Igatsus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



Igatsus on soov millegi või kellegi järele, mida või keda praegu ei ole ja võib-olla iial olema ei saagi.


Piibel[muuda]

  • Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus,
ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.
  • Otsekui hirv igatseb veeojade järele,
nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!


Proosa[muuda]

  • Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
"Kui seda metsa ees ei oleks!..."





  • Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü.
  • Maris Lauri, "Vabadusest ja vastutusest" ERR, 14.09.2020

Luule[muuda]

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
/---/
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma!


Käokukkumine laanekurus kajab
kui palve, justkui igatsus või nutt.


Jäise vee kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt.
Vahumütsid on voogude päis.
Kust sai siia see lind? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal
nõnda ääretut igatsust täis?

  • Konstantin Balmont, "Kajakas" (tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 55)


Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.

  • Ernst Enno, "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)


Kojuigatsus - kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija - tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.

  • Karl Ristikivi, "Kojuigatsus - kauguseigatsus" kogust "Inimese teekond"


Ma olin mets, jah männi kohav kroon,
ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe,
kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon,
sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge.

  • Rein Sepp, "... Olen osa sellest igihaljast puust", cit. via "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334


Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni.

  • Doris Kareva, "Sääl, kus inimese käsi" kogust "Armuaeg" (1991)


Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.

  • Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7

Allikata[muuda]

  • On tõepoolest uskumatu, kuidas enamik inimesi laseb voolata oma elul, mis on väliselt mittemidagiütlev ja tähenduseta ning seesmiselt tuhm ja mõtestamata. See on nüri igatsus ja piin, unenäoline tuikumine läbi nelja vanuseastme surma poole, saatjaks igapäevased labased mõtted.