Külalislahkus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Piibel[muuda]

Proosa[muuda]

  • "Ja kui te kunagi minu kanti satute," ütles Bilbo, "koputage kõhklemata. Teetund on kella nelja ajal, aga teie olete teretulnud ükskõik millal." (lk 344)
  • "Millega ma olen niisuguse kingituse ära teeninud, oh kääbik?" küsis kuningas.
"Noh, ee... see tähendab, ma mõtlesin..." jätkas Bilbo võrdlemisi häbelikult, "et sinu.... ee...külalislahkust tuleks...ee...väikese meeleheaga tasuda. Eks isegi murdvargal ole omad tundmused. Ma olen hea hulga sinu veini ära joonud ja rohkesti su leiba söönud."
"Ma võtan sinu kingituse vastu, oh Bilbo Võrratu, ütles kuningas tõsiselt. "Ja ma nimetan su õnnistatud haldjasõbraks. Ärgu sinu vari iialgi lühenegu (sest muidu muutub näppamine liiga hõlpsaks)!" (lk 345)


  • Enne ühisõhtusööki jutustab Ernesto lugusid oma elust ja maailmavaatest.
Tema albergue deviisiks on andmine, kultuuride ja rahvaste ühendamine. Olenemata sellest, kas ränduril on anda või mitte, siin on kõik võrdsed ja kogu teenus on annetuspõhine.
"Ühiskond nõuab, et meil oleks veel ja veel rohkem, aga materiaalsusest olulisem on inimväärikus, headus ja lahkus — julgus avada oma süda teisele, luua ühiselt. Õnn peitub väikestes asjades," räägib vanahärra elukogenult ja kirglikult. (lk 65)
  • On ikka inimesed! Võõras teel kohatud inimene annab lubaduse, et tema kodu uks on abivajajale avatud. Ma mõtlen endamisi, kas mina ise olen sama lahke ja heatahtlik teiste vastu? Tahaksin öelda, et olen, aga valetaksin. Kuigi usun, et mida antakse, tuleb edasi anda, sest nii käib headus ringi. (lk 143)



  • Õuel seisis lohakalt riietatud mustlasnaine. Kaks väikest kasimata poissi hoidsid tal üks ühelt, teine teiselt poolt seelikusabast. Vana mustlane ise vahtis rinnuli üle värava õue ja kõpsutas aegajalt piitsavarrega vastu väravat. Hobust ja vankrit polnud näha, see oli vist eemale jäetud. Muri oli koledasti ärritatud. Nagu iga korralik koer vihkas ta niikuinii igasuguseid pambumehi ja nüüd veel mustlased, kellele kõik maailma koerad hullumoodi viha kannavad! Sellepärast siis Muri ka ragistas mis hääl võttis.
Õie keelas Murit, kuid see ei teinud sellest väljagi.
— Tere, tere, lapseke! hüüdis mustlasnaine mesimagusalt, — aga sul on ilus põlleke, ma kohe õige katsun!
Ta katsus Õiele läheneda, kuid Muri kargas talle sellise lõrinaga vastu, et mustlasnaine kärmesti taganes.
Pisi-Kalju murul kohkus ja hakkas nutma.
— Kulla, mine lapsega aeda! käskis Õie. Siis pööras ta mustlaste poole.
— Tere! Mida te tahate? küsis ta julgelt, sest Muri kange sõjakus andis tüdrukulegi hoogu. — Mis te kolate ringi tööpäeval ja hirmutate lapsi!
— Pai ilus preilike, meelitas mustlasnaine libedalt, — ega mina ei hirmuta, see koer käratseb. Laps kartis ju koera. Ega siis mina midagi... ja mustlane tahtis uuesti lähemale astuda.
— Ei teil ole siin midagi tegemist, minge aga kohe minema! ütles Õie valjusti ja astus koos vihase Muriga mustlasnaise poole.
— Oi — oi — oi, preilike, ära koera kallale lase! kohkus mustlane ja ta mõlemad pigipäised poisid kadusid kähku teiselepoole väravat.
— Kui teie kohe ära ei lähe, ässitan teile koera peale! hüüdis Õie heleda häälega ja lõi sõjakalt käed puusa.
— Poisid juba tulevad! hüüdis Kulla õue joostes.
Õie sai uut julgust.
— Noh, kas lähete juba! Ruttu! sõitles ta.
— Tule ära sealt! hüüdis nüüd vana mustlane naist. — Kui siin talus juba lapsedki nii õelad on, mis siis veel suurtelt inimestelt oodata! Ptüi!
Ja mustlane sülitas südametäiega.
Sajatades taganes mustlasnaine värava poole. Õie võttis Muri kaelarihmast kinni ja järgnes mustlasnaisele, kuni see tänavale oli jõudnud.
— Ma loen kümneni, hüüdis tüdruk siis, — kui teie selle ajaga oma vankri juures ei ole, lasen Muri teile kallale. Noh! Üks!...Kaks!... algas ta heleda häälega.
Mustlased jooksid. (lk 40-44)