Mine sisu juurde

Süütus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Süütu)
Maria Wiik, "Innocentia" (1900)
Gustave Van de Woestyne, "Süütu" (1922)

Proosa[muuda]


  • Ühel järjekordsel ülekuulamisel avastas sama uurija mu toimikut lehitsedes kolm minu Joosep Tootsi vestet, mis kandsid tookordse Kunstide Valitsuse juhataja Johannes Semperi allkirja. Nägin selle leiu puhul uurija näoilmes äkilist suurt muutust. Ta haaras toimiku ja kadus kaheks tunniks, jättes mind ootama. Tagasi tulles ütles ta mulle: "Nüüd tuleb teil kanda ainult pool karistust." Küsisin: "Miks pool karistust, kuna olen süütu inimene ja pean saama vabaks." Ta vastas, et vabaks mind lasta ei saa, siis peaks ta ise istuma minema, kuna ei tohtivat arreteerida ühtegi inimest, enne kui tema süü pole tõestatud. (lk 412)
    • Mari Möldre, "Eesriie avaneb", 2. trükk, Tallinn: Eesti Päevaleht; Akadeemia, 2010.


  • Abielluvad nad või mitte? Ma ei tea veel, tean vaid, et nad olid mingis mõttes ilmsüütud ja heitsid maapinnale vähe varju.
Ei, ma valetasin, nüüd näen ma kõike: noormees ei olnud sugugi nii ilmsüütu, mis sellest, et ka tema oli olnud tavaline maailma ohver. (lk 35)


  • Mehed minu elus on süütud. Süüdlane olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma keha liiga paljudele meestele ning mu keha mässab nüüd ja ihkab surra. (lk 25)


  • "Suurepärane," nohises ülem rahulolevalt. "Lõpuks ometi oleme ka ühe roti liiklusvahendist kätte saanud."
"Aga kuulge!" hüüatas Sammalhabe jahmunult. "See pole ju mingi rott, vaid täiesti harilik mänguasi! Vaadake ometi lähemalt - tal on isegi rattad all!"
"Mulle kõlbavad ka ratastega rotid väga hästi," jätkas ülem nohisemist. "Eeskirjades pole kusagil öeldud, et rotil ei tohi rattaid all olla."
Muhv oli jäänud ülemale pikalt otsa vaatama ning ta pilk oli täis sügavat põlgust.
"Milline väiklus!" ütles ta nüüd. "Kui te aga kord juba selline tähenärija olete, siis võtke teatavaks, et see pole üldse mitte rott. See on väike süütu hiireke!"
"Mh," kortsutas ülem kulmu. "Või süütu! Aga äkki on ta üleskeeratav? Kust mina pean teadma?"
"Õige!" kinnitas läbiotsija. (lk 167)


  • Ei ole mingit kahtlust, mõtles Nanny uduse pilguga ja naeratades: süütus on Lancre'i kuumadel suvedel just see seisund, milles süütus kaotatakse.
    • Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak 2005, lk 12


  • [Vimes:] "Me läheme Küünekisu külla. See on siit umbes kakskümmend miili ülesvoolu."
Willikins noogutas. "Täpselt nii, härra, kunagi elas seal Küünekisu suguvõsa, sealhulgas ka kõige tuntum nende seast, lord Justice Küünekisk, kes on kuulus selle poolest, et teatas, et pole kunagi võtnud arvesse ühegi süüaluse sõnu, kes kinnitas oma süütust, kuna "kurjategijad valetavad alati". Ühtlasi oli lord Küünekisk õnneliku kokkusattumuse tõttu Nöörivalmistajate ja Köiepunujate Heatahtliku Ühenduse Auväärne Eesistuja. Kui vähegi õnne on, ei näe me temasuguseid enam kunagi." (lk 190)
  • "Jah," nõustus Vimes, "te olete süütu nagu kooripoiss, härra Flutter, ma saan aru, ja ma olen ise ka üsna usklik ja mulle meeldivad psalmid, eriti kui need sisaldavad kriminalistilist infot, aga kas te olete valmis vanduma, et Stratfordi nime all tuntud isik pussitas ülemöödunud ööl Ramkinite valdustes Timukamäel surnuks ühe härjapõlvlasetüdruku?"
Flutter tõstis sõrme. "Kas ma tohiksin öelda, et ma ütlesin Stratfordile, et ta asja sinnapaika jätaks, aga tema naeris; ja ma ei teadnud, et see on tüdruk... sest noh, mille järgi sa aru saad?"
Vimesi ilme oli tühi. "Ütle, Ted, mida sa oleksid teinud, kui sa oleksid teadnud? Ma ootan põnevusega."
Flutter lõi pilgu maha. "Noh, ma... noh, noh, see tähendab... tüdrukutega nii ei tehta... see tähendab, tüdrukutega ju mitte... sest noh, see pole õige, saate aru?"
Ja selline ohtlik tolvan on olemas peaaegu kõigis kohtades, mõtles Vimes. "On näha, et rüütellikkus pole veel surnud, härra Flutter." (lk 197)
  • Lõbus teadis, et komandör Vimesile ei meeldi ütlus "süütutel pole midagi karta". Vimes uskus, et süütul on karta kõike, peamiselt süüdiolijate poolt, pikemas perspektiivis aga veel rohkem nende poolt, kes kasutavad selliseid väljendeid nagu "süütutel pole midagi karta". (lk 220)