Preili

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Peremehe Järta, suur varaküpsenud tüdruk, üks väheseid, kellega mul oli lubatud läbi käia, kutsus mind ühel õhtul koridorinurka ja sosistas: "Tead, Kuradi-Nete on preili," Minu juhm vaikimine sundis teda edasi seletama: "Noh, kas sa ei saa aru. Preilidel ei tohi lapsi olla." Oskasin ainult küsida: "Kust sa seda tead?" Tema vastus "Majaraamatust nägin" jättis mulle kauaks ajaks kujutluse, et majaraamatusse on kirja pandud kõik, mida inimene tohib või ei tohi. (lk 31)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaid preili."
Henna turtsatas naerma.
Inese põsed värvusid roosaks. "Jah, mina pole õiget meest leidnud, just korralikku..."
Henna täiendas: "Selline mees peab alles sündima."
"Jätke, tüdrukud," sekkus Rami, "pole ilus sedasi nokkida. Kelle asi see on, oled abielus või vallaline."
"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise ilu pole tähtis, vaid hing. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad."
Muidugi Ines mäletas. Mäletasid teisedki. See vaidlus oli toimunud lõpuklassi klassiõhtul, kui Ines teatas, et peab naise juures eelkõige tähtsaks hinge, haritust, mitte ilu. Henna oli siis lasknud poistel otsustada, kumb on tähtsam, hing või ilu. Poisid olid pidanud ilu tähtsamaks ja Ivari oli tol korral Inesele öelnud: "Sinu hing on nii kuri, et see on võtnud sinult igasuguse välimise ilu." (lk 65)