Pilk

Carl Heinrich Bloch, "Rooma trahteris" (1866)

Proosa

• Ruumid on tulvil tarkust; ajad täis näilist korratust; ja ometi on inimene ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata pilguga oma ajahetke, et rajada järelmaailm minevikule: selle tarvis on tal mälestused ja mälu.
  • Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa 2019, lk 16

• Don Quijote pidas tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga muiet solvanguks ja iga pilku väljakutseks.
  • Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, 1. ptk

• Parema meelega lamaksin nõjatoolil või istuksin kõrgel rannal roosipõõsaste all, lõhnast joovastatuna, oma silmadele puhkust andes vahelduvatel värvidel, mis hakkavad tulipunasest ja lahtuvad kõige õrnemates varjundites helevalgesse. Just sääl, kus kahvatu roosa lõppemas, et valgele maad anda, peatab mu pilk iseäralise püsivusega, nagu püüaks ta paiga leida, kus roosa lõppenud, aga valge alles hakkamata: otsin ja otsin ning unistan nukruses, mis nagu asjatu ja olutu, mis ei millestki teki ja mida millegagi ei või kaotada.
  • A. H. Tammsaare, "Varjundid", 8. aprill (1917)

• David nägi naist esimest korda kirikus. /---/ See oli üllatus, kui naine pead pööras ja David nägi, et selle nägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest pilk jäi kinni naise huultele, mis olid roosad nagu kibuvitsaõied.
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966, lk 164

• Tiffany vaatas lakke. Laes rippus kass, hoides kõigi nelja käpaga kinni. Kass vaatas Tiffanyt Pilguga, selles oli võimatu eksida. Kass, kellel on saanud sinnamaani ja kes on endiselt sealmaal, võib isegi nõiaga tõtt vahtida ja võita.
  • Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 100

• Heitsin Kiurile uuriva pilgu, aga sõber ootas Pille-Piripilli väga kannatlikult. Imetles koos pesamunaga lumekiisut, keda nad mõlemad vaimustunult silitasid.

"Hei, Jaanus, vaata, missugused valged imeasjad!" hõiskas Kiur innukalt. "See lumemütsak on täpselt meie mataõpetaja näoga!"

"See on hoopis minu uus nukk, lausa helevalge printsess pulmakleidis!" kilkas pesamuna ja ma pidin tahtmatult naeratama, kuigi püüdsin säilitada vanema venna üleolekut. "Jätke see lapsik mängimine, me tulime metsa suusatama, mitte lumenukkudega mängima."

"Me tulime metsa!" vastas Kiur lepitavalt. "Aga ma pole seda metsa varem kunagi niisuguste silmadega vaadanud. Täna on see nagu... võlumets. Su nooremal õel on tõesti päris... kunstniku pilk!"

• Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014, lk 19

• Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama.
  • Johanna Ross "Aus tuleb olla!" Intervjuu Pille-Riin Larmile. Sirp, 11. detsember 2015

• Lugemine on vaikne, jagamatu, publikuta looming, raamatusse kinnituv pilk on tööriist, mille abil meisterdame oma hingele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega silmapiiri taha kihutada või katuselt käkaskaela käia.
  • Jan Kaus, "Üheksa teesi lugemise kohta", Edasi, 19. juuli 2018

• Neeve vaatas teda samasuguse pilguga, mida Blue oli näinud kõikidel tema kodulehe fotodel — tahtlikult kõhedust tekitava, ebamaise pilguga, mis kestis hea mitu sekundit kauem, kui mugav olnuks. (lk 13)
  • Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013

Film

• Lewis: Meil oleks abi ründaja paremast kirjeldusest.

Kannatanu: Noh, vihmas ja pimedas... Mulle jäi mulje, et tal oli metsik pilk. Ta meenutas mulle noort Wittgensteini - kui see teile midagi ütleb.

Morse: Enne või pärast tema Norra-perioodi?

• "Inspektor Morse", 4. hooaeg, 1. osa "Põrgumadu" ("Infernal Serpent")

Draama

• [Hamlet:] Kes nii meid lõi, et meie avar pilk
  näeb edasi ja tagasi, ei andnud
  me võimeid ja me jumalikku mõistust
  ju selleks, et need pehkiks tarbetult!
  • William Shakespeare, "Hamlet", neljas vaatus, neljas stseen

Luule

Päeval, mil valgus pilvedesse mattus,
sest oli talgi Looja pärast valus,
mu süda, Emand, iket äkki talus,
kui teie kaunis pilk mu peale sattus.

• Francesco Petrarca, III sonett, tlk Ain Kaalep, "Renessansi kirjanduse antoloogia" (Tallinn: Eesti Raamat, 1984), lk 34

Tiiger! Tiiger! kirkas kumas
hõõgud metsas põhjatumas.
Mis surematu pilk või tuju
lõi su kardetava kuju?

• William Blake, "Tiiger", tlk. Rein Sepp. Looming, 1957, nr 12, lk 1868

Ja kui äratab
meid mõistus valjul häälel nagu Loodus ise,
kõik rahvad; ja näeb terve inimkond,
et pahed on riid, sõda, viletsus; ja et
on õnn, kooskõla, rahu - voorused;
kui inimese küpsem loomus põlgab ära
ta lapsepõlve lelud, kaotab kuninglik
pilk oma võime pimestada, selle võim
kaob vaikusesse; kõrgel hiilgav troon
jääb märkamatult seisma troonisaalis,
mis kiirelt kõduneb; siis kõik, mis võlts ja vale,
saab sama vihatuks ja tulutuks
nagu on tõde nüüd.

• Percy Bysshe Shelley, "Queen Mab", III, 118-138

Samm-sammult hobune mind viis,
pilk püsis kuu peal lukkus,
kui majaviilu taha siis
see ketas äkki kukkus.

• William Wordsworth, "Strange fits of passion have I known", 1799, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 19

Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.

• Heiti Talvik, "Neli pilti" 2 kogu "Palavik" (1934)

Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

• Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 17

Minu isa seisab maja juures
tal on hea võluri pilk
ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale
tumerohelistelt väljadelt
katuseräästa varju koduse räästa varju
ümarate pesade rüppe

• Paul-Eerik Rummo, "Luulet minu isast"

Täna ei ole tuult,
ladvad on jäätunud taevasse,
oksad käändunud silmist mööda.
Väikesel lõkkel sulatan oma
pilku lahti samblast.

• Eha Lättemäe, "Täna ei ole tuult" kogust "Oma sammude varjust". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 34