Igatsus
|
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama. |
Igatsus on soov millegi või kellegi järele, mida või keda praegu ei ole ja võib-olla iial olema ei saagi.
Proosa[muuda]
- On õhtu. Meri on kullakarva, täpitud heledate valguspunktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud! (lk 20)
- Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)
- Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü.
- Maris Lauri, "Vabadusest ja vastutusest" ERR, 14.09.2020
- Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest õppimine on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.
- Marju Lepajõe, "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist" ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
- Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm /.../, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel. Vaimu poole, Jumala juurde kutsub teda seesmine ettemääratus - Looduse poole, ema juurde tagasi tõmbab teda tungivaim igatsus; nende kahe võimu vahel vangub hirmust värisedes tema elu.
- Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
- "Kui seda metsa ees ei oleks!..."
- Juhan Liiv, "Vari"
Luule[muuda]
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!
- Friedebert Tuglas, "Meri"
Käokukkumine laanekurus kajab
kui palve, justkui igatsus või nutt.
- Konstantin Balmont, "Elu sünnitades" (tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54)
Jäise vee kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt.
Vahumütsid on voogude päis.
Kust sai siia see lind? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal
nõnda ääretut igatsust täis?
- Konstantin Balmont, "Kajakas" (tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 55)
Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.
- Ernst Enno, "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)
Kojuigatsus - kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija - tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.
- Karl Ristikivi, "Kojuigatsus - kauguseigatsus" kogust "Inimese teekond"
- Doris Kareva, "Sääl, kus inimese käsi" kogust "Armuaeg" (1991)
Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
- Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7
Allikata[muuda]
- Igal elusolendil on ürgne igatsus armastava embuse järele.