Austus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]


  • Mida üksikum, sõpradeta ja toeta ma olen, seda enam pean ma iseendast lugu pidama. Tahan austada jumala antud ja inimese kirjapandud seadust. Tahan truuks jääda põhimõtetele, mis ma omaks võtsin, kui olin veel terve mõistusega, mitte meeletu nagu nüüd. Seadused ja põhimõtted ei ole mõeldud selleks ajaks, kui kiusatus puudub. Nad on loodud just säärasteks momentideks, mil ihu ja hing nende karmuse vastu mässu on tõstnud. Nad on ranged, aga nad peavad rikkumatuks jääma. Kui ma nendest oma isikliku mugavuse pärast üle astun, mis väärtust neil siis enam on? (lk 308)
  • Igal andekal inimesel, olgu ta siis mees tugevate kirgedega, fanaatik või lihtsalt despoot — kui ta oma taotlustes ainult siiras on, esineb sääraseid ülevusmomente, mil ta alistab ja valitseb. Tundsin St. Johni vastu sügavat austust, nii tugevat, et selle ajend mind ootamatult kuristikku tõukas, kust ma varem eemale olin hoidnud. Tundsin kiusatust loobuda temaga võitlemast, lasta ennast ta tahtevoolust kaasa kiskuda ja selle sügavusse täiesti ära kaduda. Nüüd surus ta mulle oma tahet peale niisamasuguse visadusega, nagu kord varem keegi teine, tõsi küll, sootuks erinevamate tunnetega oli teinud. Ja mõlemal korral olin narr olnud. Tookord järele anda olnuks patt südametunnistuse vastu, nüüd nõustuda olnuks patt mõistuse vastu. (lk 409)


  • On põhjust hüljata "lahkuse"-põhisus kui ennastrahuldav lähenemine, mis vähendab austust ja moraalsust loomade kaitses, rahuldamaks hooldaja enda tundeid. Teiste austamine hõlmab nende kohtlemist nende endi pärast arvestamist väärivatena, mitte ainult hooldaja rahulolu vahendina, ja teatud mõttes ei ole selline "lahkus" tõeline hoolitsus või austus teise vastu.
    • Val Plumwood, "Nature, Self, and Gender: Feminism, Environmental Philosophy, and the Critique of Rationalism", Hypatia, Vol. 6, No. 1, Ecological Feminism (Spring, 1991), lk 6


  • Mida tähendab loom? Mis või kes ta õieti on? Ta ei võta osa inimkonna kurjasüsteemist, kuid ta on vältimatult selle ohver. Varem või hiljem hakkavad sellised küsimused mõtet kiusama. Minevikus koheldi inimesi nagu loomi. Mitu tuhat aastat arengut oli tarvis selleks, et orjust häbiväärseks tunnistada. Kas ei oleks järgmine etapp meie moraali peenustamisel respekt meie "vähemate vendade" vastu?
    • Fanny de Sivers, "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus, 2020, lk 526


  • "Aga kõigepealt tuleb meil Tarule austust avaldada," ütles Vanaema. Ta ütles seda selgesti tuntava suure T-ga.
Pikemalt mõtlemata tegi Esk kiire kniksu.
Vanaema käsi laksas talle vastu kukalt.
"Kummarda, ütlesin ma sulle," sõnas ta ilma vihata. "Nõiad kummardavad." Ja ta näitas ise ette.
  • Terry Pratchett, "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik, Varrak 1999, lk 42


  • Kui "austus looduse vastu" hakkab tähendama "kummardamist", võib see muuta ökoloogilise poliitika religiooniks, mida saavad autoritaarsetel eesmärkidel tõhusalt kasutada "rohelised Adolfid". Kui "loodus" omakorda muutub metafooriks, mis legitimeerib sotsiobioloogia "geenimoraali" ja sellised hiilgavad märksõnad nagu "rassipuhtus", "Heimat'i-armastus", "naine võrdub loodusega" ja "pleistotseeni teadvus", loob see kultuuriline keskkonna reaktsionismiks. "Ökoloogiline" fašism on küüniline, kuid potentsiaalselt poliitiliselt tõhus katse luua ökoloogilise sõnavahu abil müstiline side tõelisest murest tänapäeva keskkonnaprobleemide pärast ammuste hirmudeni "võõra" või "uue" ees, mis õigupoolest on Valgustuse parimad osad. Nagu sotsiaalökoloogia näitab, ei pea autoritaarsed müstifikatsioonid olema tänapäeva ökoloogialiikumise saatus. Kuid need võivad selle saatuseks kujuneda, kui ökomüstikud, ökoprimitivistid, misantroobid ja antiratsionalistid saavad oma tahtmise.
    • Janet Biehl, "‘Ecology’ and the Modernization of Fascism in the German Ultra-right", rmt: Janet Biehl, Peter Staudenmaier, "Ecofascism: Lessons from the German Experience", AK Press, 1995, lk 43


  • Ta ei olnud naistemees, kuid tema maitse naiste suhtes oli selge igaühele, kes oli piisavalt kaua tema läheduses viibinud. Ja need, kellele ta naeratas, olid tavaliselt väikesed, ümarad ning tumedat verd naised, tihti lokkis juuste, plikaliku naeru ning väikeste pehmete kätega. Kuidas suhtuks ta sellesse pikka kahvatusse naisesse, kes riietus lihtsalt nagu teenija ning teatas, et tunneb ise aiatöid tehes suurt naudingut? Vestluse arenedes avastasin ma, et ta võis rääkida jahikullidest ning hobuse aretamisest sama vabalt nagu tallimees. Ja kui ma küsisin temalt, kuidas ta oma vaba aega veedab, rääkis ta mulle väikesest sepikojast ja metallitöötlemise riistadest ning kergitas juukseid, et näidata mulle omatehtud kõrvarõngaid. Neil olid oskuslikult sepistatud hõbedased lilleõie kroonlehed, mis hoidsid oma embuses väikest kalliskivi otsekui kastetilka. Ma olin kunagi öelnud Mollyle, et Verity väärib asjalikku ja tegusat naist, kuid nüüd kahtlesin ma, kas Kettricken suudab teda veedelda. Ma teadsin, et Verity austaks teda. Kuid kas kuninga ja tema kuninganna vahel austusest piisaks? (lk 426)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • [Scrimgeour:] "Sa võid ju kanda seda armi nagu krooni, Potter, aga seitsmeteistaastane poiss ei tule mulle õpetama, kuidas ma oma tööd pean tegema! On ülim aeg, et sa õpiksid natuke austust näitama!"
"On ülim aeg, et te selle ka välja teeniksite," ütles Harry.
  • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Surma Vägised", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2007, lk 114


  • Sõnadega on Pervik ülikokkuhoidlikult ümber käinud. Iga ainumat on mitu korda kaalutud, enne kui välja antud. See pole nõnda mitte ihnsuse, vaid austuse pärast sõna vastu, mis on Pervikule ikka iseloomulik olnud.
  • Tähenduslikke aastaarve ritta seada võib ju kes iganes, ent Aino Perviku silmade kaudu nähtuna saavad ajad avaraks, selgeks, tähenduslikuks, aga ühtaegu ka nii küsitavaks, mõteldavaks, uut mõtestamist nõudvaks. Pervikul on seda raamatut kirja pannes olnud lugeja vastu määratul määral austust. Sõnade vahele on jäetud õhku ja ruumi, avarust on selles pisikeses raamatus tohutumalt palju. Mida kujutlusvõimelisem ja targem lugeja, seda enam on tal sealt leida.


  • Austa oma tööd põhjaliku läbimõtlemise, mõtestamise ja väärtustamisega, ole valmis teadjamatelt küsima ja ka kõrvale astuma. Austa teist inimest ja tema tööd vahetu, selge, läbipaistva ja empaatilise suhtlusega, mis annab talle võimaluse konteksti mõista ja võrdsena vastata.


  • Kui nüüd mõelda tavalise talupidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. Talved olid rasked.
Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka austus. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks Mongoolias. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla.

Vanasõnad[muuda]

  • Austa tööd, töö austab sind.
  • Usinus austus, laiskus häbistus.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929