Mine sisu juurde

Virginia Woolf

Allikas: Vikitsitaadid
Virginia Woolf 1902. aastal
Virginia Woolf 1927. aastal

Virginia Woolf (sünninimi Adeline Virginia Stephen; 25. jaanuar 1882 London – 28. märts 1941 Lewes, Ida-Sussex) oli Briti kirjanik ja feminist, üks tähtsamaid modernistliku romaani esindajaid.

Teoseid eesti keeles:


"Oma tuba"[muuda]

Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu 1994, 44—45

  • Kui te palusite mul rääkida naistest ja ilukirjandusest, istusin ma jõekaldale ja hakkasin arutama, mida need sõnad tähendavad. Nad võivad tähendada lihtsalt mõnda tähelepanekut Fanny Burney kohta ja veel mõnda Jane Austeni kohta, lugupidamisavaldusi õdedele Brontëdele ja pildikest lume alla mattunud Haworthi kiriklast, kui võimalik, siis paari vaimukust preili Mitfordi pihta, aupaklikku vihjet George Eliotile, viidet proua Gaskellile — ja olekski kõik. /---/
... kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba, ja see, nagu te näete, jätab naiste tõelise olemuse ning kirjanduse tõelise olemuse raske probleemi lahendamata. (lk 5)
  • Igatahes kui teema on äärmiselt vaieldav — ja kõik sugu puudutavad küsimused seda on —, ei maksa lootagi, et inimene jõuaks mingi tõeni. Ta saab ainult näidata, kuidas ta jõudis sellele seisukohale, mis tal nüüd on. (lk 6)
  • Oli kummaline mõelda, et kõiki kuulsaid ilukirjanduslikke naisi kuni Jane Austeni ajani välja mitte ainult ei nähtud teise sugupoole silmade läbi, vaid nähtigi üksnes suhetes selle teise sooga. Ja kui väikese osa see naise elust moodustab! Ja kui vähe võib mees sellestki teada saada, kui ta vaatab seda läbi mustade või roosade prillide, mis tal oma soo tõttu ninal on! (lk 57, jutt on kirjandusest enne 19. sajandit)
  • Sest naised on istunud toas kõik need miljonid aastad, nende loov vägi on selle ajaga tunginud lausa seintessegi — tellised ja mört ei pea sellisele koormusele tõesti vastu, nii et see vägi tuleb tingimata rakendada sulgede ja pintslite ja äri ja poliitika teenistusse. Kuid see loomejõud erineb suuresti meeste loomejõust. Ja tuleb teha järeldus, et oleks tuline kahju, kui seda takistataks või raisataks, sest ta on saavutatud sajandeid väldanud drastilise distsipliiniga ning tema kohta ei täida miski. Oleks tuline kahju, kui naised kirjutaksid nagu mehed või elaksid nagu mehed või näeksid välja nagu mehed, sest kui kahest soost niigi ei piisa — arvestades maailma avarust ja mitmekesisust —, kuidas tuleksime siis toime ainult ühega? (lk 60)
  • Sest inimesel on kuklas šillingisuurune lapike, mida ta ise iial ei näe. Ja üks headest tegudest, mida üks sugu võib teisele teha, on kirjeldada seda šillingisuurust kuklalapikest. Mõelge, kui palju kasulikku on naised saanud Juvenalise märkustest. Strindbergi kriitikast. Mõelge, kui inimlikult ja hiilgavalt on mehed, hallidest aegadest peale, naistele selle tumeda laigu kuklas kätte näidanud! (lk 62)
  • Fakt on see, et ei hr. Galsworthys ega hr. Kiplingis pole kübetki naist. Nii paistavadki kõik nende omadused naisele, kui tohib üldistada, toored ja küpsemata. Neil puudub sisendusjõud. Ja kui raamatul puudub sisendusjõud, tagugu ta vaimu pinnale ükskõik kui kõvasti, sinna sisse tungida ta ei suuda. (lk 69)
  • Sest vaevalt jätab Roomas lausmaskuliinsus teile muljet avaldamata, ja milline ka poleks lausmaskuliinsuse väärtus riigile, võib ometi pidada küsitavaks selle mõju luulekunstile. Igatahes ajalehtede andmetel andvat Itaalias tunda teatud murelikkus ilukirjanduse pärast. Koos on istunud akadeemikud, kelle ülesanne on "edendada itaalia romaani". "Päritolult või panganduses, tööstuses või fašistlikes korporatsioonides silma paistvad mehed" tulid hiljaaegu kokku ning arutasid asja ning Duce'le saadeti telegramm, milles väljendati lootust, et "fašistlik ajastu sünnitab varsti enda väärilise luuletaja". Me võime kõik selle vaga sooviga ühineda, kuid on kahtlane, kas luule saab tulla inkubaatorist. Luulel peaks olema nii isa kui ka ema. Karta on, et fašistlik luuletus saab olema pisike jõle nurisünnitis, milliseid mõne maakonnalinna muuseumis klaaspurgis näha võib. (lk 69-70)
  • Kõik see soo ässitamine soo vastu, omaduse vastandamine omadusele, kogu see ülimuse nõudlemine ja alamuse arvele kirjutamine kuulub inimeksistentsi algkooli staadiumisse, kus on "pooled" ja ühel poolel on tarvis teisele poolele peksa anda ja ääretult tähtis on kõndida üles poodiumile ja võtta vastu koolijuhataja enda käest tihedalt kirjatud karikas. Küpsemaks saades ei võta inimesed pooli, koolijuhatajaid ega tihedalt kirjatud karikaid enam nii tõsiselt. Igatahes seal, kus asi puudutab raamatuid, tuleb näha kurja vaeva, kui tahta teenetesilte niiviisi külge kleepida, et need maha ei tule. (lk 71)
  • Vaimuvabadus sõltub materiaalsetest asjadest. Luule sõltub vaimuvabadusest. Ja naised on alati olnud vaesed, mitte ainult kakssada aastat, vaid aegade algusest peale. Naistel on olnud vähem vaimuvabadust kui Ateena orjapoegadel. Naistel pole niisiis olnud vähimaidki väljavaateid kirjutada luuletusi. Sellepärast rõhutasin ma nii kangesti raha ja oma tuba. (lk 73)

"Esseed"[muuda]

Virginia Woolf, "Esseed". Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. Hortus Litterarum, 1997.


  • Kui oled noor, katab olevikku tulevik nagu klaasikild ja paneb selle värelema ning võbelema. Kui oled vana, katab seda minevik nagu paks klaas, paneb selle lainetama, kõike moonutades. Kummatigi usuvad kõik, et olevik on midagi, ja otsivad välja olukorra erinevaid elemente, et luua sellest tõde, oma tervik. (lk 7)
    • "Viiv. Suveõhtu". Tõlkinud Malle Talvet
  • Lubada kuitahes uhkeis rüüdes ja karusnahkades autoriteedid oma raamatukogudesse ja lasta neil ütelda, mida lugeda ja mismoodi loetut hinnata, tähendab hävitada vabaduse vaim - nende pühamute õhk. (lk 13)
  • Vähesed inimesed aga nõuavad raamatutelt seda, mida raamatud meile anda saavad. Tavaliselt tuleme raamatute juurde ikka häguste ja harali mõtetega, nõudes proosalt, et see oleks tõetruu, luulelt, et see oleks võlts, biograafialt, et see kiidaks, ajaloolt, et see kinnitaks me endi eelarvamusi. Kui saaksime kõik säärased eelhoiakud lugemise ajaks eemale peletada, oleks see suurepärane algus. Ärge tehke oma autorile ettekirjutusi, püüdke saada temaks. Olge tema kolleeg ja kaasosaline. (lk 14)
  • Igal kirjandusel, kui see vanaks jääb, on oma prügihunnik, oma ülestähendused haihtunud hetkedest ja unustatud eludest, mis räägitud nüüdseks kadunud, takerduvas ja tasases kõnes. Ent kui andute prügi lugemise mõnule, te lausa üllatute, jah, te saate tõesti vapustuse neist välja kõdunema visatud inimelu jäänustest. (lk 19)
  • Luuletaja on alati meie kaasaegne. Meie olemus on hetkeks keskendatud ja kokku pigistatud nagu mistahes isikliku, tugevalt läbi raputava tundeelamuse puhul. Pärastpoole, tõsi küll, hakkab elamus me vaimus levima laiemate ringidena; jõuab kaugemate meelteni; need hakkavad kõlama ning kaasa rääkima ja me saame aimu kajadest ning peegeldustest. Luule pinge katab hiiglasliku tundeala. (lk 21)
  • Ma olen mõnikord vähemalt vaimusilmas näinud, et kui koidab Kohtupäev ning suured vallutajad ja õigusetegijad ja riigimehed lähevad vastu võtma oma tasu — oma kroone, loorbereid, hävimatusse marmorisse kustutamatult raiutud nimesid —, pöördub Kõikväeline Peetruse poole ja ütleb teatud kadedusega, kui näeb meid tulemas, raamatud kaenla all: "Vaata, nemad ei vaja tasu. Neile pole meil siin midagi anda. Nemad armastasid lugeda." (lk 27)
    • "Kuidas tuleks lugeda raamatut". Tõlkinud Malle Talvet


  • Niisiis peab kirjanik, keda on liigutanud Kensingtoni aias nähtud esimene krookus, enne kui ta sule paberile paneb, võistlejate jõugust välja valima endale kõige sobivama tellija. Ei maksa öelda: "Saatke nad kõik laiali, mõelge ainult oma krookusele", sest kirjutamine on kommunikatsioonivahend, ja enne teistega jagamist on krookus lihtsalt puudulik. Ainuüksi endale võib kirjutada maailma esimene või viimane inimene, kuid tema on erand ja seejuures mitte kuigi kadestatav erand, ning kui kajakad tema teoseid lugeda oskavad, siis tulgu aga ja lugegu. (lk 29)
  • Nii paljud klaasikillud kaotavad sära, kui nad merest välja võtta; kuulsad primadonnad kriiskavad nagu hüäänid, kui nad telefoniputkasse kinni panna; ja kui säravaim artikkel oma elemendist välja võtta, on seegi paljas põrm ning liiv ning õlepuru. Raamatusse balsameeritud žurnalism on loetamatu. (lk 30)
    • "Tellija ning krookus". Tõlkinud Malle Talvet

Tema kohta[muuda]

  • Üksildus, mis nii sügavalt inimeludesse lõikub, tungib kogu Woolfi loomingusse ühes kõikjal virvendava nukrusega, painavate küsimustega "Mida see kõik tähendab?", "Mis on elu?" ja lakkamatu pingutusega seda mõista. Nagu Woolfile endale, on see elusisuks paljudele tema tegelastele.
  • Mitmete lühipalade kaudu jõuab Woolf välja "Jacobi toani" ("Jacob's Room", 1922), mis eelnenud romaanidest järsult erineb. Kirjeldamaks elu, mida tajutakse üksteise otsa lükitud kindlapiiriliste ajakatketena, seosetute fragmentidena, kasutab Woolf siin sellele vastavat katkendlikku, hetkejäädvustustest koos seisvat vormi, mille läbi erinevad pilguheidud Jacobi ellu peaksid selgitama tema isikut. Kuid pigem osutub see mitte niivõrd romaaniks Jacobist, kuivõrd moodustest — ning raskustest — teda tunda, võimatusest tunda teist inimest.
  • Mööduv, kaduv ajalikkus seguneb siin teadvuse ajatu vooluga, oleviku tunnid täituvad pilgeni minevikuga. On loodud vorm, mis enneolematult täpselt väljendab Woolfile nii põhilist kaduvikuigaviku tunnetust. Ühtlasi on "Mrs. Dalloway" V. Woolfi kõige isiklikum, pihtimuslikum raamat, peegeldades tema sisimaid, valusaimaid kogemusi ja tundmusi: üksinduse õudu, meelehaiguse luuravat lähedust, surma painajalikkust — ning joovastavat eluvaimustust, kirge elada ja tajuda elu, üksildasegi inimvaimu samastumist kõiksusega.
  • Hapra vaimutervisega kirjanik, kes iga teose valmis saades ise lausa kokkuvarisemise äärele jõudis, seadis endale aina kaugemale ulatuvaid ülesandeid. Kogu tema elu näis sõltuvat pingutusest, võimest luua.
  • Täiesti erilisel viisil ümardab Woolf elukõiksuse sõnaliseks vormiks oma järgmises tippteoses "Lained" ("The Waves", 1931), milles kuue erineva ja ometi ühekõneks kokkusulava inimhääle ning mere interluudiumide kaudu väljendab eluhetke koos kõigega, mida see sisaldab. Ületamatu nüansinõtkuse saavutab selles müstilises "draamapoeemis" Woolfi tundlik keel.
  • Süžee ja tegevustik mängisid Woolfi romaanides väga ebaolulist osa. Püüd kätkeda sõnadesse elu ja surm, armastus ja vihkamine ja rahu oli talle tähtsaim. Väga tihti sai raamatu tõeliseks sündmustikuks loomeprotsess ise ning ilmutuslikult nagu mažoorne lõppakord minoorse heliteose finaalis kroonis seda peaaegu alati sihile saabumine, saavutus, jaatus.
  • Inglismaale ulatunud sõda, mis nõudis ohvriks mitmed lähedased sõbrad ja Woolfide majagi Londonis, ning hirm taas ähvardava haiguse ees ajendasid kirjanikku 28. märtsil 1941 elust lahkuma. Tema nägemus oli nähtud.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel