Elamus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]


  • Luuletaja on alati meie kaasaegne. Meie olemus on hetkeks keskendatud ja kokku pigistatud nagu mistahes isikliku, tugevalt läbi raputava tundeelamuse puhul. Pärastpoole, tõsi küll, hakkab elamus me vaimus levima laiemate ringidena; jõuab kaugemate meelteni; need hakkavad kõlama ning kaasa rääkima ja me saame aimu kajadest ning peegeldustest. Luule pinge katab hiiglasliku tundeala. (lk 21)
    • Virginia Woolf, "Kuidas tuleks lugeda raamatut". Tõlkinud Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed". Hortus Litterarum, 1997.


  • Kui leian end elamuste keskelt ja märkan, et mina need olengi, ja et olen need läbi elanud kunsti äratatud kujutluses, siis need kahesugused elamused segunevad. Kas tõelisuse nauding või mure on sedakaudu nõrgem? Need põimuvad. Kas ei kahane tõelise elamuse üllatav jõud sedakaudu, et see muutub kujutluses elatuga võrreldes teadlikuks? /---/
Vaatan haleduse ja valuga sõjavägesid, kus iga mehe pea on sidemetes. Kelle elamus siis tõstab mu soontesse tuimakstegeva, jõuetu viha, kui mõtlen, et on igasuguseid lurjuseid, kes võivad lasta karistamatult tappa, haavata ja piinata miljoneid; kelle - Kristuse, Tolstoi - tõstetud on tuimakstegev, jõuetu viha ülekohtu vastu? Mis on minus oma, mis teiste oma? /---/
Kas ei võta kunst meilt elamuste uudsuse võlu? Kas ei võta kunst meilt võime ja impulsi käia elamuste kirevas möllus oma teed?


  • Võisin olla siis nii umbes 13-aastane, kui Pärnus esines Sent M'Ahesa, tol ajal Euroopas üsna kuulus eesti päritoluga tantsijanna. Ja tantsis tuletantsu — tule ja mõõkadega. Sain sellest niisuguse elamuse, et pidin lausa hulluks minema. See nagu pööras midagi sees. Kui nüüd tagantjärele mõelda, kui vähe tol ajal üldse midagi näha sai, provintsilaps eriti! Kui palju vähem oli igasugust informatsiooni — ei olnud sellist uputust nagu praegu — televisioon, raadio, kino. Nüüd ma mõistan vägagi tollaseid vapustusi. Hakkasin ju kodus seda tantsijannat järele tegema. See oli esimene kord, kus ma i s e hakkasin midagi tegema. Elia Ilbak käis ka esinemas — plastilise tantsuga. Kodus panin tädi, õe ja ema publikuks. Kujutlesin endale saatemuusika, ise lõin mingi süžee, ema suurräti võtsin ümber ja esinesin. Ei häbenenud sugugi. Nüüd on 13-aastased juba täiskasvanud inimesed, meie olime siis alles lapsed. Olin pealegi väikest kasvu, ikka laps mis laps! Minu arengumaailm oli ju pisike. Seepärast oli selle tantsu mõju rabav.


  • Niisiis oli Saint-Antoine'i eeslinn ja tänav rahvast tungil täis, sest tähtsate hukkamiste päevil jaguneb Pariisi elanikkond kahte liiki: ühed, kes tahavad näha hukkamõistetute möödumist — need on tagasihoidlikud ja õrnasüdamelised ning tunnevad äsja vastu filosoofilist huvi —, ja teised, kes tahavad näha hukkamõistetute surma —, need on sellised, kelle südamed janunevad vapustavaid elamusi. (lk 435)