Virsik

Virsik on virsikupuu (Prunus persica) vili.

Luule

Su süda, muljutud kui virsik, ja su veetlus —
targaks armastuseks need on küpsenud vast.

Charles Baudelaire, "Armastades valet". Tõlkinud Märt Väljataga, rmt: "Gladioolid" (2018), lk 105

Õhtugi jahedat karikat
siin ei ulata, kuigi on hilja.
Janused huuled võid suruda
lõuna küpsesse vilja.

Tumepunaselt õhetab
virsiku südamik vastu.
Purpurse hiigelseemnena
päikene päevapuult laskub

virsikukivina punaselt
küpresside taha peitu.
Kärmesti seavad sinised mäed
hämusse magamaheitu.

Velly Verev, "Abhaasia õhtud" I kogus "Paadilaulud" (1976), lk 18

Proosa

Virsiku poolitamiseks läks tarvis nuga ning Väikevend tõttas kööki seda tooma. Kui ta noaga tagasi jõudis, polnud Karlssonit kuskil näha. Siis avastas Väikevend, et Karlsson istus laua all peidus ja sealt kostis niisugust luristamist, nagu sööks keegi hirmsa kiiruga mahlast virsikut.

"Kuule, mida sa seal õieti teed?" küsis Väikevend rahutult.

"Jagan," vastas Karlsson. Kostis viimane lürps ja Karlsson ronis välja, lõug virsikumahlast nõretamas. Ta sirutas Väikevenna poole töntsaka käe ning andis poisile krimpsus pruuni virsikukivi.

"Ma tahan alati, et sina saaksid parema osa endale." kinnitas ta. "Kui sa selle kivi maha istutad, siis kasvab sulle puu, mis on üleni virsikuid täis. Tunnista, et ma olen maailma lahkeim inimene, kes ei tõsta tüli, kuigi mina sain üheainsa väikese nigela virsiku!"

Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt hiilib jälle". Tõlkinud Vladimir Beekman. Rmt: "Väikevend ja Karlsson katuselt". Kupar 1993, lk 283-284

"Ära sõima, Orav!" vastasid mu kunagised sõbrad. "Elu tahab elamist, mis mõtet on vastu tuult süljata. Näe, meile lubati hea korter ja võib-olla saame sõita ka Bulgaariasse!"

"Mida te teete seal Bulgaarias!" ei jätnud ma nende hinge rahule. "Mingisugune Bulgaaria! See pole riik, vaid kirbutsirkus!"

"Seal tehakse häid kompotte ja persikumahla," leelotasid juudased ja nuusutasid põuetaskus värske trükivärvi järgi lõhnavaid parteipileteid.

"Mis loom see persik on?" küsisin mina. "Eestlane ütleb ikka virsik!"

"Ei, persik!" vaidlesid kameeleonid. "Kui me parteisse astusime, võeti meilt tõotus, et me ütleme edaspidi virsiku asemel persik. Siis saame Bulgaariasse!"

"Koerad!" alustasin ma reipalt uut sõnavõttu, aga neetud punased ussid ei kuulanud, keksisid ringiratast ja laulsid: "Ma sõidan Bu-bu-bulgaariasse! Bul-bul-gaariasse! Ja ostan pee-ee-eersiku-uu!"

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused". Varrak 2008, lk 92-93

Farmi värava juures oli meil suur puust silt, kuhu oli maalitud Owensi Virsikufirma kõige koledama oranži värviga, mida silm näinud on. Ma ei sallinud seda silti. Aga silt oli tühiasi tohutu virsiku kõrval, mis oli värava juures torgatud kuuekümne jala kõrguse teiba otsa. Koolis kutsusid kõik seda Suureks Tagumikuks, ja see on veel viisakalt öeldud. Selle lihakas värv, rääkimata keskelt alla jooksvast praost, andis talle üheselt taguotsa meenutava välimuse. Rosaleen ütles, et niiviisi näitab T. Ray kogu maailmale perset. Selline T. Ray oligi.
- Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu", tlk Johanna Ross, 2008, lk 14