Pilk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti



  • David nägi naist esimest korda kirikus. /---/ See oli üllatus, kui naine pead pööras ja David nägi, et selle nägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest pilk jäi kinni naise huultele, mis olid roosad nagu kibuvitsaõied.
  • Ruumid on tulvil tarkust; ajad täis näilist korratust; ja ometi on inimene ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata pilguga oma ajahetke, et rajada järelmaailm minevikule: selle tarvis on tal mälestused ja mälu.
  • Parema meelega lamaksin nõjatoolil või istuksin kõrgel rannal roosipõõsaste all, lõhnast joovastatuna, oma silmadele puhkust andes vahelduvatel värvidel, mis hakkavad tulipunasest ja lahtuvad kõige õrnemates varjundites helevalgesse. Just sääl, kus kahvatu roosa lõppemas, et valgele maad anda, peatab mu pilk iseäralise püsivusega, nagu püüaks ta paiga leida, kus roosa lõppenud, aga valge alles hakkamata: otsin ja otsin ning unistan nukruses, mis nagu asjatu ja olutu, mis ei millestki teki ja mida millegagi ei või kaotada.
  • Ühelainsal Tammsaarel, Kunderal, Mannil või Dostojevskil on loomulikult õigus kirjutada täpselt nii, nagu nad kirjutasid. Liiatigi peetakse kirjanduse üheks oluliseks omaduseks seda, et see võimaldab meil vahetada vaatepunkti, heita pilk sisse teiste ellu – nii peaks ka veendunud feministil olema huvitav sisse vaadata veendunud šovinisti hinge, eriti kui seda on meisterlikult kujutatud. Kuid neil suurkujudel on õnn ja õnnetus esindada kirjandust kui institutsiooni. Ja kui vaadata kirjandusloolist kaanonit, on see tõepoolest nii mehekeskne, et pea hakkab lausa pööritama.


  • Lewis: Meil oleks abi ründaja paremast kirjeldusest.
Kannatanu: Noh, vihmas ja pimedas... Mulle jäi mulje, et tal oli metsik pilk. Ta meenutas mulle noort Wittgensteini - kui see teile midagi ütleb.
Morse: Enne või pärast tema Norra-perioodi?


  • [Hamlet:] Kes nii meid lõi, et meie avar pilk
    näeb edasi ja tagasi, ei andnud
    me võimeid ja me jumalikku mõistust
    ju selleks, et need pehkiks tarbetult!


Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

  • Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 17


Täna ei ole tuult,
ladvad on jäätunud taevasse,
oksad käändunud silmist mööda.
Väikesel lõkkel sulatan oma
pilku lahti samblast.

  • Eha Lättemäe, "Täna ei ole tuult" kogust "Oma sammude varjust". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 34


Tiiger! Tiiger! kirkas kumas
hõõgud metsas põhjatumas.
Mis surematu pilk või tuju
lõi su kardetava kuju?


Samm-sammult hobune mind viis,
pilk püsis kuu peal lukkus,
kui majaviilu taha siis
see ketas äkki kukkus.


Päeval, mil valgus pilvedesse mattus,
sest oli talgi Looja pärast valus,
mu süda, Emand, iket äkki talus,
kui teie kaunis pilk mu peale sattus.


Minu isa seisab maja juures
tal on hea võluri pilk
ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale
tumerohelistelt väljadelt
katuseräästa varju koduse räästa varju
ümarate pesade rüppe


Ja kui äratab
meid mõistus valjul häälel nagu Loodus ise,
kõik rahvad; ja näeb terve inimkond,
et pahed on riid, sõda, viletsus; ja et
on õnn, kooskõla, rahu - voorused;
kui inimese küpsem loomus põlgab ära
ta lapsepõlve lelud, kaotab kuninglik
pilk oma võime pimestada, selle võim
kaob vaikusesse; kõrgel hiilgav troon
jääb märkamatult seisma troonisaalis,
mis kiirelt kõduneb; siis kõik, mis võlts ja vale,
saab sama vihatuks ja tulutuks
nagu on tõde nüüd.