Suguvõsa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Nende suguvõsas tuli vallaslapsi nagu konveierilt; tema ise, ema, vanaema. Just nagu oleks üks käsi — jumaluke, kui vanaaegselt ta mõtleb! — nad ära märkinud. Just nagu oleks löönud kuhu juhtub nende külge vallaslapse templi, nagu tembeldatakse haiglas või asutustes pesu. Ent Maie ei olnud pesutükk. Või oli? Miks siis muidu pärast kahtkümmend kaht aastat kestnud abielu oli Iigo talle äkki võõras kapp, kus polnud tembeldatud pesu jaoks kohta. (lk 12-13)
  • Nüüd on ka ema surnud. Nüüd on mu ümber surnud peaaegu kõik, kes mulle lapsepõlves on oma valgusest helki heitnud. Miks tekib siis minus tõrge, et kadunuid nüüd omakorda valgusesse seades teeksin nagu midagi keelatut või valesti? Või vähemalt kardan seda teha. Kas minusse hakkab jälle tulema too lapsepõlvest tuttav ebakindlus, mis käsib mul teha ainult seda, mis mulle ette öeldakse? Aga ma täidan ju praegu käsku! Enda sisesunni käsku, mis ütleb, et ma pean oma suguvõsa uurima. Miks mu sees on siis tunne, et kadunud ei ole minuga rahul, kui ma neid raamatusse raiun? Miks nad ootavad minult suuremat austust ega taha, et ma tooksin nii kergekäeliselt nende vigu või pahameelepurskeid esile? Tahavad, et jätaksin need edasi aja varju, nagu nad on senini olnud. Või kui ma tõesti pean kadunutest kirjutama, siis muudaksin oma hindamismõõtu. Mõtleksin nii, nagu nemad mõtlevad.
Ent ma ei saa nende pakkumist vastu võtta, mina ei ole nendenäoline. Mina olen ikkagi mina. Ma olen suure vaevaga endaks saanud ega taha enam ennast kaotada. (lk 14)
  • Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa lellepojad - muide, meil kodus "lelle" nimetust ei tarvitatud, meil olid "onu" ja "onupoeg" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal eestistasid oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16)
  • Oli kuidas oli, aga ega ma isa suguvõsaga nii väga kokkukuuluvust tundnud, et peaksin surma selles tähenduses kartma. Ema lihtne suguvõsa oli midagi muud, see oli nagu tugev roguskist kott, kuhu mahtus terve suguselts sisse, mina kaasa arvatud, ja me olime kõik nagu jämeda kotinõelaga üksteise külge õmmeldud. (lk 16)


  • [Düstersteini krahvinna ja Francis:] "Kui minu suguvõsa esile tõusis, oli aristokraat inimene, kes saavutas võimu ja rikkuse tänu võimekusele, ja see tähendas uljust ning riski, mitte ettevaatlikku laveerimist reeglite rägas, mille on omaenda hüvanguks loonud inimesed, kellel pole ei uljust ega võimeid. Kas tead minu perekonna lipukirja? Oled seda üsna tihti näinud."
"Du sollst sterben ehe ich sterbe," ütles Francis.
"Jah, ja mida see tähendab? See pole mõni üheksateistkümnenda sajandi kodanlik lipukiri, kaupmehe jahune arusaam hiilgusest. See tähendab: "Sa pead hukkuma, et mina ei hukkuks." Ja mina ei kavatse hukkuda. Just sellepärast teen ma seda, mida teen." (lk 348)

Luule[muuda]

Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisen-
danud, kui ükski neist oleks õige, oleksin kadunud, valitseks
see suguvõsa, see mina, kelle aeg on tänaseks valmis.

  • Ene Mihkelson, "* Minult on küsitud..." kogust "Selle talve laused" (1978)