Iris Murdoch

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Jean Iris Murdoch (15. juuli 1919, Dublin, Iirimaa – 8. veebruar 1999, Oxford, Suurbritannia) oli Iiri päritolu Suurbritannia kirjanik ja filosoof. Tema tuntuim teos on "Meri, meri", mis pälvis 1978. aastal Bookeri auhinna. Eesti keeles on ilmunud terve rida tema romaane, nende seas"Võrgu all" ("Under the Net", tõlkinud Helga Kross, 1971), "Must prints" ("Black Prince", tõlkinud Vilma Jürisalu, 1980), "Ükssarvik" ("Unicorn", tõlkinud Vilma Jürisalu, 1992) ja "Meri, meri" ("Sea, the Sea", tõlkinud Vilma Jürisalu, 1996).

"Meri, meri"[muuda]

  • Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult rannale, tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigosinine. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste kollaste kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu taevas on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab taevas värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm. (lk 8)
  • Teater on kindlasti koht, kus õppida, kui lühike on inimese kuulsus; oh, kui mõelda nendele imelistele, sädelevatele pantomiiminäitlejatele, kes on jäljetult kadunud! Nüüd loobun ma maagiast ja hakkan erakuks; ma panen ennast olukorda, kus ma võin ausalt öelda, et mul pole teha midagi muud kui õppida olema hea. Elu lõppu peetakse õigusega mõtiskluste ajaks. (lk 8)
  • Oh õnnistatud Põhjamaa meri, tõeline meri selgete halastavate tõusude ja mõõnadega, mitte niisugune nagu haisev Vahemeri, soe nagu supp. (lk 8)
  • Kas autobiograafia on parim moodus oma egoismi pattu kahetseda? Kuna ma ei ole filosoof, siis võin ma mõtiskleda maailma üle, toetudes ainult oma kogemustele selles maailmas, ja ma tunnen, et lõpuks ometi on aeg enda üle mõelda. [---] Ma võiksin ennast nüüd tutvustada — esiteks ja eelkõige iseendale, mõtlen ma nüüd. Tuleb välja, et autobiograafia esitab kirjutajale üsna kummalisi nõudeid. Kui need sõnad mitte eriti kauges tulevikus ära trükitakse, võivad teised oma pealiskaudsuses tunda, et "pole mingit vajadust tutvustada", nagu rahvakogunemistel öeldakse. Kui kaua kestab sureliku kuulsus? Kuulsus, mis minul on, ei kesta kaua, aga kestab siiski. (lk 9)
  • Minu maja juurest mõlemale poole ulatuvad kaljud ei ole tõepoolest kuigi maalilised. Värvilt on need liivakarva kollased, kaetud kristalsete tähnidega, ning keerdunud suurteks kohmakateks seosetuteks lasudeks. All tõusuvee piiril on kaljud kaetud läikiva koreda tumepruuni adruga, millel on üsna ebameeldiv lõhn. Aga ülevalpool, varjulisemates kohtades, pakuvad kaljud ronijale üllatavalt palju salajasi rõõme. Seal on hulgaliselt V-kujulisi jäärakuid, kus on väikseid lompe ja äärmiselt mitmekesiste ja ilusate kividega rähaseid nõlvakuid. Seal on ka lilli, mis on suutnud kaljulõhedes juuri ajada: roosa merikann ja kahvatulilla kassinaeris, üks valge, mere ääres leviva pusurohu liik, üks sinakasroheline taim, mille lehed on nagu kapsal, ja tilluke kivirik, mille lehed ja õied on nii väikesed, et neid pole palja silmaga peaaegu üldse näha. (lk 11)
  • Pean märkima, et ma sõin lõunaks ja nautisin väga järgmisi asju: anšoovisepasta kuumal, võiga kaetud röstitud leival, sinna juurde ube tomatikastmes ja harilikke aedube koos tükeldatud selleri, tomatite, sidrunimahla ja oliiviõliga. (Tõeliselt hea oliiviõli on väga oluline, maheda maitsega, tõin selle tagavara Londonist kaasa.) Roheline pipar oleks olnud hea lisand toidule, aga külakaupluses (mis asub kahe miili pikkuse mõnusa jalutuskäigu kaugusel) seda ei olnud. (Keegi ei too midagi kaugesse Shruff Endi, seepärast hangin kõik, ka piima, külast.) Sõin ka banaane koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.) Siis närisin veel kõvu küpsiseid Uus-Meremaa või ja Wensleydale’i juustuga. Muidugi ei söö ma kunagi välismaa juustu. Meie juustud on maailma parimad. Selle pidusöömingu juurde jõin ära suurema osa muskaatveinipudelist, mille tõin oma tagasihoidlikust "keldrist". Ma sõin ja jõin aeglaselt nagu peabki (küpseta kiiresti, söö aeglaselt) ja mu tähelepanu ei juhtinud kõrvale (jumal tänatud!) ei vestlus ega lugemine. Söömine on nii meeldiv toiming, et selle juures tuleks isegi mõtlemist tagasi hoida. Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme toitu tarbivad loomad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja inimene peab õnnistama iga päeva, mis toob endaga kaasa hea seedimise ja väärtusliku võime nälga tunda. (lk 13)
  • Söögi ja joogi puhul nagu paljudes teistes asjades (mitte kõigis) on kõige paremad lihtsad rõõmud, nagu iga intelligentne endast lugupidav inimene teab. Sidney Ashe tahtis mind kunagi margiveinide nautimisele ahvatleda. Ma keeldusin põlglikult. Sidney vihkab tavalisi veine ja on õnnetu, kui ta ei saa juua mingit kallist kraami, millel on valmistamisaasta peal. Miks võtta kelleltki hoolimatult võimalus odavaid veine nautida? (Seejuures ei mõtle ma muidugi märjukest, millel on banaani maitse.) Üheks õnneliku elu saladuseks on pidevad väiksed naudingud, ja kui mõned nendest on odavad ja kiiresti hangitud, siis seda parem. (lk 13-14)
  • Toit on tõsine teema ja sellel teemal ei valeta muide ükski kirjanik. Ma imestan, kust ma olen pärinud selle õnneliku gastronoomilise meisterlikkuse. Kokkuhoidlik lapsepõlv andis mulle kaasa hirmu, et toitu ei tohi raisata. Ma nautisin väga lihtsat toitu, mida me kodus sõime. Minu ema oli tavaline lihtne toidukeetja, aga tal puudus see hingestatud lihtsus, mida ma nüüd toidus kõige rohkem hindan. Ma arvan, et minu ilmutus tuli nagu Pühal Augustinusel vastikusest liialduste vastu. Kui ma olin noor lavastaja, siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites restoranides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv. Hiljem pakkusin oma külalistele lihtsaid rõõme chez moi. Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta? Või lihtsalt keedetud sibulad, juurde natuke konservitud veiseliha, kui soovitakse? Ja hästi tehtud puder pruuni suhkru ja koorega on toit, mis sobib isegi kuningale. (lk 14)
  • On ka veel olemas illusioon, et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on traditsioon ja intuitsioon, mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali vooruseks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat kunsti nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda. (lk 15)
  • Ei, ma ei ole nende ametlike stseenide sõber, neis on sageli rohkem tegemist edevuse ja prestiižiga ja valesti mõistetud seltskondliku kombekusega kui tõelise külalislahkusega. Haute cuisine isegi takistab külalislahkuse ilmutamist, sest need, kes ei suuda ega taha seda, hoiduvad kutsumast selle kummardajaid, kartes mõjuda ebaviisakalt või läbikukkununa. Hea on süüa sõprade hulgas, keda ei liiguta niisugused "seltskondlikud kaalutlused", aga kõige parem on muidugi süüa üksinda. Ma vihkan suursuguste õhtusöökide valskust, kus rohke suudlemise taustal on näiliselt palju intiimsust, kuigi seda tegelikult üldse ei ole. (lk 15)
  • Ma ütlen "minu sõbrad"; aga kui vähe, kui ma järele mõtlen, on neid alles jäänud pärast teatris veedetud pikka elu. Kui sõbralik ja südamlik võib teater paista ja kui mahajäetud see võib olla. (lk 20)
  • On õhtu. Meri on kullakarva, täpitud heledate valguspunktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud! (lk 20)
  • Sõin lõunat (läätsesuppi, chipolata vorste koos keedetud sibulate ja tees hautatud õuntega, sinna juurde kuivatatud aprikoose ja liivakooke, jõin kerget Beaujolais' veini) ja tunnen ennast nüüd paremini. (Värsked aprikoosid on muidugi paremad, aga kui kuivatatud aprikoose leotada kakskümmend neli tundi ja siis hästi ära nõrutada, on need taevalikud lisandid igasugustele mõõdukalt magusatele küpsistele või kookidele. Need on eriti head lisandid kõigele, mis on tehtud mandlitega, ja seepärast sobivad hästi punase veiniga. Ma ei ole eriti suur virsikute sõber, aga ma kahtlustan, et aprikoos on puuviljade kuningas.) (lk 21)
  • Enne kui ma täna õhtul lambid süütasin, veetsin mõne aja sellega, et vaatasin lihtsalt välja ja nautisin kuuvalgust, mis tekitab linnaelanikus alati hämmastust ja rõõmu. Kuu paistab kaljude kohal nüüd nii heledalt, et ma võiksin selle valgel lugeda. Aga imelik, ma märkan, et sellest ajast saadik, kui ma siia tulin, ei ole mul olnud mingit tahtmist lugeda. Hea märk. Kirjutamine paistab olevat lugemise asendanud. Aga paistab, et ma lükkan pidevalt edasi seda hetke, mil ma hakkan enda kohta aru andma. ("Ma olen sündinud sajandivahetusel ... linnas" või midagi niisugust.) Mul on küllalt aega ja põhjust oma elulugu kirja panna, kui ma olen niiöelda genereerinud õhkkonna mõtisklusteks. Ma ikka veel peaaegu kardan oma emotsioone, kardan teatud mälestuste kohutavat jõudu. (lk 22)
  • Ma teadsin, et mu isa, kes oli oma vennast natuke vanem, oli õnnetu hädavares, ja ma teadsin seda enne, kui ma üldse taipasin, mida tähendab "hädavares", enne kui ma üldse teadsin midagi rahast, ühiskondlikust seisundist, võimust, kuulsusest või ühestki nendest ihaldatud autasudest, mille musttuhat vormi on juhtinud mind läbi elu ja mille dervišitants on nüüd, nagu ma loodan, läbi. Ja muidugi, kui ma ütlen, et mu kallis isa oli hädavares, siis ma mõtlen seda ainult kõige labasemas olmelises tähenduses. Ta oli hea, intelligentne, puhta südamega mees. (lk 27)
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel