Sofi Oksanen

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sofi Oksanen Frankfurdi raamatumessil 2012

Sofi Oksanen (sünninimi Sofi-Elina Oksanen; sündinud 7. jaanuaril 1977 Jyväskyläs) on soome kirjanik.


"Puhastus"[muuda]

Sofi Oksanen, "Puhastus". Tõlkinud Jan Kaus. Varrak, 2009.


  • Aliide Truu jõllitas kärbest ja kärbes jõllitas vastu. Kärbse silmad olid punnis ja Aliidet ajas see iiveldama. Porilane. Haruldaselt suur, valjuhäälne ja munemisvalmis. Ta luuras köögiust ning hõõrus oma tiibu ja jalgu kambri kardinal justkui hakkaks einet võtma. Teda huvitas liha, liha ja ei miski muu. Moosid ja kõik muu purkipandu olid kaitstud, aga see liha. Köögiuks oli kinni. Kärbes ootas. Ootas, et Aliide väsiks tema tagaajamisest ja lahkuks, teeks köögiukse lahti. Kärbsepiits tabas kardinat. Kardin lõi õõtsuma, pitsist lilled tõmbusid krimpsu ja akna taga vilksatasid talinelgid, kuid kärbes pääses minema ja hakkas ringi tippima aknaklaasil, täpselt Aliide pea kohal. Kannatust! Seda oli Aliidel nüüd vaja, et käsi kindel püsiks. (lk 8)
  • Tüdruk paistis uurivat oma jäsemeid, võib-olla luges neid üle, käsivars ja ranne ja pihk, kõik sõrmed omal kohal, teise käega tehti sama, seejärel tuhvlita jala varbad, jalalaba, pahkluu, säär, põlv, reis. Pilk ei liikunud puusadele, vaid kiiresti teisele jalalabale ja tuhvlile. Tüdruk sirutas käe tuhvli järele, võttis selle aeglaselt kätte ja torkas jala otsa. Tuhvel lirtsatas, Tüdruk tõmbas jalalaba koos tuhvliga enda juurde ja kompas aeglaselt pahkluud, mitte nii nagu inimene, kes kardab, et pahkluu on nikastatud või katki, vaid nagu inimene, kes ei mäleta, milline pahkluu ülepea on, või nagu võõrast kompav pime. (lk 13)
  • Vana Mihkel külast kaevati kohtusse, sest ta oli tulistanud tema metsa langetama tulnud mehi. Ega Mihklile midagi erilist ei tehtudki, kohus oli asjast aru saanud. Mihkli maade tagastamise protsess oli olnud veel pooleli ja korraga ilmusid Soome päritolu metsamasinad tema puid langetama. Politsei asjasse ei sekkunud, kuidas nad olekski saanud ööpäevaringselt kaitsta üheainsa mehe metsa, seda enam, et mees polnud ju veel ametlikult isegi metsa omanik. Mets lihtsalt kadus ja lõpuks oli Mihkel paar varast maha lasknud. Sellel maal ja praegusel ajal oli kõik võimalik, aga Mihkli metsas ei langetanud tema selja taga enam keegi puid. (lk 15)
  • Sinikaid varjatakse ja ollakse vait. Nii on alati tehtud. (lk 16)
  • "Äsja just püüdsin sind äratada ja sa karjusid, et ainult mitte vett."
Ilmselgelt tüdruk seda ei mäletanud, kuid ta varasem karjatus oli jäänud Aliide pähe kõlama, kajades ühest otsast teise, ringeldes edasi-tagasi, kutsudes esile midagi hoopis vanemat. Kui inimese pead on piisavalt kaua vee all hoitud, väljub temast üllatavalt sarnane hääl. Tüdruku hääles oli kostnud see teatud toon. Sealt kostsid plartsatused, õhu lõppemine ja meeleheide. (lk 17)
  • Järgmisel päeval oli Zara emalt küsinud, mida vanaema ütles ja mis keeles ta rääkis. Ema oli püüdnud tee ja leivaga askeldades teemat vältida, kuid Zara oli ajanud oma joru edasi. Siis oli ema öelnud, et vanaema rääkis eesti keelt, korrates ühe eesti laulu sõnu, vanaema on juba pisut ohmu. Sellegipoolest oli ema nimetanud laulu pealkirja: "Emasüda". Zara oli selle endale meelde jätnud, ning kui ema kodus polnud, oli ta läinud vanaema juurde ja öelnud selle sõna. Vanaema oli talle otsa vaadanud, esimest korda otse silma ja Zara oli tundnud, kuidas vanaema pilk tungis ta silmadest sisemusse, suhu, kõrri ja kuidas kõris hakkas nöörima ja kuidas vanaema pilk vajus kõrist alla südame suunas, ja ta südames hakkas pitsitama ja pilk valgus südamest kõhtu, ja kõhus hakkas keerama, see valgus jalgadesse, mis hakkasid värisema, ja jalgadest valgus see jalataldadesse, kus hakkas torkima ja tal hakkas kuum ning vanaema oli naeratanud. Sellest naeratusest oli sündinud nende esimene ühine mäng, mis hakkas sõnahaaval võrsuma ning ähmaselt ja kollakalt õitsema nagu õitsevad surnud keeled, krabisema mõnusalt nagu grammofoninõel ja kõlama nagu kõlavad hääled vee all. Vaikuses ja sosinas oli neile kasvanud uus keel. See oli nende ühine saladus, ühine mäng. (lk 43-44)
  • Ta oli Aliide Truu majas. Tapeet oli tõmbunud kühmuliseks, selle jätkukohad olid viltu kliisterdatud. Rüiuvaiba ja tapeedi vahel hõljus udupeen ämblikuvõrk, milles rippus surnud kärbes. Zara kergitas sõrmega vaipa, selle all ukerdas ämblik. Ta oleks äärepealt vaiba ämbliku peale vajutanud, selle laiaks litsunud, aga siis meenus talle, et ämbliku tapmine tähendas ema surma. (lk 47)
  • Aliide mäletas hästi, kuidas kõhukas ja lõualotiga Volli oma veteranirinda ette lüües alati väljaspool järjekorda sisse pressis. Varahommikust saati järjekorras seisnute silmakoobastest kerkis pinnale viha, mis püüdis tabada Volli jalgu. See ei saanud aga kunagi kätte Volli saapaid, ükskõik kui pikk oli ka järjekord, sest Volli jalg polnud siis veel nõrk, vaid tugev ja rasvane ning ühe silmapilguga ületas see kord ühe, kord teise poe läve, jättes selja taha viha tiheda voolu. Kui Volli ja ta semud poest lahkusid, olid letil üksnes jäänused. (lk 75)
  • Samal ajal, kui õe pulss vastu Aliide kätt peksis, valgusid ta näolt maha kõik vanad ja tuttavad ilmed, õde jättis need selja taha ja need lendasid litaki vastu Aliide nägu, need kleepusid märgade ja soolaste ribadena ta põskedele, osa lendas temast mööda kummitustena, juba minevikuks saanuna, ja Aliidega koos hommikul naerdud lohuke läks Inglist eemale lennates lõhki. Kiviaiani jõudes oli õest saanud Aliidele võõras olend, uus Ingel, keegi, kes ei jaga enam oma saladusi ainult Aliidega, ei käi enam pargis mitte temaga, vaid kellegi teisega Seltersit joomas. Uus Ingel, kes on teise oma, kelle mõtted ja naer kuuluvad kellelegi teisele, sellele, kellele Aliide ise oleks tahtnud kuuluda. (lk 98)
  • Koduõuel itsitas Ingel, kes võttis parasjagu kaevust vett, palmik oli lahti läinud ja põsed punetasid, tal oli seljas ainult aluskleit. Aliide voodil ootas Tuglase "Toome helbed", Ingli voodil mees.
Miks on kõik nõnda valesti? (lk 104)
  • Pärast lõputut ärkvelolekut tuli Aliide kardinate peale. Ta oli vahtinud ja vahtinud, vahtinud musta ööd, kuud, kuutust, kuu kasvamist ja kahanemist ja sellega koos aja kulumist. Ta oli ärkvel olnud ja igatsenud ema, kellelt oleks saanud küsida nõu, ja igatsenud isa, kes oleks teadnud, mida teha, ükskõik keda, kes oleks osanud midagi öelda. Aliide tahtis tagasi oma und, Hansu koju ja tülikat kuud akna tagant minema. Seda mõeldes ta mõistis, et neil oli vaja kardinaid. (lk 117)
  • Mees sirvis oma pabereid, kell tiksus, koridoris kõndisid mehed, Aliide tundis taldadega nende sihikindlaid samme. Põrand värises. Aliide kinnitas pilgu uksepiidale. See paistis liikuvat. Põrandaplaatide vahelised praod õõtsusid nagu ämbliku jalad. Seierid näksisid uut tundi ja mees sirvis ikka veel pabereid. (lk 120)
  • Aliide hakkas Lenini büsti ja seinalehe vahel Martinit varitsema. Ta uuris hiiglasliku punalipu varjus punaste kaantega teoseid ja jõllitas lugemise vahel aeg-ajalt mõtlikult kaminat, mille ebasobivad ilustused olid ära lõhutud. Ta jalgade all naksusid baltisaksa mõisaprouade kummitused, niisked ohked tuhmistasid tapeeti, ja mõnikord, kui Aliide üksi jäi, nagises aken justkui oleks seda püütud avada, piit krigises ja Aliidet tabas õhuvool, kuigi aken oli kinni. Ta ei lasknud sellest ennast häirida, kuigi teda valdas tunne, et viibib kellegi teise kodus, vales kohas, keset härrasrahva elamist. Pisut samasugune tunne, nagu selles viljahoidlaks muudetud õigeusu kirikus. Siis oli ta oodanud, et teda tabab Jumala välk, sest ta polnud seisnud vastu meestele, kes olid valmistanud ikoonidest kaste, ja Aliide oli püüdnud meeles pidada, et see polnud tema kirik, tema ei saanud midagi parata, mida olekski ta teha saanud. Nüüd oli vaja endale korrata, et kui tahad hakkama saada, siis on mõisahoone kollektiivne omand, rahvamaja. (lk 134)
  • Kui ta oleks jäänud vallaliseks, siis oleksid kõik mõelnud, et tal on midagi viga. Nii oleksid inimesed mõelnud, kuigi vabu mehi oli vähevõitu. Punased oleksid mõelnud, et kas tal on armsam metsas. Teised oleksid mõistatanud, miks ta kellelegi ei kõlvanud. Kas oli mingi põhjus, mis oli teinud temast vähem naise, naise, kes ei kõlba mehele või kes ei suuda mehega olla. Miski, mis oli teinud temast kõlbmatu naise. Keegi ehk oleks väljagi mõelnud, miks. Ent kui ta on abielus sellise mehega nagu Martin, ei saaks keegi väita, et ülekuulamistel oli midagi juhtunud. Keegi ei usuks, et pärast sellist asja suudaks naine abielluda kommunistiga. Keegi ei julgeks Aliide kohta öelda, et ta on ükskõik millega nõus. Või et kas peaks teda õige järele proovima. Keegi ei julgeks, sest ta on abielus Martin Truuga ja korralik naine. (lk 136)
  • Tõenäoliselt ei tõstaks Martin kunagi oma jalga lauta, Martin ei osanud lüpsta, kanad talle ei meeldinud, sest lapsepõlves oleks üks kana äärepealt tal silma peast välja nokkinud ja lehm oli tallanud varvastel. Polnud ime, et Martinist oli agitaator saanud, loomadest poleks ta jaks iialgi üle käinud. (lk 144)
  • Õhtuti sosistas Martin, et varsti saame uude kodusse ja Martini käsi oli ta kaelal, huuled tema rinnal, nad lamasid väikses toas kõrvuti ja Roosipuude lapsed lõid lärmi, kostis võõraste inimeste kolistamist, aeg veeres vääramatult edasi, kuus päeva, viis ööd, seierid käisid ringi nagu veskikivid ning jahvatasid tolmuks viieteist aasta tagused jõulud, küünlad kuusel ja munakoortest meisterdatud jõulukroonid, sünnipäevatordid, kirikulaulud, mida Ingel oli kooris laulnud ja lastelaulud, mida Ingel oli lapsest saati lõõritanud ja siis Aliidele õpetanud, "meie kiisul kriimud silmad". Tolm läks Aliidele silma ja veresooned silmavalgel pragisesid nagu jää ning ta ei pea enam iial istuma Ingli ja Lindaga sama laua ääres. (lk 146)
  • Ennekõike rõhutas Priksi perenaine seda, kuidas üks poiss oli andnud tähtsat nõu kõigile, kes sealt minema pääsesid: ärge kunagi öelge, et olete olnud Tšernobõlis, või saate kõikidelt tüdrukutelt korvi. Ärge kunagi öelge, sest keegi ei taha kiiritust saanuga lapsi. Priksi perenaine rääkis, kuidas poisi sõber maha jäeti, võeti lapsed kaasa, sest abikaasa ei tahtnud, et kiiritatud mees lapsi puudutaks. Priksi perenaine oli kuulnud teisestki naisest, kes oma Tšernobõli-mehe hülgas, sest hakkas nägema luupainajaid. Nendes unenägudes sünnitas ta üksteise järel kolme peaga vasikaid, kasse, kellel olid karvade asemel soomused ja jalgadeta põrsaid, naine ei suutnud unesid ning oma mehe lähedust välja kannatada, vaid läinud tervema juurde. (lk 178-179)
  • Ning suvi, Vladiki suvi, kõik need Vladiki suved! Ühel suvel oli keegi avastanud, et kui lisada küünelakile alumiiniumipulbrit, siis muutub lakk säravaks ja varsti sätendasidki suvepäikeses linna kõikide tüdrukute küüned. (lk 189)
  • Ka Zaral polnud tahtmist Katjat kallistada, isegi mitte pärast halba klienti või siis, kui Katja igatses oma peret. Meelsamini lohutas ta Katjat oma jutuga, rääkides millestki muust, ükskõik millest peale Vladiki. Kodulinnale mõtlemine oli tundunud selles kohas kummaliselt vale. Justkui poleks Zara väärinud kodulinna mäletamist. Justkui saaksid kõik ilusad mälestused määritud, kui ta neid sellises kohas, sellises seisundis meelde tuletaks, nende välja ütlemisest rääkimata. Voodri vahele peidetud fotot oli ta puudutanud vaid aeg-ajalt läbi riide, tahtnud veenduda selle olemasolus. Paša muidugi teadis, et Katja on Tšernobõli tüdruk, sest oli toonud ta Kiievi lähedalt, aga juhul kui mõni klient küsib, et kust ta tuleb, käskis mees Katjal öelda, et Venemaalt, sest ükski klient ei tahaks lükata oma munni otse surma suhu. (lk 189-190)
  • Laagrist tagasitulnud ei kurtnud kunagi millegi üle, ei vaielnud ega virisenud kunagi. See oli talumatu. Aliide tundis tugevat iha rebida lahti kortsud nende silmade ümbert ja jooned nende põskedelt, need kokku kerida ja Narva taha sõitva rongi peale heita. (k 201)
  • Aliide oli kuulnud, et uue hambaarsti käed olid nii karvased, et oli hea, kui kõik oli tundetu, sest siis ei tundnud ka karvu. Ja parem oleks silmad kinni hoida, siis ei olnud näha karvade tihedat, musta võpsikut. Ega ta polnudki mingi õige arst, sõjavangist saksa hambaarst oli püüdnud teist õpetada nii, kuidas suutis.
Mees hakkas pumpama puuri jalapumpa, see krigises ja nagises, kõrvadesse lõi valu, luud naksusid, Aliide püüdis mitte mõelda karvastele kätele. Õppelennul hävitaja vuhises mööda nii madalalt, et aken värises. Aliide avas silmad.
Seesama mees.
Seal ruumis.
Needsamad karvased käed.
Seal vallamaja keldris, kus Aliide ära kadus ja kust ta tahtis eluga pääseda, kuigi ainus, mis eluga pääses, oli häbi. (lk 208-209)
  • Zara ümber hingas ja kähises mets, higi jahtus ja soojenes uuesti, ja iga kord peatudes tundus Zarale, et tema kuklasse hingab Koluvere surnud printsess. Tema nimi oli Augusta, vanaema oli rääkinud printsess Augustast, kes, silmad nutust umbes, oli läinud Ristilt Koluvere lossi ja ennast ära tapnud. Selles kambris oli alati külmem kui teistes tubades ja piki selle seinu jooksid Augusta pisarad. (lk 235)
  • Aliide aju oli paks. Kardinad laperdasid ägedalt, klambrid kõlksusid, riie plagises. Tule praksumine oli lakanud, tuul oli katnud kella tiksumise. Kõik kordus. Kuigi rublad olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi Pika Hermanni kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast saabas, ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi kõri peale astuv. Kaevikud olid sisse vajunud, padrunikestad metsades tuhmunud, punkrid kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma. (lk 265)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel