Pahkluu

Proosa

• Aga Lucat see hääl ei nõrgesta, vastupidi, see paneb ta veel kiiremini jooksma. See meenutab talle neid kordi abuela juures, kui viimane palus tal keldrisse minna ja külmikusse üks pudel ingveriõlut juurde tuua, ja Luca teadis, et ta peab sinna minema ja seda tegema aga abuela kelder oli jube. Isegi kui ta pani kõik tuled põlema ja laulis kogu aeg valju häälega, jõudis ta ainult poolele teele trepist üles tagasi, kui tundis seda jääkülma teadmist, et miski kuri ajab sind taga, et see on täpselt sinu taga, riivab su kukalt, et järgmisel hetkel haarab see sul pahkluust kinni ja tõmbab sind sügavikku. Valjuhääldi tekitab sama tunde, ainult tuhat korda hullema, sest see on päriselt. (lk 278)
  • Jeanine Cummins, "Ameerika pind", tlk Evelin Banhard, 2021

• Tüdruk paistis uurivat oma jäsemeid, võib-olla luges neid üle, käsivars ja ranne ja pihk, kõik sõrmed omal kohal, teise käega tehti sama, seejärel tuhvlita jala varbad, jalalaba, pahkluu, säär, põlv, reis. Pilk ei liikunud puusadele, vaid kiiresti teisele jalalabale ja tuhvlile. Tüdruk sirutas käe tuhvli järele, võttis selle aeglaselt kätte ja torkas jala otsa. Tuhvel lirtsatas, Tüdruk tõmbas jalalaba koos tuhvliga enda juurde ja kompas aeglaselt pahkluud, mitte nii nagu inimene, kes kardab, et pahkluu on nikastatud või katki, vaid nagu inimene, kes ei mäleta, milline pahkluu ülepea on, või nagu võõrast kompav pime. (lk 13)
  • Sofi Oksanen, "Puhastus". Tõlkinud Jan Kaus. Varrak, 2009