Wikipedia-logo-et.png

Marju Lepajõe

Allikas: Vikitsitaadid
Jump to navigation Jump to search
Marju Lepajõe.jpg

Marju Lepajõe (sündinud 28. oktoobril 1962) on eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.

  • Teadust on pikka aega korraldanud inimesed, kes ei ole justkui üldse järele mõelnud, mis on teaduse roll ühiskonnas ja milline on eri teaduste omavaheline suhe. Seda võib nimetada ebapädevuseks. Otsene vastutus olukorra eest on haridus- ja teadusministeeriumil, ent ka ülikooli­del endil. Rida väljapaistvaid teadlasi on regulaarselt protestinud, aga oleks vaja olnud luua humanitaarteadlaste ühisrin­ne, st teostada jõudu, kuid humanitaarid püüavad läbi ajada sõnaga, viisakalt. Oma eriala tõttu ei suuda nad uskuda, et trükitud teksti ei loeta või sellest ei saada aru. Piinlik oleks uskuda oma partnerist, et ta ei oska lugeda.
  • Kui praegu näiteks otsida ülikoolidest inimest, kes võiks kirjutada põhjaliku jä­relsõna mõnele saksa kirjanduse klassi­kalisele teosele või kes põhjendaks süga­vama süstemaatikaga, miks 12. sajandi autori Bingeni Hildegardi ladina keelest tõlgitud kirjavalik, mis äsja ilmus akadee­milise väljaandena, on nii aktuaalne Ees­ti mõtteruumis, et tiraaž müüakse len­nult läbi, siis leiab võrkudest üks kaks võimalikku inimest, aga need on nii koormatud õppetöö ja projektidega, et neil kahtlemata ei ole võimalik seda teha. On toimunud tubli lageraie, kus on püsti jäänud mõned puud – ja seda peaaegu kõikides humanitaarteadustes, mida ei toeta nn rahvusprofessuurid. Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühis­kond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõu­tult ideed, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus.
  • Tinglikult võiks teadusi liigitada kolmeks: 1) väline maailm – füüsikaline, bioloogiline jne; 2) inimese vaimne maailm – kõik filoloogiad, mõttelugu, religioon jne; 3) kaht sfääri ühendavad teadused – meditsiin, majandus, IT. Muidugi on see tinglik, sest inimene sõltub sellest kõigest, teatava kombinat­sioonina. Ometi on ta ainus subjekt, kelle­le kõike seda vaja on. Ent kui vaimne geneetika välja jätta, nagu Eestis on tendents, hakatakse poliitikas inimest käsitlema hoopis bioloogilise objektina, kes lihtsalt sööb ja paljuneb, turuvarbla­sena, kes sünnist surmani tülitab haigekassat. Kui vaimne geneetika välja jätta, pole ju mingit põhjust vältida sellist metsistumist, mida väljendab Süüria kodusõda.
  • Edujutt lapsepõlves tähendab sageli raskeid psüühilisi probleeme hilisemas elus. Edu on meeldiv ja innustav, aga see peaks olema seotud iseenda ületamisega mingis heas suunas, mida on hiljem võimalik nautida – tunda, et oled parem kui varem ja et sa tegelikult teostasid seda, mis sinus juba oli. Edu on avardu­mine.
  • Peaks tegema vahet, mis on elu ja mis on sport. Kui elada ainult saavutu­sest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik, aga elu on alati uus.
  • Kahtlemata võib ilmneda varakult näi­teks ärivaist, aga lapsele peaks selgeks te­gema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea ma­jandusteadlane peaks tajuma elu irratsio­naalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklas­sika lugemine.
  • Õppimise ümber peaks alati jääma va­baduse aura. Ülikoolistuudium peaks ole­ma nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, mil­lele elu ehitada.
  • Tõesti, omast kogemusest ütleksin: ükskõik mis teemaga tegelema hakata, ikka jõuab lõpuks teoloogiani.
  • Eesti keeles on hea sõna "elukutse" — seda elu kutset olengi järginud. Kui midagi ette ei kavanda ja sihte ei sea, on elu äärmiselt huvitav.
  • Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hinge­õndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida. Õnneks võimaldas tollane õppekava eesti keele eriharu üliõpilasele teemaga tegelda kolm aastat järjest, jõuda sama teemaga diplomitööni (tänapäeva mõistes magistritööni). Aga ega sellestki ole küll, et Gutslaffist aru saada. Vahel tundub, et järgnevad kolmkümmend aastat ei olegi ma muud teinud, kui püüdnud õppida valdkondi, mis aitaks täita tollaseid lünki, ühesõnaga: õppinud Gutslaffi. Sellest tekkis ka veendumus, et parim viis humanitaarteadlast kasvatada on anda talle ette huvitav allikas. Edaspidi kasvatab allikas inimest ise.
  • Antiikajast peale on teada tõde, et kui midagi õpetatakse muusika abil, siis 1 + 1 ei ole 2, vaid vähemalt 3.
  • Õpetamisviis võib ka väga hea õpiku muuta vastikuks, ja vastupidi: ka viletsa õpikuga võib saavutada häid tulemusi, kui õpetaja on hea.
  • Võiks öelda, et päheõppimine peaks eelnema mõistmisele, nii nagu lugemaõppimine peaks eelnema arusaamisele. Laps võib ju väga edukalt ajalehti ette lugeda, ilma et ise sisust aru saaks.
  • Lihtsusele püüdlevate õpikute ees on aga paradoks, et on kaks erinevat lihtsust, millest õpikute tegijad enesele sageli aru ei anna: üks on see lihtsus, milleni on pika mõtlemise ja kogemuste varal jõutud, ja teine see lihtsus, mis on õppija n-ö algseis. Kui keerulist staadiumi ei ole läbi teinud, võivad lihtsad reeglid tunduda mõttetud ja formaalsed.
  • Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest õppimine on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.
  • See, millise hinguse ja pidulikkuse toob Eestis ellu sügisene kooliminek, on ebatavaline nähtus. 1. september on üks kõige suuremaid pühi. Koolihariduse küsimused ei ole Eestis lihtsalt praktiliste lahenduste otsimised, vaid on seotud millegi kõrgemaga, mistõttu nendega tegeldakse lõputult ja kirglikult — see on hingeõndsuse küsimus.
  • [...] on raske ette kujutada, kuidas oleks saanud sündida laulupidude traditsioon, kui kirikulaul ei oleks olnud koolis üks põhiaineid. I üldlaulupeol lauldi ju otsast lõpuni eestikeelseid laule ja tehti seda noodist — oli olemas n-ö muusikaline kirjaoskus.
  • Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. [...] Kellade helin toob rahu ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.
  • Ei saa olla iial küllalt kristlane, inimeses on puudulikkus. Kristlaseks saadakse surmani. Meie haritlased on enesekriitilised, sellele lisandub trots igasuguste autoriteetide suhtes. Mu meelest on see hea.
  • [...] sellist muusikat, mida Suure-Jaani kiriku võrratul orelil ette kantakse, ei ole inimene võimeline oma jõududest looma — see antakse, olgu helilooja Bach või Kreek.
  • Mõjuvat esteetikat ei saa oma jõududest tekitada — seda saab tabada, see antakse. Kindlasti peab inimene endaga töötama jne, aga lõpuks on ikka nii, et kellelegi antakse, kellelegi mitte.
  • Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.
  • [...] luteri kirikuõpetajate olemasolu ja pühendunud teenimine läbi kogu Nõukogude okupatsiooni aja oli üks olulisemaid tugesid, et eesti vaimuelu üldse püsis.
  • Tänu Kalle Kasemaale võib eestikeelset kirjandust pidada üheks kõige rikkamaks kirjandusruumiks. Mul endal oli haruldane võimalus pärast ülikooli lõpetamist Kalle Kasemaa juures õppida ligi kolm aastat laupäeviti heebrea keelt ja mulle oli see kolmas ülikool, mille eest ei jõua küllalt tänada.
  • Erudiidid on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole, siis ei too üksikküsimuste käsitlemine rahu. On huvitav, et nüüdsel iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi, aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.
  • Ikka kurdetakse, et Eesti on Euroopa ääremaa ja viletsas naabruses, nagu mingi verevaene hüljatud karjapoiss. Miks selline vaatepunkt? Vaimses mõttes on Eesti ju keskel, Ida ja Lääne vahel, ja sellepärast ongi Eesti kultuurilugu nii huvitav, ebatraditsiooniliste seoste ja tulemustega. See, mis on toimunud, on märkimisväärselt segane ja paneb tunnetuse tööle. Mu meelest kasutavad seda suurepärast situatsiooni, mis võimaldab eristada ja ühendada, vist ainult meie heliloojad, aga siin on varjul tohutu potentsiaal.
  • Iseseisvuse määrab kirjakeel, mis on ühtlasi kultuurkeel, st keel, mis katab kõik eluvaldkonnad, kaasa arvatud kõrgharidus, sfäär, milles areneb välja ja toimub abstraktne mõtlemine.
  • Akadeemiliselt oleks vaja juurde eriti XVI—XVII sajandi teoloogia uuri­jaid. See aga eeldab ladina ja saksa keele head oskust, samuti mõtteloo tundmist sügavamal tasemel, mis ei tule kiiresti. Ülikoolis peavad õpingud aga toimuma nii kiiresti, et arugi ei saa, ja seetõttu tuleb rasked distsipliinid ja teemad, mida tegelikult on vaja, kõrvale jätta. Ei ole ka töökohti, kus noor teadlane saaks küpseda, kui see ei sobi mingi kitsa teemaga, millele on võimalik granti saada. Uurimisinstituudid, kus saaks mõttelooga avaramalt tegelda, on Eestis sisuliselt likvideeritud, järelikult peaks ülikool olema see koht, kus saab süveneda, või peaksid sellised teadustöökohad olema akadeemiliste raamatukogude juures — seal on seda vaja igapäevases töös kogudega —, aga teaduse korraldajad ei ole altid arvestama nende vajadustega. [...] Minu meelest vajab Eesti hilishumanismi uuringute interdistsiplinaarset instituuti. Omast kogemusest võin öelda, et selle perioodi mõtte- ja kirjanduslugu on erakordselt köitev uurimisobjekt, kusjuures väga perspektiivikas, sest uurimata allikaid on lihtsalt tohutult.
  • [...] see probleem, et ise tahetakse kirjutada, kuid ei loeta, on küll totaalne. See puudutab minu arust kogu humanitaariat. [...] Asi on ka selles, et praegu valitseb angloameerika artiklikultuur. Artiklis ei peagi tegelema probleemi pikalt põhjendamisega, mis eeldab põhjalikku lugemust, vaid peab asuma kohe asja juurde. Seepärast on täiesti ära kadunud probleemi ajalooline analüüs või on see ülimalt väike. Seevastu Saksa traditsioonis pead põhjalikult tegelema probleemi ajalooga, minema vähemalt sada aastat tagasi, kõik läbi lugema – see on elementaarne, nii saad põhjendada oma teemat. Kuid artiklisse sadat aastat ei kirjuta, seal on kõik nopetena. Nii et see puudutab üldisemat akadeemilist kultuuri, siin ei saa ainult noortele etteheiteid teha.
  • [...] eskajal pidid meie mõistes gümnaasiumiõpilased – tollal seda nimetust ei kasutatud – kirjutama ladina keeles värsis satiiri. Nad pidid jälgima inimesi: mis on hea ja mis on halb, mis neile ei meeldi. Niimoodi õppisid nad inimese omadusi jälgima ja teda karakteriseerima. Nende silm avanes. Ja kui sa panid selle kõik murdeeas värssi, siis kasvasid koos sellega ning õppisid inimest nägema ja mõistma. Minu arust oli see geniaalne. Peab pingutama! Loomulikult peab olema delikaatne – panema inimest pingutama selles, mis teda huvitab. Sest kui ala on vale, ei vii pingutamine inimest kuigi kaugele. Aga kui ala on õige, siis peabki olema väga raske. [...] Ma ei kujuta ette, et ilma pingutuseta saaks, aga kui pingutusele ei järgne naudingut, võib pingutus vastikuks muutuda. Pedagoogiline tarkus peitubki selles, kuidas saavutada, et pingutusele järgneks nauding.
  • Huumori tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste.
  • Ega arutlemisoskust kusagilt mujalt kui kirjandusest saa. Me võime ju arutada praktilisi asju, kuidas parki koristada või liiklust korraldada, aga sealt ei teki midagi sellist, mis hakkab hinge avardama ja mille tõttu hing kasvab. Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva.
  • Eesti talupoeglik eluvaade ja antiikfilosoofia sobivad miskipärast hästi kokku. Veetsin lapsena palju aega maal ja mäletamistmööda juba keskastme koolilapsena vaatasin lavka järjekorras istudes, et eesti talumehed on ikka täitsa sokraatilised, mitte sõnaohtruselt, vaid viisilt, kuidas asju arutatakse.
  • Väga mõjuvad olid Tõnu Luige filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu filosoofia ajalugu algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult Platonile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.
  • "Piisavalt" ei pea tähendama "rohkem", vaid "läbimõeldumalt" – seda peaaegu kõikide ainete puhul. Tähtis ei ole hulk, vaid ainetüüpide proportsioon: kui palju käsitletakse mateeriat ja kui palju mõtlemist. Kool peaks õpetama ju noort inimest nägema põhjuslikkusi, nende üle arutlema. Ainult nii saavad areneda eristus- ja otsustusvõime, mälu, ning kujuneda isiksus. Meie koolis on aga põhitähelepanu materiaalsel kausaalsusel, füüsikalisel, bioloogilisel jne. Vaimne kausaalsus, mis inimese elus tegelikult valitseb, toimib hoopis teistmoodi, ei ole aatomite põrkumine, ja kui seda ei õpi, siis hakkabki inimene taandama näiteks eetikat füüsika- või bioloogiaseadustele ning tulemuseks on lihtsalt õnnetud pärdikud, kes arvavad, et teise inimese löömine on mõjutamine. Isiksusi ei kujune. Põhjuslikkuste õpetamine, materiaalse ja ideaalse suhe on meil proportsioonist väljas ja see on suur probleem tervele ühiskonnale. Oleks vaja saavutada vähemalt võrdsus.


Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel