Ainult neljas kuninga poegadest, Ramses, kelle oli sünnitanud kuninganna Nitokris, ülempreester Amenhotepi tütar, oli tugev nagu härg Apis, kartmatu nagu lõvi ja tark nagu preestrid. Lapsest saadik ümbritses ta ennast sõjaväelastega ja juba siis, kui ta oli alles lihtne kuningapoeg, kõneles ta sageli: "Kui jumalad ei oleks teinud mind kuninga nooremaks pojaks, vaid vaaraoks, ma alistaksin nagu Ramses Suur üheksa rahvast, keda Egiptus veel ei tunne, ehitaksin templi, suurema kui terve Teebai, endale aga püstitaksin püramiidi, millega võrreldes Cheopsi hauaehitus oleks nagu roosipõõsas kõrge palmipuu kõrval."
[Gösta Berling:] "Inimesed," ütleb ta siis pidulikult, "näen rohelist maad kaetuna inimtööga või inimtöö rusudega. Püramiidid rõhuvad maad, Paabeli torn on läbi tunginud pilvedest, varemeist on tõusnud ilusaid templeid ja halle kindlusi. Aga mis kõigest sellest, mis käed on ehitanud, pole langenud või ei lange edaspidi? Oo, inimesed, visake müürikellud ja savivormid käest! Laotage müürsepapõll oma pea peale ja heitke maha, et ehitada valgeid unelmatelosse! Mida teeb hing kivist ja savist templitega? Õppige ehitama hävimatuid losse unelmatest ja nägemustest!"
[Estrella:] Pimeneb päike taevas, tardub tuul, saab peagi püramiidiks iga kivi ja iga lilleõie all on varsti haud, saab igast hoonest kõrge kalmuküngas ja igast sõdalasest elav luukere.
