Clarice Lispector

Clarice Lispector (sünninimi Chaya Pinkhasova Lispector; 10. detsember 1920 Tšetšelnõk – 9. detsember 1977 Rio de Janeiro) oli Ukrainas sündinud Brasiilia kirjanik. Eesti keeles on temalt ilmunud esikromaan "Metsiku südame ligi" ja Lispectori viimane teos "Tähetund", lisaks veel lühijutt "Armastus" (Vikerkaare 2013. aasta novembrinumbris).

"Tähetund"

Clarice Lispector, "Tähetund". Tõlkinud Leenu Nigu. Loomingu Raamatukogu 35/2017.

Pühendan end Beethoveni tormile. Bachi neutraalsete toonide värelusele. Chopinile, kes võtab mu jalust nõrgaks. Stravinskile, kes mind jahmatas ja kellega lendasin tules. "Surmale ja kirgastumisele", milles Richard Strauss ehk ilmutab mulle mu saatuse? Ennekõike pühendan end tänase eelõhtule ja tänasele, Debussy läbipaistvale loorile, Marlos Nobrele, Prokofjevile, Carl Orffile, Schönbergile, dodekafoonikutele, elektroonilise muusika autorite kriiskavatele karjetele, kõigile neile, kes minus on ulatunud hirmutavalt ootamatute aladeni, kõigile neile oleviku prohvetitele, kes kuulutasid mulle ette mind ennast hetkeni, mil ma selsamal silmapilgul plahvatasin - iseendaks. (lk 5)
Kogu maailma alguses oli jah. Üks molekul ütles jah teisele molekulile ja sündis elu. Kuid enne eelajalugu oli eelajaloo eelajalugu ja oli ei iial ja oli jah. On alati olnud. Ma ei tea, mis, aga tean, et universumil ei ole kunagi olnud algust. (lk 7)
Ja nii teen ma vastupidiselt oma harjumusele proovi looga, millel on algus, keskpaik ja "suur finaal", millele järgneb vaikus ja vihmasadu. (lk 8)
Tegelikult - taipan ma nüüd - ei tunne keegi ka minust vähimatki puudust ja seda, mida kirjutan, võiks kirja panna keegi teine. Mõni teine kirjanik, seda küll, kuid see peaks olema meesterahvas, sest naiskirjanik võiks muutuda nutuseks ja härdaks. (lk 9)
Nüüd meenus mulle, et oli aeg, mil ma oma hinge soojas hoidmiseks palvetasin: liikumine on hing. Palve oli viis, kuidas ma vaikimisi ja teiste eest salaja ulatusin iseendani. Palvetades jõudsin ma vaimu tühjuseni - ja see tühjus on kõik, mida võiksin eales omada. Peale selle ei ole midagi. Kuid tühjus on küllusega samaväärne ja sarnaneb sellega. Üks omandamise viise on mitte otsida, üks omamise viise on mitte paluda ja üksnes uskuda, et vaikus, mille ma endas usun olevat, on vastus minu - minu müsteeriumile. (lk 9)
Kes poleks eneselt küsinud: olen ma peletis või seda see inimeseks olemine tähendabki? (lk 10)
Tänu sellele loole muutun tundlikumaks ja tean väga hästi, et iga päev on surma tagant varastatud. Ma ei ole intellektuaal, ma kirjutan kehaga. Ja see, mida ma kirjutan, on niiske udupilv. Sõnad on üksteisega suvaliselt ristuvatest varjudest ümber valatud helid, stalaktiidid, pits, kuju võtnud orelimuusika. (lk 11)
Aga kirjutades antagu asjadele pärisnimed. Iga asi on sõna. Ja kui sõna ei ole, siis mõeldagu see välja. See teie Jumal käskis meil sõnu välja mõelda. (lk 12)
See, mida plaanin jutustada, näib väga kerge ja kõigile kättesaadav. Kuid selle välja arendamine on väga keeruline. Sest mul tuleb nähtavale tuua midagi, mis on peaaegu ära kustunud ja mida ma vaevu näen. Karedad porised sõrmed kombivad nähtamatut omaenese mudas. (lk 13)
Ja ma tahan leppida oma vabadusega, mõtlemata sellele, mida paljud arvavad: et olemas olemine on hullumeelne, meeletus. Sest nii näib. Olemas olemine ei ole loogiline. (lk 14)
Et joonistada tütarlast, tuleb mul end ohjeldada, ja et tabada tema hinge, pean toituma kasinalt puuviljadest ja jooma külma valget veini, kuna toapugerikus, kuhu end sulgesin ja millest mul on kihk maailma näha, on palav. Lisaks tuleb mul hoiduda seksist ja jalgpallist. (lk 15)
Ta ei mõelnud Jumala peale, Jumal ei mõelnud tema peale. Jumal kuulub neile, kes suudavad temani küündida. Jumal ilmub, kui oled hajameelne. Tema ei esitanud küsimusi. Ta eeldas, et vastuseid ei ole. (lk 18)
... selle loo anonüümne tütarlaps on nii iidne, et võiks olla ka piiblitegelane. Ta oli kasvanud maa all ega olnud kunagi õide puhkenud. Valetan: ta oli rohi. (lk 22)
Kahtlemata oleks ta võinud ühel päeval väärida pääsemist kipakasse taevasse, kuhu lähevad vaid need, kes on kõverikud. Taevasse igatahes pääsu pole, ta on kipakas siinsamas maa peal. Ma vannun, et ei saa tema heaks midagi teha. Kinnitan teile, et kui see oleks minu võimuses, muudaksin asju paremaks. Ma tean väga hästi, et öelda, et masinakirjutajal on pehkinud keha, on jõhkram ükskõik millisest sõimust. (lk 25)
Kui ta ärkas, et teadnud ta enam, kes ta on. Ainult hiljem mõtles ta rahulolevalt: olen masinakirjutaja ja neitsi ja mulle meeldib Coca-Cola. Alles siis pani ta iseennast endale selga ja veetis ülejäänud päeva kuulekalt olemise rolli täites. (lk 26)
Liialt väledalt kasutan ma kirjasõna ja see väriseb minus, kes ma kardan eemalduda Korrast ja langeda karjetega täidetud kuristikku: vabaduse Põrgusse. Ma jätkan siiski. (lk 27)
Ei tea ma midagi. Mida tulekski peale hakata tõega, et igaüks on natuke kurb ja natuke üksi. (lk 29)
Abielluvad nad või mitte? Ma ei tea veel, tean vaid, et nad olid mingis mõttes ilmsüütud ja heitsid maapinnale vähe varju.

Ei, ma valetasin, nüüd näen ma kõike: noormees ei olnud sugugi nii ilmsüütu, mis sellest, et ka tema oli olnud tavaline maailma ohver. (lk 35)

Kui teangi Macabea kohta peaaegu kõike, tuleb see sellest, et nägin ükskord silmanurgast üht kaamet kirdebrasiillannat. See pilk andis ta üleni minule. Mis puutub noormehesse Paraibast, siis kindla peale olen mõttes tema näo üles pildistanud - ja kui pöörata tähelepanu, mis on sundimatu ja kohustustest vaba, kui pöörata tähelepanu, ütleb nägu praktiliselt kõik.) (lk 43)
Parem kui ma õnnest või õnnetusest ei räägi - see toob esile minestunud ja sirelikarva igatsuse, kannikeselõhna, leebe mere külmad vahused vood liiva peal. Ma ei soovi neid esile manada, sest see teeb haiget. (lk 46)
Ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada, neile, kellel ei olnud targemat teha. Kurbus oli luksus. (lk 46)
Olen kirjandusest absoluutselt väsinud: üksnes tummus on mulle seltsiliseks. Kui ma veel kirjutan, siis seetõttu, et ei oska surma oodates maailmas midagi muud peale hakata. Sõna otsimine pimedas. Vähene edu painab mind ja viskab mu tänavale. Sooviksin püherdada mudas, suudan vaevu kontrolli all hoida oma vajadust alanduse järele, vajadust orgia ja kõige hullema absoluutse mõnu järele. Patt paelub mind, see, mis on keelatud, kütkestab. Tahan olla siga ja kana ning siis nad ära tappa ja juua nende verd. (lk 53)
Elu on löök otse kõhtu. (lk 63)
Niipea, kui avastad tõe, ei ole teda enam olemas: hetk läks mööda. Ma küsin: mis on? Vastus: ei ole. (lk 65)

Välislingid