Ahjupraad

Proosa

• Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas. (lk 8)
  • Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008

• Mõeldud - tehtud. Korralik jõrm malmpada mul juba oli. Hankisin väga hea kamaraga tüki hästi läbikasvanud ribi ja ladusin malmist ahjupoti täis kartuleid, pastinaaki ja sinepisse mätsitud liha. Ning lükkasin poti kohe pärast ahju kinnipanekut küpsema.

Uuesti läksin oma praekest vaatama kuus tundi hiljem. Vahe-peal uitasime mööda metsi ringi. Toas hõljus ... ei, mitte kärsalehk, aga midagi sama pahaendelist. Justkui miski karm...

Ahjuust lahti võttes ja potti roobiga välja tõmmates selgus kurb tõsiasi. Minu toit oli sõna otseses mõttes söeks muutunud. "Sa ikka tead, kui kõrge temperatuur on ahjus?" küsis mees tasakesi.

Eee ... üle 300 kraadi? Ja lasta lihal ja juurikatel selles keskkonnas tunde olla ... Nojah. Rumal on see, kes lollisti teeb. Kuid kõik polnud siiski kadunud. Paksu söestunud pekiketta all oli imehõrk ja läbihaudunud ribiliha, mis maitses nagu väga pehme šokolaad. Palju seda just polnud, aga ei saa öelda, nagu olnuks täielik nulliring.

Järgmisel korral olin targem. Pott lihaga rändas küpsema kolm tundi pärast ahju sulgemist ja välja tuli kolme tunni pärast. Tulemus? Puhas toidutaevas. (lk 132-133)

• Manona Paris, "Meie taluköök", 2022