Pilvi Rajamäe

Pilvi Rajamäe (sündinud 28. veebruaril 1960) on eesti kirjandusteadlane, inglise filoloog.

"Emma" järelsõna"

Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Romaanižanri sünnist alates oli paarisaja aasta jooksul naistele suunatud briti ilukirjanduse keskseks teemaks noore aristokraatliku või keskklassi neiu astumine seltskonda, mis kulmineerub õnnelikku abielusadamasse jõudmisega parima võimaliku kandidaadiga valida olnute seast. Teekond õnneni on täis ohtlikke karisid ja neiu peab valima targalt, sest valikust oleneb, peale neiu isikliku intiimse õnne, nii tema enda kui kogu perekonna sotsiaalne ja varanduslik heaolu. Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)
Austen on kaine pilguga vaatleja, kes halastamatu selguse ja nõtke elegantsiga maalib oma ajastust panoraami, mis on nii detailirohke, et mõned neist tulevad nähtavale ja asetuvad oma kohale alles pärast tema romaanide korduvat ja väga hoolikat lugemist. (lk 531-532)
Austen on öelnud, et Emma on kangelanna, kes meeldib tõenäoliselt ainult tema loojale. Emma seltskondlik särtsakus ja hooletu ümberkäimine inimestega tuleneb eelkõige tema sotsiaalsest positsioonist. Ta on rikas pärijanna, kaasavaraga 30 000 naela, mis asetab ta kohaliku krahvkonna seltskonna absoluutsesse tippu ja jätab talle mulje, et ta on kõikvõimas. (lk 532)
Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest eneseimetlusest või lihtsalt elukorralduslikust saamatusest jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse nukuteatri, mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)
Emma on kuulutanud, et ta ei soovi abielluda, ja tõesti, abieluga oleks tal ka palju kaotada, eelkõige sõltumatus. Kuna abielludes läks tollal naise vara automaatselt mehe käsutusse ja ka sündivad lapsed olid mehe ainuomand, tuleks abielludes Emmal anda end ja oma vara täielikult mehe meelevalda, kes võiks vara maha prassida, kaardilauas maha mängida, viletsalt majandades pankrotti ajada ja naise ja tulevased lapsed peavarjuta jätta. Et Emmat pole kaitsmas ei südikaid vendi ega elukogenud onusid, tuleb tal enda eest ise hoolt kanda. (lk 532-533)
Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha raha panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)
Surrey krahvkonna põhjapiir kulgeb mööda Thamesi jõge, mille äärde jäävad iidsed kuninglikud residentsid Windsori ja Hampton Courti loss. Kui astmahaige William III kolis õukonna seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Hampton Courti, et pääseda Londoni suitsust värskema õhu kätte, hakkasid rikkamad londonlased ehitama lossi lähedusse üles- ja allajõge villasid ja suveresidentse, et samuti pääseda pakku Londoni müra ja õhusaaste eest. (lk 534)
Highburyt on kirjeldatud kui küla, mis on eesti lugejale mõnevõrra eksitav. Kui meil moodustavad küla hajali asuvad talud ja nende ümber olevad põllud, siis inglise küla on pigem nagu alevik, mille südameks on peatänav töökodade ja äridega ja mille laiemasse orbiiti kuuluvad ümbritsevad maavaldused oma häärberitega. See omavahel läviv naabruskond moodustab kohaliku seltskonna, mille sees toimib peen varanduslik gradatsioon. See on ka tänapäeval nii, sest rikkamad inimesed pagevad esimesel võimalusel Londoni müra ja saaste eest linna ümbritsevatesse küladesse ja väikelinnadesse, jättes linnasüdame vaesemale rahvale. Looduslähedane elegantne külaelu on ideaal, mille poole püüelda ja siin pole Austeni romaanid kaotanud kübetki päevakajalisust. (lk 534)
Varandust arvutati aastasissetuleku järgi põhjusel, et suurem maaomand oli reeglina määratud päranduma põlvest põlve ühes tükis meesliini pidi (ingl. k. in tail mail). Seda ei olnud võimalik tükkideks jagada, et osa ära müüa näiteks tütarde või nooremate poegade toetuseks või katmaks jooksvaid kulusid. Hetkel maavaldust kasutav omanik sai arvestada ainult maavaldusest saadaval jooksva tuluga, kapitali ei tohtinud puutuda. Võimalikest meessoost pärijatest moodustus otsekui järjekord, mida abiellumisel hoolega silmas peeti. (lk 536)
Oma sissetulekut pidi maaomanik kasutama mitte ainult enda, vaid ka ühiskonna hüvanguks. Kaheksateistkümnes sajand oli suur parendamise (ingl. k. improvement) ajastu. Ettevõtlikud maaomanikud võtsid kasutusele uudseid maaharimise viise, ehitasid oma maadel teid, kanaleid, sadamaid, kaevandasid maavarasid ja rajasid häärberite ümber parke. (lk 536-537)
Tütarde kaasavara maksti välja abiellumisel, see läks peigmehe käsutusse ja investeeriti, tavaliselt 5% tulukusega valitsuse võlakirjadesse. Seega, kui Emma peaks abielluma, hakkaks tema investeeritud kolmkümmend tuhat sisse tooma 1500 naela aastas. (lk 537)
Neiud sisenesid kõrgseltskonda kaheksateistkümneaastaselt ja kui nad esimese või teise Londoni ballihooaja jooksul ei olnud suutnud mehele minna, oli sobilik tõmbuda tagasi oma maavaldusesse ja vaadata, mida kohalikud võimalused pakuvad. Emma isa oma mugavuses ja tahtlikus tegevusetuses on kõvasti kärpinud Emma võimalusi, aga õnneks on ümbruskonnas lootustandvaid peigmehekandidaate. (lk 537-538)
Härrasmeheks olemise kirjutamata koodeks läheb tagasi rüütliaegadesse. Seda on vorminud renessanss ja reformatsioon, valgustusaeg ja romantiline tundekasvatus. Seda on püütud sõnastada lugematutes käitumisõpikutes asjassepühendamatutele, aga omandatav oli ta ainult kasvatuse ja jäljendamise kaudu. Siseringis olijatele olid uustulnukate kohmakad püüdlused olla nendesarnane koomilised ja jultunud. Vahel olid püüdlused liiga innukad, vahel lõi välja madalama päritoluga seotud peenetundelisuse puudumine. Emma kaks alternatiivset peigmehekandidaati illustreerivad just sedasorti puudujääke. (lk 538-539)
Kirikuõpetajad on Austenil tavaliselt heas kirjas, olid ju tema isa ja kaks venda samuti kirikuõpetajad. Kirikuõpetajate ühiskondlik positsioon oli kõrge, kuna karjääri kirikus valisid häda sunnil sageli suurmaaomanike nooremad pojad, sest perekonna maavalduse ja kaasneva varanduse päris esmasünniõigusega vanim poeg. Nad kuulusid kohaliku eliidi hulka, neile olid avatud häärberite uksed, ülikooliharidusega inimestena olid nad hinnatud vestluskaaslased lõunalauas ja hea partii neidudele, kes ei olnud eriti varakad. (lk 539)
Naeruväärne episood Emma kesise joonistusega, mida Mr Elton ülistab kui kunstiteost ja laseb Londonis ära raamida, annab tunnistust tema ülipüüdlikkusest ja see ei ole härrasmehelik. Härrasmees tunneb mõõtu ja piire ja ei kunagi äärmustesse. (lk 539-540)
Mr Eltoni väljavalitu Miss Augusta Hawkins on "uue raha" matsluse ja vulgaarsuse karikatuurne kehastus. Ta on pärit Bristolist, mis oli tollal räpane sadama- ja tööstuslinn, mille rikkus pärines suuresti Atlandiülesest suhkru- ja orjakaubandusest. Südalinna kohal hõljusid klaasipõletustöökodade mürgised aurud ja suhkrutööstuse vägev lehk. [---] Seisuslikult on Mr ja Mrs Elton võrdsed, aga naisel puudub seltskondlik lihv. Nagu uusrikkale kohane, on ta ülepakutult riides, endast üliheal arvamusel, harimatu, taktitu ja häbematu. Näib, et tal on rohkem raha, kui Mr Eltonil, sest viimane on oma naisest vaimustuses ja joondub kõiges tema järele, kaotades oma viimasegi väärikuse. Kombekus ja hea toon asenduvad kiiresti kättemaksuhimulise väiklusega, mis kulmineerub Harrieti väljakutsuva alandamisega ballil. Üks härrasmees ei saaks enam madalamale laskuda. (lk 541)
Kuigi seda otse välja ei öelda, on Mr Frank Churchill dändi. Printsregendi ajastu (1811-1820), millesse asetub ka Austeni parim loomeiga, oli dändide kuldaeg. Printsregent (tulevane kuningas George IV), kes valitses oma vaimuhaige isa George III asemel, oli Euroopa Esimene Dändi. Dändid on kaasaegse kolmeosalise meesteülikonna loojad, kes hindasid üle kõige rafineeritud maitset, elegantseid kombeid ja välist sära. Paljud neist, eelkõige printsregent ise, olid andunud elunautijad, kes saatsid oma päevi mööda enda sättimise, poodlemise, klubides logelemise, teatris käimise ja võiduajamistega. Mõned neist, nagu dändinduse looja Beau Brummel, oli tuntud oma salvava ja südametu huumori poolest. Kõigis Austeni romaanides kohtab dändisid ja reeglina on nad negatiivsed tegelased. Austenile printsregent ei meeldinud, kuigi viimane oli tema loomingu tuline austaja, kel igas oma residentsis oli täielik kogu tema teostest. Kuulnud, et Austen on jälle Londonis käimas, lasi printsregent oma Carlton House'i raamatukoguhoidjal reverend James Stanier Clarke'il organiseerida talle ringkäigu majas, mille käigus viimane soovitas Austenil pühendada oma järgmine raamat printsregendile. Selleks raamatuks sai Emma. (lk 543)
Diskreetselt edastatud kuninglik soov oli tegelikult käsuks ja Austen komponeeriski lakoonilise tiitellehe: "Emma, pühendatud Tema loaga Tema Kuninglikule Kõrgusele Printsregendile". Kirjastaja John Murray arvates oli seda liiga vähe ja praegune pühendus ongi tema looming. Printsregent ise ei andnud mingil viisil märku, et ta pühendust oleks märganud, aga kolm kuud hiljem saabus kuninglikult raamatukoguhoidjalt tänukiri pühendusega koopia eest. (lk 544)
Mr Frank Churchilli maneerid on eeskujulikud, aga nende taga puudub sügavam sisu. [---] Ta on samasugune mängur nagu Emma, kelle mängus on kõik teised inimesed ainult etturid malelaual. Kui Emma puhul võiks vabanduseks olla tema elu piiratus ja kavatsuste pahasoovimatus, siis Mr Frank Churchill on kogenud mängur, keda erutab piiride kompamine. Ta naudib oma etteasteid nagu dändile kohane ja on mängu ilu nimel halastamatu. (lk 544-545)
Miss Fairfax on oma tööeluks hoolega valmistunud, sellega leppinud ja ometi pälvib ta kõigi ümberolijate kaastunde ja haletsuse. Tänapäeva lugeja ehk ei pruugi näha iseseisvas rahateenimises midagi orjuselaadset, aga Austeni kaasaegsetele oli kohe selge, milline kukkumine neiut ees ootab. Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. Majapidajanna, koka või teenijannana töötada oli mõeldamatu. Kontoris töötamise võimalused avanesid alles pärast Esimest maailmasõda, kui masinakirjutajast sai naiste amet. Ainuke, mida hästi kasvatatud ja haritud neiu teha võis, oli minna guvernandiks samasugusesse perre, mille täieõiguslik liige oli ta äsja ise olnud. Talle esitatavad nõuded olid kõrged, ühiskondlik positsioon aga madal. Härrasrahva hulka teda enam ei arvatud, seltskonda ega lõunalauda ei kutsutud, sest ta positsioon majas oli vaid natuke kõrgem kui teenija oma. Teenijaskond teda enda hulka ei võtnud, kõrgklassi päritolu ei võimaldanud seda. Guvernandi päevad möödusid lastega lastetoas, kus ta ka sõi ja magas. Majapidamistöödes aitas teda spetsiaalne lastetoa teenijatüdruk. Lisaohuks võisid olla perekonna täisealised meesliikmed, kes võisid pidada guvernanti kergeks saagiks. Kui neiu vääratas, oli järgmine sihtkoht tänaval. Miss Fairfax pääseb oma saatusest viimasel hetkel, aga kui õnnelik abielu sellise mehega olla saab, jääb lugeja arvata. (lk 545-546)
Miss Bates kui kirikuõpetaja kaasavaratu tütar on lähemal kui ükski Austeni tegelaskuju oma looja tegelikule olukorrale. On kombeks kujutleda Jane'i kuulumas oma kangelannade säravasse maailma, kuid tema oli seal ainult külaline. (lk 547)
Raamatuid kirjutas Jane vallalise tädi kohustuste kõrvalt ja kokku tõid nad tema eluajal sisse ainult veidi üle tuhande ühesaja naela. Kes teab, võib-olla andis just see äärealal paiknemine ja pidev oht libiseda välja sellest maailmast, mida Austen pidas kalliks ja omaseks, tema pilgule erilise teravuse, aga ka suure soojuse, nii et meie, kes me vaatleme seda maailma läbi tema silmade, leiame end ikka ja jälle pöördumas sinna tagasi kui oodatud külalised, ei jagada meile lähedaseks saanud tegelaste rõõme ja muresid. (lk 547)