Sepikoda

Proosa

Jason Ogg, meistersepp ja -hobuserautaja, lõi veel paar korda moepärast lõõtsa ja istus siis jälle alasile. Sepikojas oli alati soe, isegi kui tuul katuseräästas vilistas.

Ta suutis rautada ükskõik keda, seda Jason Ogg tõesti suutis. Kord toodi talle nalja viluks sipelgas ja tema istus suurendusklaasi ja nööpnõelapeast valmistatud alasi taga öö läbi üleval. Sipelgas oli praegugi veel sepikojas: vahel oli kuulda, kuidas ta klõbinal üle põranda läks.

Aga täna... jah, täna pidi sepp omal moel üüri maksma. Sepikoda kuulus muidugi talle. Seda oli põlvkondade vältel isalt pojale antud. Aga sepikoda pole kunagi ainult kivid ja mört ja raud. Jason Ogg ei osanud sellele nime anda, aga see oli olemas. See oli vahe meisterrautaja ja inimese vahel, kes lihtsalt käänas rauda keerulisel moel, et elatist teenida. Ja see oli kuidagi seotud rauaga. Ja kuidagi seotud sellega, et sul lubatakse sinu tööd väga hästi teha. Selle eest pidi kuidagi tasuma. (lk 11)

Aga selline oli kokkulepe - sa rautad ära kõik loomad, kes sinu juurde tuuakse - kõik, ja selle tasuks oli, et sa suudad kõiki loomi rautada. Lancre’is oli alati olnud sepp ja kõik teadsid, et Lancre’i sepp on üks väga võimas sepp.

See oli iidne leping ja see oli kuidagi seotud rauaga. (lk 14)

Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003

Luule

On kadund šaht ja suits ja vaev,
mets silub mägede kontuure
ja Marsilt lendab nende juurde
turistidega footonlaev,
sest meie tuha-püramiidid
on kuulsamad vaaraode soost
ja nende sündimise loost
legendi jutustavad giidid:
"Siin elas ammu, aastal tuhat...
hiidrahvas, kellel kuldsed käed
ja kelle sepikoja tuhast
on tekkinud need kaunid mäed."

Heljo Mänd, "Lapsepõlve radadel", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 27-28