Vallalisus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]


  • Lähen õhtusöögile. Nüüd, kus olen jälle üksi, kutsuvad kõik Ennasttäis Abielupaarid mind laupäevaõhtuti külla, seades mind vastamisi järjest õudsemaks muutuva üksikute meeste valikuga. (lk 212)
    • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998


  • Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne, nii tema enda kui kogu perekonna sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)
  • Raamatuid kirjutas Jane vallalise tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema pilgule erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, ei jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)


  • Kodaniku naine kehitab õlgu, ei tee kodanikku märkamagi. Kui kodanik tasakesi arvab, et keetku või tanguputru, mühatab naine, et keetku kodanik ise või tehku mis tahab. Kodanik püüab küll õrnalt meelde tuletada, mis on abielunaise kohus, aga naine vastab, et olgu vait, nad polevat üldse abielus. Kui kodanik jahmunult kraaksatab, võtab naine lauasahtlist helepruunide kaantega dokumendi ja torkab näpuga kaanele, küsides, mida kodanik seal näeb.
"Svideetelstvo o zakljutšenii braka," veerib kodanik. Ja kuigi sees on kiri ka eesti keeles, kuulutab naine, et Tartu Linna TSN Täitevkomiteed pole enam ammu olemas, nagu ka mitte ENSVd ega koguni mitte SSSRi, ja selle tunnistusega võivat kodanik pliidi all tuld süüdata, kui viisakalt öelda. Et isamaalased olevat juba parlamendiski öelnud: pensionäridel polevat õigust pensionile, sest nad töötasid hoopis olematus riigis, ENSVs. Aga kui juba töö ei loe, siis miski muu ei loe ammugi.
Naine kuulutab, et tema igatahes peab ennast juba üleeelmisest nädalast saati vallaliseks ja kavatseb ka vastavalt käituda. Täna õhtul näiteks läheb ta restorani ja vaatab, mis edasi saab. (lk 9)
  • Astrid Reinla, "Kodanik tahab isamaad teenida", rmt: Astrid Reinla, "Kodanik on loll", 1994, lk 9–10