Val Plumwood

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Val Plumwood, 2007.

Val Plumwood (11. august 1939, Terrey Hills, Austraalia – 29. veebruar 2008, Braidwood, Austraalia) oli Austraalia ökofeministlik filosoof ja keskkonnakaitsja.

"Krokodilli silm"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Val Plumwood, "The Eye of the Crocodile", Canberra: Australian National University E Press, 2012.


  • See, et me oleme toit - mahlane, toitev keha - ei ole meie inimeksistentsi tähtsusetu või ebaoluline tunnus. Ja ikkagi mõistsin ma krokodillile silma vaadates, et seda ülesjõge kulgevat teekonda kavandades ei olnud ma pööranud piisavalt tähelepanu sellele inimelu olulisele aspektile: minu kui söödava loomse olevuse haavatavusele. (lk 10)
  • Muidugi teadsin ma mingil väga eemaoleval ja abstraktsel viisil, et seda juhtub, teadsin, et inimesed on loomad ja mõnikord – väga harva – süüakse neid nagu teisigi loomi. Teadsin, et olen krokodillide toit, et minu keha, nagu nende omagi, koosneb lihast. Aga samas ma mingil väga olulisel moel ei teadnud seda, lükkasin selle täielikult tagasi. Millegipärast ei tundunud tõsiasi, et olen teistele toiduks, reaalne, mitte nii, nagu see oli praegu, kui ma seisin oma kanuus paduvihma käes ja vaatasin alla krokodilli kaunitesse kullakirja silmadesse. Kuni selle hetkeni teadsin, et olen toit, samal eemaloleval, abstraktsel viisil, nagu teadsin ka, et olen loom ja surelik. Tõehetkel muutuvad abstraktsed teadmised konkreetseteks. Sa vaatad tumma hämmastusega, kuidas su enda surm, mida oled seni tundnud vaid kauge võõra varjuna, tõuseb äkitselt otse sinu ette hirmuäratavates erksavärvilistes üksikasjades, ja ahmid õhku, uskumata, et mõni võimas olend võib sinu eristaatust ignoreerida ja püüda sind ära süüa. (lk 10-11)
  • Hüppasin läbi krokodilli silma kohta, mis tundus ühtlasi olevat paralleeluniversum, mille reeglid erinevad täielikult tavalise universumi omadest. See karm, harjumatu territoorium oli Herakleitose universum, kus kõik voolab, kus me elame teise surma, sureme teise elu: universum, mida esindab toiduahel. Muutusin paralleeluniversumis ootamatult väikeseks söödavaks loomakeseks, kelle surm ei olnud hiire omast tähtsam, ja kui ma nägin end lihana, nägin ka uskumatu ehmatusega, et elan sünges, halastamatus ja jälestusväärses maailmas, mis ei tee minu jaoks erandeid, olenemata sellest, kui nutikas ma olen, sest nagu kõik elusolendid, koosnen ma lihast, olen toitev toit teise elusolendi jaoks. (lk 13-14)
  • Krokodilli — Põhja-Austraalia jõusuudmeis elutseva hiiglasliku harikrokodillisilm on kullatähniline, roomajalik, kaunis. Sellel on kolm silmalaugu. See hindab sind jahedalt, näib, nagu avaldataks loomale harva muljet, nagu oleks ta keegi, kes teab sinu mõõtu. Kuid see võib ka ootamatult intensiivses säras süttida, kui sul õnnestub looma huvi äratada. See oli viga, mille tegin tol 1985. aasta veebruaripäeval abajat pidi kanuuga aerutades. (lk 16)
  • Vaatame siis põhjalikult üle oma arusaama toidust. Teistele kasulikuks toiduks olemine ja endast niisugusena mõtlemine on kõige elementaarsem viis, kuidas saame end ökoloogiliselt ümber mõtestada ja kinnitada oma solidaarsust teiste loomadega, vastandina valitsevale kultuurilisele veendumusele, et meie, inimesed, oleme neist eraldatud, oleme liiga head, et olla toit. Sest me oleme teiste jaoks loodud. Selline vastastikune kasutamine ei tähenda, et me eksisteeriksime vaid selleks, et nemad meid koloniseeriksid ja hävitaksid, nagu meie oleme neid koloniseerinud ja hävitanud. See on lihtsalt meie koha ümbermõtestamine võrdväärsemal kujul. (lk 18)
  • Individuaalse õigluse maailmas kuulub sinu keha energiamaht absoluutselt sulle ja sa kulutad suure osa selle energiast, kaitstes keha meeleheitlikult kõigi tulijate eest. Kõigi teiste katseid seda jagada peetakse solvanguteks, ülekohtuks, millele tuleb lõpuni vastu seista. (Mõelge, kuidas me reageerime meie kõrgetasemelisel pidusöögil liigagi tuttavatele kutsumata külalistele – sääskedele, kaanidele, puukidele. Nad haavavad meie omanditunnet.) Teises, Herakleitose universumis on kehas olemine pigem raamatu laenutamine raamatukogust, mis enam-vähem kohe antakse edasi teistele laenutajatele, kes kirjutavad kogu loo ümber, kui nad selle kätte saavad. (lk 35)
  • Eskimo šamaanide sõnul on suurim oht, millega me elus silmitsi seisame, see, et meie toit koosneb hingedest. Dilemma, millega me silmitsi seisame, on näha teist korraga nii toiduna kui ka hingena. Selles trikk seisnebki – tasakaalustatud kivi tarkuses. Peame nägema mõlemat maailma. Tasakaalustatud kivi tarkus ütleb meile, et inimestena me elame ja meil on oma kodu mõlemas maailmas, kuigi me seda ei tea. (lk 36)

"Feminism ja võim looduse üle"[muuda]

Val Plumwood, "Feminism and the Mastery of Nature", London and New York: Routledge, 1993.


  • Teaduse esiletõusuga omandab mõistus Descartes'i objektiivsustunde (eraldumine looduse sisemistest veaallikatest nagu keha, meeled ja emotsioonid) ning kisub looduslikult maailmalt maha eesmärgid ja tahtlikkuse elemendid, mis muudavad võimalikuks sellele eetilise reageerimise. Kapitalismi tõusuga tingivad variatsioonid mõistuse/looduse loost, mis arenevad üheskoos esilekerkivate individuaalsete omastamis- ja jaotussüsteemidega, arusaama indiviidist ja individuaalsest ratsionaalsusest, mis oma arusaamas sotsiaalse ja majanduselu ratsionaalsest egoistlikust subjektist eitab nii inimlikke sotsiaalseid teisi kui ka maa teisi. Majanduslikus ja liberaalses teoorias väljendatud uus mõistusekäsitus eitab ja surub tagaplaanile neid valdkondi, mis varem olid välistatud loodusena – mitteinimlikku, reproduktiivset ja kehalist sfääri, loodusena koloniseeritute tööd –, käsitledes neid nüüd ratsionaalse majanduse nähtamatute sisenditena. (lk 141)
  • Isandlik koloniseerimisloogika on meie aja domineeriv loogika. Seletus, mis toimub Maa ja kogu seda täiendava eluga, peitub samuti selles isandlikkuse loogikas, mis on nüüd põletatud nii terve armistunud ja haavatud planeedi biosfääri kui ka kogu selle sotsiosfääri. (lk 190-191)
  • Mõistuse/looduse lugu on olnud lääne kultuuri isandlikkuse lugu. See on lugu, mis on rääkinud peamiselt vallutamisest ja kontrollist, hõivamisest ja kasutamisest, hävitamisest ja hõlmamisest. See lugu on nüüd jõuetustav lugu. Kui me seda ei muuda, võivad mõned praegustest noortest teada saada, mida tähendab elada hävitatud planeedil keset tsivilisatsiooni varemeid. Võim selle valitseva draama lavastamiseks, näitlejate valikuks ja stsenaariumi kirjutamiseks on olnud kogu inimkonnast ja inimkultuuridest vaid väikese vähemuse käes. Uute, vähem destruktiivsete juhtlugude jaoks saab palju inspiratsiooni ammutada muudest allikatest peale isanda, lääne kultuuri allutatud ja ignoreeritud osadest, nagu naiste hoolitsuslood. Need meie seast, kes pärinevad isandakultuurist ja kellel napib kujutlusvõimet, võivad saada uusi ideid nende kultuuride alalhoidvate lugude alandlikust ja kaastundlikust uurimisest, mida me oleme pidanud mõistusevälisteks. Kui tahame ellu jääda ja elamisväärsesse tulevikku jõuda, peame võtma oma kätesse võimu luua, taastada ja uurida erinevaid lugusid uute peategelaste, paremate sündmustike ja vähemalt õnneliku lõpu võimalusega. (lk 196)

Artiklid[muuda]

"Maitsetu"[muuda]

Val Plumwood, "Tasteless: Towards a Food-Based Approach to Death", Environmental Values, Vol. 17, No. 3 (August 2008), lk. 323-330.

  • Õuduse ja nördimusega võetakse vastu lugusid teistest liikidest, kes söövad elusaid või surnud inimesi, erineval tasemel hüsteeriaga reageeritakse meid näksivatele kaanidele, liivakärbestele, sääskedele ja ussidele. Inimidentiteedi domineerivad kontseptsioonid asetavad inimesed väljapoole toiduahelat ja sellest kõrgemale, mitte osana pidusöögist vastastikkuse ahelas. Loomad võivad küll olla meie toit, kuid meie ei saa kunagi olla nende toit. Inimlik erandlikkus positsioneerib meid teistesööjatena, keda ennast kunagi ei sööda. (lk 324)
  • Lääne surmaprobleem – kus olemuslik mina on kehatu vaim – kujutab endast libavalikut järjepidevuse, isegi igaviku vahel vaimu valdkonnas, ja redutseeriva materialistliku arusaama vahel surmast kui materiaalse, kehastunud mina loo täielikust lõpust. Selle dilemma mõlemad harud nõuavad kohutavat hinda, esimesel juhul võõrandumist maast ning teisel juhul tähenduse ja narratiivse järjepidevuse kaotust mina jaoks. (lk 325)
  • Elu ringluses osalemise ja meie surma tunnistamine võimalusena muuks eluks võib heidutada inimlikku ahnust ja tänamatust, mis püüdleb igavese nooruse poole transtsendentsi, privileegide ja tehnoloogilise isandlikkuse kaudu. Üksikisiku tasandil kinnitab surm mööduvust, kuid ökoloogilise kogukonna tasandil võib see kinnitada kestvat, vastupidavat tsüklit või protsessi. (lk 329)
  • Kivi niisugune kasutusviis elu transtsendentsuse jaatamiseks unustab, et me oleme kehad, ökoloogilise korra tavalised liikmed ja et meie elu on kingitus eelnevate teiste kehastunud kogukonnalt, kelle eest me peame hoolitsema. Kivi kasutamine transtsendentsuse kinnitamiseks unustab, et kivi on maa keha (õigemini selle luustik) ja nagu teisedki luustikud, kaldub see lagunema. Unustatakse ka roomajad, kelle jaoks kivi on üldiselt suurepärane elupaik. Hiljutisel visiidil oma poja hauale, et sealt ohakaid kitkuda, jälitas mind tilluke imekaunis agaam, kes trotslikult välgutas oma okkalist oranži suud. Hauakivi – või isegi betoonplaat – võib olla sisalikele tore jahi- ja peesitamiskoht ning selle saab hõlpsasti ümber kujundada, et lisada sellele väike roomajate varjupaik. (Toome roomajad aeda tagasi!) (lk 329)

"Loodus kui agentsus"[muuda]

Val Plumwood, "Nature as Agency and the Prospects for a Progressive Naturalism", Capitalism Nature Socialism, 12:4, 2001, lk 3-32.


  • Teiste seas on ka ökofeministid märkinud, et Lääne kultuuris on paljusid rõhutud rühmitusi – sealhulgas mitteinimesi, naisi, mittelääne kultuuridest või rassidest inimesi, füüsilise või kehalise töö tegijaid ja teisi, keda peetakse madalamaks, väidetavalt vähem ratsionaalseks klassiks – sageli kujutletud vähem inimlikena, looduse vormidena või "loodusele" lähedasematena, vastandina mõistusele, kultuurile või tsivilisatsioonile, kusjuures viimane mõistete rühm kannab sageli tugevat samastumist privilegeeritud rühmadega. (lk 4)
  • Pinge, mis sisaldub progressiivse naturalismi idees, just nagu ka "ratsionaalse naise" idees, osutab sellele, mida ei saa väljendada viisil, mis oleks kooskõlas domineeriva raamistiku kehtestatud määratlustega. (lk 5)
  • Iga progressiivse naturalismi projekt seisab silmitsi suurte probleemidega. See peab vältima pöördtsentrismi, mille käigus asendatakse loodus kultuuri või mõistusega uues domineerimise narratiivis, mis jäljendab ja liigub samas suunas vanaga, suutmata piisavalt julgelt ümber mõtestada algse narratiivi loodud identiteete ja suhteid. See kalduvus pöördtsentrismile või looduse domineerimisele mõistuse üle on mõnikord tabanud mõningaid romantilise liikumise osi. Rekonstrueerimata pöördjaatuse kui soolise dualismi lahenduse probleemid on liigagi ilmsed naiste puhul, kus "naiste vooruste" ja privaatsfääris määratletud naiselikkuse ideaalide kriitikavaba jaatamine võib aidata hoida naisi sama tugevalt juhitutena ja kodupõhiselt määratletutena kui varemgi. Igasugune olemuse jaatamine nõuab vähemalt sama liiki ja samal tasemel kvalifikatsiooni. (lk 8-9)
  • Arvamust, et teised inimesed on vähem inimlikud, kuna nad on loomulikumad või loomalikumad, väljendatakse praeguseks paljudes kohtades harva otsesõnu. Suure Olemise Ahela hierarhiast, mille teooriast see kunagi toetas, on saanud pigem üks kultuuri taustaresonantsidest kui teadlik tänapäevane doktriin, mida me sageli avalikult kohtame. See ei tähenda aga, et sellised seostevõrgud oleksid ebaolulised – tõepoolest sel määral, et nad toimivad, kuid mitte teadlikult, nii et nad on pigem rohkem kui vähem ohtlikud ja vajavad paljastamist –, kuid see tähendab, et on vaja keerulisi ja sageli abstraktseid argumente, kehtestamaks poliitilisel tasandil ühisosa, mida igasugune jaatav suhtumine loodusesse pakkuda võib. (lk 9)
  • Domineerimissuhted moodustavad suure osa domineerija ja allutatu identiteedist ning suur osa suhtemustreid, mida me siin eristada võime, näib olevat ühised nii inimlikes kui ka mitteinimlikes domineerimissuhetes. Domineerimissuhted võivad esineda eri kujul; looduse puhul hõlmab Lääne kultuuris väljakujunenud muster aga antropotsentrismiga õigustatavaid koloniseerimissuhteid, nii nagu ka inimestevahelisi suhteid, milles eurooplased koloniseerisid nende maid, keda nad arvasid olevat endast alamad, õigustas ja toetas eurotsentrism. Mõlemal juhul luuakse dualismi või binaarse opositsiooni suhted Ühe ja Teise, antud juhul inimese ja mitteinimliku, identiteedi ümber ning Teist käsitletakse kui midagi, millest tuleb distantseeruda ja mis tuleb allutada. (lk 11-12)
  • Kolonisaatorid liialdavad erinevusi (näiteks rõhutades liialdatud puhtust, "tsiviliseeritud" või "rafineeritud" kombeid, keha katmist või väidetavaid füsioloogilisi erinevusi eri rasside või klassidena määratletu vahel). Nad võivad suhet ignoreerida või eitada, pidades alluvat osapoolt vähem kui inimeseks. Koloniseerituid võib kirjeldada kui "kiviaegseid", "primitiivseid" kui "metsloomi" ning vastandada kolonisaatorile omistatud tsivilisatsiooni ja mõistusega. (lk 12)
  • Sedalaadi moraalne ekstensionism on hegemooniline, tuues kõik väärtused tagasi sarnasuse või erinevuseni inimesest kui normist või keskmest, ning see on ka tohutult lihtsustav. Ilma selle kõikehõlmava eetiliste suhete modelleerimiseta inimeste ja teiste liigistamisena, saame seada eesmärgiks eetilise kaalutluse niisuguse vormi, mis on kontekstuaalsem ja suudab ära tunda assimileerimata teisesuse. Kui need dualiseeritud konfiguratsioonid on lõhutud, nagu seda paljudes kontekstides teha saab, ei pea eetiliste põhimõtete sõnastamisel ja rakendamisel enam esile kerkima liikide "erinevuste" (inimesest erinev olemise tähenduses) ja inimesega sarnasuse hierarhiate (nt teadvuse) küsimused. (lk 32)

"Kas demokraatia on reetnud ökoloogia?"[muuda]

Val Plumwood, "Has democracy failed ecology? An Ecofeminist perspective", Environmental Politics, 4:4, 1995, lk 134-168.


  • Lähenedes Maal elu toetavate süsteemide lagunemisest ökoloogilise teadlikkuse ja nende pärast tuntava teadusliku mure neljandale aastakümnele, koguneb üha rohkem tõendeid selle kohta, et nende aastakümnete jooksul enneolematul tasemel nähtud avalik mure ja aktivistide pingutused ei kajastu piisavates, tõhusates ja stabiilsetes muutustes poliitilisel tasandil. Kuigi ökoloogilisel teadlikkusel on mõningaid edusamme paremate standardite ja eeskirjade ning mõnes valdkonnas isegi paremate tavade näol, on need ise pidevas ohus. Veelgi olulisem on aga see, et isegi neist raskelt saavutatud meetmetest on olnud vähe abi, pidurdamaks keskkonnaseisundi üha kiirenevat halvenemist. (lk 134-135)
  • Iga tsivilisatsioon, mis käivitab massiivsed biosfääri lagunemisprotsessid, millele ta ei suuda reageerida ega neid parandada, ilmselgelt ei jää ellu. Ökoloogilise degradatsiooni eest vastutavate protsesside eskaleerumine, hoolimata kodanike suurest pingutusest, mis on neile demokraatlikes ühiskondades väljakutseid esitanud, tähendab seetõttu murettekitavat läbikukkumist. See ei ole peamiselt teadmiste ega tehnoloogia läbikukkumine, sest meil on suures osas kõik vajalikud teaduslikud ja tehnoloogilised vahendid, et elada Maal, hävitamata selle võimet elu toetada, isegi kui meie praegune arvukus probleemi võimendab. See on peamiselt meie poliitiliste süsteemide ning moraali ja ratsionaalsuse süsteemide läbikukkumine ning, mis on eriti murettekitav, see hõlmab süsteeme, mida paljud meist on pidanud meie parimateks saavutusteks – poliitilise demokraatia süsteeme, eriti liberaalset demokraatiat. (lk 135-136)
  • Ja siinkohal võib öelda, et kui demokraatia taasmõtestamine on hädavajalik meie suhte parandamiseks loodusega, siis meie ja looduse suhte taasmõtestamine on samavõrd oluline demokraatia parandamiseks. Seda seetõttu, et lääne kultuuris (mis on praegu globaalne tehnoloogiline kultuur) on eliidi domineerimine arenenud eelkõige kultuuri ja mõistuse/looduse dualismi dialektika kaudu, mille variatsioonidest on läbi imbunud igapäevaelu ja kultuur ning mis väljendub eelkõige teadmiste, töö ja identiteedi struktuurides. Üle 25 sajandi kestnud eliidi kontroll kultuuriressursside üle on loonud keeruka dualismide võrgu, milles "madalamad" rühmad on esindatud mingite versioonidena loodusest või kehast, vastandina sellele, et kõrgemad rühmad on omastanud mõistuse ja ratsionaalsuse mõisted. (lk 162)

"Loodus, mina ja sugu"[muuda]

Val Plumwood, "Nature, Self, and Gender: Feminism, Environmental Philosophy, and the Critique of Rationalism", Hypatia, Vol. 6, No. 1, Ecological Feminism (Spring, 1991), lk 3-27.


  • Ratsionalism on Lääne naiste ja looduse samalaadse rõhumise võti. Süvaökoloogia ei ole suutnud pakkuda adekvaatset ajaloolist perspektiivi ega adekvaatset väljakutset inimese/looduse dualismile. Suhtepõhine kirjeldus minast võimaldab meil tagasi lükata instrumentaalse vaate loodusele ja arendada austusel põhinevat alternatiivi, eitamata seejuures, et loodus on minast erinev. (lk 3)
  • On põhjust hüljata "lahkuse" põhisus kui ennastrahuldav lähenemine, mis vähendab austust ja moraalsust loomade kaitses, rahuldamaks hooldaja enda tundeid. Teiste austamine hõlmab nende kohtlemist nende endi pärast arvestamist väärivatena, mitte ainult hooldaja rahulolu vahendina, ja teatud mõttes ei ole selline "lahkus" tõeline hoolitsus või austus teise vastu. (lk 6)
  • Ja mitte ainult naistele, vaid ka maakera metsikutele elusolenditele on keelatud omada mõistust, mida on sel viisil tõlgendatud meheliku ja vastandlikuna ning mis vastandub mitte üksnes "naiselikele" emotsioonidele, vaid ka füüsilisele ja loomalikule. (lk 5)
  • Seega on süvaökoloogia lahendus selle katkestuse kõrvaldamiseks kõigi jaotuste kaotamise teel liiga võimas. Oma üleüldisuses ei suuda see anda tõelist alust sellisele keskkonnaeetikale, nagu seda taotletakse, sest nägemus inimestest, kes on metafüüsiliselt ühendatud kosmilise tervikuga, on ühtviisi tõene, olenemata inimeste suhetest loodusega – looduse ekspluateerimine on niisuguse ühtsuse samasugune näide kui looduse kaitsmine ning inimese mina on samavõrd eristamatu buldooserist ja Coca-Cola pudelist kui kividest või vihmametsast. (lk 13)
  • See traditsiooniline maasuhete mudel on tihedalt seotud bioregionalismi mudeliga, mille strateegia on kaasata inimesi rohkematesse teadmistesse ja nende jaoks oluliste kohalike piirkondade eest hoolitsemisse, kus neil on kõige lihtsam kujundada hooliv ja vastutustundlik elustiil. "Kõigi üksikasjadega erapooletu samastumine" on, kui jätta kõrvale üksikisiku valgustatuse taotlemise, strateegiliselt tühine. Kuna see hoolib "erapooletult" kõigest, mis vähegi võimalik, ei hooli see praktikas mitte millestki. (lk 24)

Muud artiklid[muuda]

  • Kui meie liik ökoloogilist kriisi üle ei ela, on see tõenäoliselt tingitud sellest, et me ei suuda kujutleda ja välja töötada uusi viise, kuidas elada koos Maaga, kuidas töötada kohanemiseks ümber end ja oma ülienergilisi, ülitarbivaid ja hüperinstrumentaalseid ühiskondi. Homo reflectus'e, enesekriitilise ja ennast revideeriva inimese aeg on kindlasti kätte jõudnud. Homo faber, mõtlematu nokitseja, ilmselgelt ei tule sellega toime. Me kas läheme edasi inimkonna senisest erinevas režiimis või ei lähe üldse.
    • Val Plumwood, "Review of Deborah Bird Rose's "Reports from a wild country"", Australian Humanities Review, Vol. 42, 2007