Mesinädalad

Proosa

Presidendiks oli sel õnnistatud ajal Konstantin Päts. Ta oli tõeline rahvamees ning tema kodu oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti koroonat ja piljardit. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked abielupaarid mesinädalaid. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning ahjupraadi. Ise käis ta rahva hulgas tillukese lapiga ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi korter oli alati piinlikult puhas.
- Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008, lk 8

Mesinädalad veetsime Korfu saare vaiksemas osas. Villas, mis kuulus ühele Francise sõbrale. Kogu selle aja, kui me sinnapoole teel olime, eritus Francisest mahasurutud iha, mis mind ühtaegu lõbustas ja erutas, ning võim, mida ma näisin tema üle omavat, hoidis mind sama tugevasti oma kütkeis kui minu enda vajadus seksi järele. Tollal polnud mul aimugi, et just nimelt sellele võimule hakkabki tuginema meie armuelu. Pole kahtlust, et kogu see allasurutud iha tegi tasa sellegi, et ma polnud Francisesse kirglikult armunud. Pigem valdas mind pragmaatiline kergendustunne selle üle, et viimaks ometi olid kõik lahtised otsad sõlme seotud. "Igatahes nüüd on see tehtud ja ma olen rõõmus, et kõik on möödas", oleks T. S. Elioti masinakirjutaja selle kohta öelnud. See kindlustunnet sisendav seisund oli aga peidetud tugeva erutusvärina taha, mille põhjuseks oli meie neljakuine paast. Kui me viimaks olime lennukitrapist alla koperdanud ja autojuht oli meid villa juurde sõidutanud, oli meie nälg teineteise järele muutunud väljakannatamatuks. Ja ehkki vandusime vastastikku, et ei soovi enam iial niisuguseid kannatusi kogeda, ei pidanud tookord kumbki meist seda vannet nii veidraks nagu praegu.

Jõudnud seadusliku abikaasana hiigelsuurde voodisse, akna tagant kostmas merekohin ja kriketimängu helid, sain teada, et Francis oli innukas armastaja, tõeline inglise internaatkooli kasvandik - tohutult energiat, kuid ei kübetki stiili. Mitte et mina oleksin end kangesti enesekindlana tundnud. Kumbki meist polnud süütu, kuid teadmine, et oleme seda teineteise jaoks, andis võrdväärse tunde, ning meie esimesel koosveedetud ööl valdas Francist nii tugev hirm ja iha ning — arvata võib, et ka eluaegne süütunne, mis valdab kõiki inglasi pärast seda, kui nad julgevad lubada endale naudinguid —, et kell kolm öösel leidsime end rõdult ristsõnu lahendamast.

Mavis Cheek, "Minu tädi intiimelu", tlk Faina Laksberg, 2016, lk 26-27