René Descartes
(Ümber suunatud leheküljelt Descartes)
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
René Descartes (ladinapäraselt Renatus Cartesius; 31. märts 1596, La Haye en Touraine, Prantsusmaa – 11. veebruar 1650, Stockholm, Rootsi) oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane. Teda on peetud uusaja filosoofia isaks. Kuna Descartesi ladinapärane nimi oli Cartesius, kutsutakse tema filosoofilist õpetust ja sellest arenenud filosoofiasuundi kartesianismiks või kartesiaanluseks.
Eesti keeles on ilmunud Descartes'i raamatud "Arutlus meetodist" (1995, tlk Rudolf Kulpa), "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" (2014, tlk Meelis Friedenthal ja Marju Lepajõe) ja "Hinge tundmused" (2014, tlk Andres Raudsepp).
- Mõtlen, järelikult olen olemas.
- Cogito, ergo sum.
- Je pense donc je suis. (algupärand, teoses "Arutlus meetodist")
- Kui ma aga lõpuks kaalusin, et kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad meil tulla ka magades, kuigi nad pole tõelised, siis otsustasin ma oletada, et kõik mu vaimu kunagi sattunud asjad ei olnud tõelisemad mu unenägude illusioonidest. Kuid kohe seepeale panin ma tähele, et sel ajal, kui ma tahtsin mõelda, et kõik on väär, oli paratamatult tarvilik, et mina, kes ma seda mõtlesin, ka midagi oleksin. Ja kui ma märkasin, et see tõde − ma mõtlen, järelikult olen − oli nii kindel ja püsiv, et teda ei suutnud kõigutada isegi skeptikute kõige liialeminevamad oletused, siis ma otsustasin, et ma võisin teda pidada kahtlemata minu otsivaks filosoofia esimeseks printsiibiks.
- "Arutlus meetodist" (Tallinn: Olion, 1995, lk 147-148, tlk Rudolf Kulpa)
- Jumala olemasolu ei saa olla eraldatud tema olemusest nagu võrdkülgse kolmnurga olemusest kolme nurga suurus, mis võrdub kahe täisnurgaga, või mäe idee oru ideedest. Niisiis ei ole vähem tülgastav vaadelda Jumalat (see tähendab sõltumatult täiuslikku olendit) ilma eksistentsita (kel puuduks mingi täiuslikkus), kui vaadelda mäge ilma oruta.
- "Meditatsioonid esimesest filosoofiast", 5. meditatsioon
- Me ütleme ju, et näeme vaha ennast, kui ta on meie ees, ja me ei otsusta tema juuresolu üle värvi või kuju põhjal. Siit võiks otsekohe teha järelduse: niisiis tunnetatakse vaha silmanägemise kaudu ja mitte pelgalt vaimu sisevaatlusega — kui ma ei silmaks aknast inimesi tänavat ületamas, kelle kohta ma ütlen sama harjumuslikult nagu vaha kohta, et ma neid näen. Aga mida ma näen peale kübarate ja rõivaste, mille all võivad peituda ka automaadid? Aga ma otsustan, et nad on inimesed. Ja nii taban seda, mida arvasin nägevat silmadega, üksnes otsustusvõime põhjal, mis on minu vaimus.
