalli kamaka tema haardest lahti. (lk 448)
  • Raamatukokku on peaaegu miili jagu maad, ja nad kõnnivad sinna koos laupäevahommikuti. Kolmandal korral soovitab raamatukoguhoidja neil lugejakaarte taotleda, ja kui Lydia sellest pakkumisest ära ütleb, hakkab naine hispaania keeles rääkima ning ütleb Lydiale, et see ei kujuta neile mingit hädaohtu, et neil on õigus lugejakaartidele hoolimata oma immigrandistaatusest. Lydia kõhkleb esiti, aga keda siis veel usaldada kui mitte raamatukoguhoidjat? Nad mõlemad Lucaga saavad kaardid, ja see on imeline, kosutav, elumuutev. (lk 472)
  • Lydia kohtub koolis direktoriga, kes tahab rääkida Luca võimekusest geograafias.
"On üks iga-aastane geograafiakonkurss," oli naine telefonis öelnud. "Minu arust peaksime ta sellele kirja panema."
Lydia läheb vajalikke pabereid täitma. Ta istub mugavas toolis direktori, umbes temavanuse naise vastas, kes on oma laua taga. Ta kuuleb eemal kellahelinat, ja ühtäkki kubiseb aknast avanev vaade lastest. Nad kiljuvad ja jooksevad ja ronivad ja kiiguvad, ja kogu see ilus rõõmus lärm moodustab direktori sõnadele kummalise tausta.
"Ma ei teadnud, et teie pojal ei ole dokumente." Naine keerutab oma toolis ja pingutab, et õigeid sõnu leida. Lydia näeb, et ta tunneb end ebamugavalt. "Mul on kahju; reeglid ei luba tal auhinda võita." (lk 473)