Süü

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Süü on sotsiaal-eetiline etteheidetavus inimese (või muu entiteedi) käitumisele. Eristada võib süütunnet, mida tunneb inimene ise vastutuse või vastutusvajadusena, õiguslikku süümõistet, milles süü tuleneb kehtivate õigusnormide rikkumisest, ja eetilist süümõistet. Üldjuhul põhineb isikule tehtav etteheide tahtevabaduse teesil ehk eeldatakse, et inimene on oma tahtelt vaba, seega saab enda käitumist kontrollida ja peaks seda tegema - ehkki esineb ka süü omistamist neile, kes poleks saanudki teisiti teha või mingit sündmust ära hoida (nt pärispatt või loomade kohtuasjad keskajal).

  • Noorus ei saa teada, kuidas kõrge iga mõtleb ja tunneb. Aga vanad mehed on süüdi, kui nad unustavad, mis tunne oli olla noor...
  • Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi surmas süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi süüdi. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda südametunnistus... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat kodus hoovist välja tagurdama, viieaastane poeg jooksis otse auto taha ja jäi ratta alla... Kohus oli tormiline, saal rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida kohtunik ütles: see just ongi kõige raskem karistus. Kui mees oleks mõne aasta kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga päev s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja emale silma – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29)
  • Oli süüdi, ei olnud süüdi... Tema seisukohast pole sellel ju enam absoluutselt mingit tähtsust, süü ja süütus jääb ikkagi elavate probleemiks. Simmo ütles, et näeb toda meest, kelle ta eksikombel maha laskis, unes veel praegugi, paarkümmend aastat hiljem. Jah, on tundeid, mis kunagi ei kao jälgi jätmata, ja süütunne on ilmselt üks neist. (lk 32)
  • Tõsi, praegusel juhul pole mina ise küll milleski süüdi. Või siiski? Veiko on poisikesest peale minu kõrval autos istunud ja näinud, kuidas minagi – vahel päris tarbetult! – lubatud kiirusenormi olen ületanud, teisigi liikluseeskirju ignoreerinud, kui kedagi nägemas polnud. Kas selles ei olegi minu süü? Kas pole ma tahtmatult kujundanud temas suhtumist, et eeskirju ja norme tuleb austada ainult siis, kui keegi pealt vaatab, kui on oht vahele jääda? (lk 32)
  • "Idee pole ju selles süüdi, kui keegi teda kas meelega või kogemata valesti tõlgendab." (lk 36)
  • Kui raamatu ja pea kokkupõrkel õõnsat kõminat kuuldub, on selles siis alati süüdi raamat?
  • Rahune, meeletu süda, sest süü pole sinu, vaid kõik, mis maailmas sünnib, on meeletu ja headusel ning kurjusel pole otstarvet, vaid ahnus, viha ja himu valitsevad maailma. Süü ei ole sinu, Sinuhe, vaid inimene püsib samasugusena ja inimene ei muutu. Aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres. Sellepärast pole suuremat mõttetust, kui inimese elu, ja süü ei ole sinu, vaid inimene püsib samana aegadest aegadeni. Asjata uputad inimese aja voolu, ta süda ei muutu ja ta tõuseb sellest voolust nõnda, nagu sinna astus.
  • Kas oli inimene üldse oma olemasolus süüdi? Ei olnud ta ju siia maailma vabatahtlikult tulnud. Ja kas oli ta selle eest vastutav, et ta kellelegi oma olemasoluga kurja tegi?
  • Mõned ütlevad, et kliimakriis on midagi, mille oleme kõik koos loonud. See on lihtsalt veel üks mugav vale, sest kui kõik on süüdi, siis pole kedagi hukka mõista. Ometi on keegi süüdi. Mõned inimesed – mõned ettevõtted ja eriti mõned otsustajad – on täpselt teadnud, milliseid hindamatuid väärtusi nad suurte rahasummade teenimiseks ohverdavad.
    • Greta Thunberg, kõne Davosi ülemaailmsel majandusfoorumil, 22. jaanuar 2019
  • Meil on olemas kollektiivsed isiklikud traumad ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle lunastamine on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
  • Kolmandaks nõrkuseks on, et otsime liiga tihti, kes on "süüdi". "Syy" tähendab soome keeles "põhjust" ja see on, mida peaksime otsima. Ei aita, kui terve rühma "süü" (või koguni olematu "süü") kinnitatakse ühe isiku õlule. Aitab, kui häire põhjus kõrvaldatakse, ja veel nii, et kellelgi paha tunnet ei jää (ka sellel, kes ehk tõesti natuke oli "süüdi"). Asjatult käime mõttes kohtus teiste rahvastega ja oma perekonna liikmetega (kaasa arvatud lapsed). Kui moos on maas, koristagem killud, kui mees on maas, aidakem haiglasse. "Süü" määramine on selle kõrval kolmanda järgu tähtsusega. Kui abielu on nässus, loeb vähe, kummal oli "õigus". Kui rahvas sureb, loeb see vähe, et saame mõne teise rahva patuoinaks kuulutada. Vargamäe huvides on rohkem põllul ja vähem kohtus käia.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.

Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag"[muuda]

1.-2. osa[muuda]

  • Ja veel oleks väär omistada 37-ndale aastale "avastust", et süüdistatava ülestunnistus on tähtsam kui ükski tõend või fakt. See seisukoht kujunes välja juba 20-ndatel aastatel. 1937. aastat aga tähistab lihtsalt Võšinski hiilgava õpetuse küpsemine. Muide, tol ajal tutvustati seda ainult uurijatele ja prokuröridele, et kinnitada nende vaimu, meie aga kõik ülejäänud, saime sellest teada alles kakskümmend aastat hiljem, alles siis, kui seda hakati ajaleheartiklite kõrvallausetes ja alalõikudes hukka mõistma nagu ammu ja laialt teadaolevat asja.
  • Selgub, et sel julma mainega aastal rõhutas Andrei Januarjevitš (küll tahaks kohmata Jaguarjevitš) Võšinski nõtkeima dialektika vaimus (mida me ei luba ei riigialamaile ega nüüd ka elektronarvuteile, sest nende jaoks jah on jah ja ei on ei), et inimkond ei jõua iial absoluutse, vaid ainult suhtelise tõeni. Ja sellest lähtudes astus ta sammu, mida juristid polnud kahe tuhande aasta jooksul julgenud teha: et järelikult ei saa ka tõde, milleni jõutakse uurimisel ja kohtus, olla absoluutne, vaid ainult suhteline. Sellepärast ei saa me surmaotsusele alla kirjutades nagunii absoluutselt, vaid ainult teatava tõenäosusastmega, mõnesuguste reservatsioonidega, teatavas mõttes veendunud olla, et me hukkame süüdlasi.
  • Siit siis ülimalt asjalik järeldus: et pole tarvis aega raisata ja otsida absoluutseid süütõendeid (tõendid on kõik suhtelised) ja usaldatavaid tunnistajad (nad võivad ka üksteisele vastu rääkida). Süüd tõendavad asjaolud on suhtelised, ligilähedased, uurija võib neid leida ka ilma tõendite ja tunnistajateta, kabinetist väljumata, "tuginedes peale oma mõistuse ka veel oma parteilisele vaistule, oma kõlbelistele jõududele" (see tähendab täissöönud, väljamaganud ja läbipeksmata inimese üleolekule) "ja oma loomusele" (see tähendab sisemisele julmusele)!
    • lk 87, 3. peatükk "Juurdlus"
  • Ent keegi ei julge lausuda sõnakestki kurjuse kohta. Jah, voorust mõnitati tõesti, aga kurjus ei olnud selle juures. Jah, nii ja nii mitu miljonit niideti maha – aga mitte keegi pole selles süüdi. Ja kui keegi piiksatab: "Aga kuidas jääb n e n d e g a, k e s...", tuleb vastus igast küljest, etteheitvalt ja algul sõbralikult: "Mis te nüüd räägite, seltsimehed! milleks vanu haavu lahti kiskuda." (Koguni Ivan Denissovitši" ilmumisel protestisid sinikantidest pensionärid just sedaviisi, et milleks osatada laagris olnute haavu? Anti mõista, et just neid on tarvis säästa!) Pärast võetakse malakas appi: "Vait, närakad! Jäite õigel ajal auku ajamata ja nüüd on kari kokku rehabiliteeritud!"
    • lk 143
  • Mõnikord me püüame valetada, aga Keel ei lase meil seda teha. Neid inimesi nimetati reeturiteks, kuid sellega ühenduses sündis keelevääratus – uurijate, prokuröride ja kohtunike keeles. Süüdimõistetud ise, kogu rahvas, kõik ajalehed kordasid seda viga ja jäädvustasid selle, kuulutades tahtmatult tõde: taheti öelda, et nad on reetnud Kodumaa, kuid mitte keegi ei öelnud ega kirjutanud isegi kohtumaterjalides teisiti kui "Kodumaa reeturid". [---] Sõna oli öeldud! Nad ei olnud reetnud t e d a, nad olid t e m a reeturid. Mitte nemad, õnnetud, ei olnud Kodumaad reetunud, vaid arvestav Kodumaa oli reetnud nemad, ja koguni k o l m e k o r d s e l t.
    • lk 191
  • Stalini hullumeelsuse üheks põhitunnuseks oli spionomaania. Stalinile näis, et tema riik kubiseb spioonidest. Kõik hiinlased, kes elasid Nõukogude Kaug-Idas, said spioonide punkti 58-6, nad viidi põhjapoolsetesse laagritesse ja suretati seal. Sama saatus tabas ka Kodusõjast osavõtnud hiinlasi, kui nad ei taibanud õigel ajal jalga lasta. Mitusada tuhat korealast saadeti välja Kasahstani, ikka sellesama kahtlustuse põhjal. Kõik Nõukogude kodanikud, kes olid kunagi viibinud välismaal, olid kunagi aeglustanud sammu "Inturisti" hotelli ees, olid kunagi sattunud ühele fotole mõne väljamaa näoga või ka ise mõnd linnahoonet fotografeerinud (Kuldväravat Vladimiris) – nad olid kõik süüdi sellessamas kuriteos. Kõik arvukad välismaa kommunistid, kes olid jäänud Nõukogude Liitu toppama, kõik Kominterni suured ja väikesed tegelased ühegi erandita, isiklikku eripära arvestamata, leiti olevat süüdi ennekõike spionaažis. Ja läti kütte, revolutsiooni algaastate kõige ustavamaid tääke, süüdistati samuti spionaažis, kui nad 1937. aastal kõik järjest istuma pandi. Näib, nagu oleks Stalin pea peale pööranud ja veel mitmekordistanud Katariina kuulsa ütlemise: ta eelistas pigem üheksasada üheksakümmend üheksa süütut vanglas määndada kui üheainsagi ehtsa spiooni minema lasta.
    • lk 197

5.-7. osa[muuda]

  • Eriti lähevad mulle hinge eestlased ja leedulased. Kuigi ma istun nendega võrdsetel alustel, on mul nende ees nii häbi, nagu oleksin mina nad istuma pannud. Rikkumata, töökad, sõnapidajad, malbed, – mille eest on ka nemad samade neetud labade jahvatada kistud? Kedagi nad ei puutunud, elasid vaikselt, mõistlikult ja meist kõlbelisemalt, – ja süüdi on nad ainult selles, et nad elavad meie küünarnuki all ja lahutavad meid merest.
    • lk 36, 2. peatükk "Revolutsiooni tuulepuhang"
  • Muidugi, ei kaasaegseid ega ajalugu ei jäta arvestamata süühierarhiat. Muidugi, kõigile on selge, et nende ohvitserid on rohkem süüdi; nende operatiivvolinikud veel rohkem; instruktsioonide ja käskkirjade kirjutajad veel rohkem, ja need, kes teevad korralduse neid kirjutada, kõige rohkem.
    Aga ei tulistanud, ei valvanud, ei hoidnud automaati laskevalmis siiski mitte nemad, vaid – poisid! Maaslamajaid peksid saapaga pähe siiski poisid!
    • lk 186, 9. peatükk "Automaadiga pojukesed"

Allikata[muuda]

  • Kas sinu meelest on mõistlik avaldada oma pahameelt inimesele sellepärast, et teda vaevab mingi eemaletõukav tõbi? On ta siis süüdi selles, et ta lähedus on sulle vastik? Täpselt samamoodi peaksid sa suhtuma ka kõlbelistesse puudustesse.

Vanasõnad[muuda]

  • Oma süüd ei tunne keegi.
  • Süü ühte, patt pooleks.
  • Süüd katlal, süüd kaanel.
  • Süüd rokal, süüd vasikal.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel