Labasus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Matslus)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Alles pika elukäigu järel saadakse aru, kui kõrge väärtus on tõelistel maksiimidel, mis tõstavad meid labasusest kõrgemale. (lk 9)
  • Labast pole mõtet noomida, sest ta jääb alati samaks. (lk 13)
  • Tegelikku ilma kõlbelise suhteta nimetame labaseks. (lk 39)


  • Dr. Kenn, kelle südametunnistus oli täiesti puhas, tahtnuks oma otsusele kindlaks jääda — mitte järele anda üldsuse arvamusele, mis sedapuhku oli põlastusväärne ja vastik; kuid viimaks tuli tal siiski arvestada vastutust, mis lasus temal kui hingekarjasel patu vastu võitlemisel, olgu see patt või ainult näiline — ja selle näilise määrab alati ümbritseva meelelaadi keskmine tase. Kus meelelaad on labane ja jõhker, kasvab alati selle näilise osakaal.
    • George Eliot, "Veski Flossi jõel", "Seitsmes raamat. Lõplik pääsemine", 5. peatükk. Tõlkinud Valda Raud. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 458



  • [Laura:] Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane hunt! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —
[Sander:] Korraga kistakse sind tagasi?
[Laura:] (käed põlwede ümber) Ei, see oleks labane. — Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.
[Sander:] Aa! — Ja see kangelane oli?
[Laura:] Üks suurispea-kull.


  • [Ostap Bender:] See on pahasti. Miks te müüte oma surematut hinge? Inimene ei tohi kohtu alla sattuda. See on labane tegevus. Ma mõtlen vargusi. Rääkimata juba sellest, et varastamine on pattema nähtavasti tutvustas teid lapsepõlves sellise doktriiniga – pealegi on see sihitu jõu ja energia kulutamine. (lk 23)


  • "Teisel päeval istus Strange taas laua äärde, et kirjutada täis järgmised ligi viiskümmend lehte ja jäi kohe hätta - nimelt ei suutnud ta leida riimi reale "armastusest joobnud hing". "Jalakeses kaunis king" ei kõlvanud kuskile, "heljub aromaatne ving" puudus igasugune mõte ja "pitsitamas kireling" oli liiga labane. Ta pingutas tund aega, ei suutnud midagi välja mõelda, läks ratsutama, et mõtteid tuulutada, ja tagasi tulles ei vaadanud enam luuletuse poolegi."
    • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 245 (John Segunduse teosest "Jonathan Strange'i elu")


  • Ükskõik missugust universumit professor ka usub, peab see igal juhul olema universum, mis laseb endast pikalt rääkida. Universumi jaoks, mis on defineeritav kahe lausega, pole professori intellekti tarvis. Nii labast asja ei saa ju ometi uskuda!
    • William James, "Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks". Rmt: "Pragmatism ja elu ideaalid". Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund 2005, lk 14


  • Vormi sümmeetria on haruldane ja hinnaline and, kuid on teisigi omadusi, mis on ilule samavõrd hädatarvilikud. Olgu naise võlud ka vägagi mõõdukad, ent kui tema näoilme väljendab säravat mõistust ja lahkeid tundeid, tema kuju hiilgab tervisest ja tema rõivastus paistab silma maitseka lihtsuse poolest, mõjub ta vältimatult ülimalt ligitõmbavana, samas kui kehv tervis, tobe või ebasõbralik näoilme ja vulgaarne maitse rikuvad ka kõige sümmeetrilisema vormi ja joone mõju. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Kust Emma raha pärineb, raamatust ei selgu, kuid on selge, et see on "vana raha", sest Woodhouse'id on iidse maaomanike suguvõsa noorem haruliin ja nad on elanud samas kohas juba mitu põlve. Neil on kena moodne häärber nimega Hartfield ja väike maavaldus selle ümber. Emma maailmas on see tähtis. Suurmaaomanikest aadelkond ja väikemaaomanikest mõisnikkond (kuhu kuuluvad ka Woodhouse'id) põlastas vulgaarset "uut raha", mille tõusev keskklass oli kokku ajanud tööstuses ja ülemerekaubanduses. Mõnevõrra vastuvõetavam oli teha raha panganduses ja advokatuuris, kus härrasmehed ei pidanud ise "käsi määrima". (lk 533)
  • Mr Eltoni väljavalitu Miss Augusta Hawkins on "uue raha" matsluse ja vulgaarsuse karikatuurne kehastus. Ta on pärit Bristolist, mis oli tollal räpane sadama- ja tööstuslinn, mille rikkus pärines suuresti Atlandiülesest suhkru- ja orjakaubandusest. Südalinna kohal hõljusid klaasipõletustöökodade mürgised aurud ja suhkrutööstuse vägev lehk. [---] Seisuslikult on Mr ja Mrs Elton võrdsed, aga naisel puudub seltskondlik lihv. Nagu uusrikkale kohane, on ta ülepakutult riides, endast üliheal arvamusel, harimatu, taktitu ja häbematu. Näib, et tal on rohkem raha, kui Mr Eltonil, sest viimane on oma naisest vaimustuses ja joondub kõiges tema järele, kaotades oma viimasegi väärikuse. Kombekus ja hea toon asenduvad kiiresti kättemaksuhimulise väiklusega, mis kulmineerub Harrieti väljakutsuva alandamisega ballil. Üks härrasmees ei saaks enam madalamale laskuda. (lk 541)


  • Kui sa päevast päeva pead selliseid labasusi ja rõvedusi enda kohta lugema, teades, et see pole tõsi, ning inimesed, noored tüdrukud arvavad, et on, siis ühel hetkel on see talumatu. See on ainus kord, mis mulle tõsiselt haiget tegi.
Tavaliselt ma blokin lihtsalt anonüümsed kommentaatorid ära, sest mõned inimesed kirjutavadki iga video alla täpselt sama nilbust ning ma ei pea seda taluma. Miks ma peaksin neile selle kõlapinna andma?