Virginia Woolf

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Virginia Woolf 1902. aastal
Virginia Woolf 1927. aastal

Virginia Woolf (sünninimi Adeline Virginia Stephen; 25. jaanuar 1882 London – 28. märts 1941 Lewes, Ida-Sussex) oli Briti kirjanik ja feminist, üks tähtsamaid modernistliku romaani esindajaid.

Teoseid eesti keeles:


"Oma tuba"[muuda]

Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu 1994, 44—45

  • Kui te palusite mul rääkida naistest ja ilukirjandusest, istusin ma jõekaldale ja hakkasin arutama, mida need sõnad tähendavad. Nad võivad tähendada lihtsalt mõnda tähelepanekut Fanny Burney kohta ja veel mõnda Jane Austeni kohta, lugupidamisavaldusi õdedele Brontëdele ja pildikest lume alla mattunud Haworthi kiriklast, kui võimalik, siis paari vaimukust preili Mitfordi pihta, aupaklikku vihjet George Eliotile, viidet proua Gaskellile — ja olekski kõik. /---/
... kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba, ja see, nagu te näete, jätab naiste tõelise olemuse ning kirjanduse tõelise olemuse raske probleemi lahendamata. (lk 5)
  • Igatahes kui teema on äärmiselt vaieldav — ja kõik sugu puudutavad küsimused seda on —, ei maksa lootagi, et inimene jõuaks mingi tõeni. Ta saab ainult näidata, kuidas ta jõudis sellele seisukohale, mis tal nüüd on. (lk 6)
  • Oli kummaline mõelda, et kõiki kuulsaid ilukirjanduslikke naisi kuni Jane Austeni ajani välja mitte ainult ei nähtud teise sugupoole silmade läbi, vaid nähtigi üksnes suhetes selle teise sooga. Ja kui väikese osa see naise elust moodustab! Ja kui vähe võib mees sellestki teada saada, kui ta vaatab seda läbi mustade või roosade prillide, mis tal oma soo tõttu ninal on! (lk 57, jutt on kirjandusest enne 19. sajandit)
  • Sest naised on istunud toas kõik need miljonid aastad, nende loov vägi on selle ajaga tunginud lausa seintessegi — tellised ja mört ei pea sellisele koormusele tõesti vastu, nii et see vägi tuleb tingimata rakendada sulgede ja pintslite ja äri ja poliitika teenistusse. Kuid see loomejõud erineb suuresti meeste loomejõust. Ja tuleb teha järeldus, et oleks tuline kahju, kui seda takistataks või raisataks, sest ta on saavutatud sajandeid väldanud drastilise distsipliiniga ning tema kohta ei täida miski. Oleks tuline kahju, kui naised kirjutaksid nagu mehed või elaksid nagu mehed või näeksid välja nagu mehed, sest kui kahest soost niigi ei piisa — arvestades maailma avarust ja mitmekesisust —, kuidas tuleksime siis toime ainult ühega? (lk 60)
  • Sest inimesel on kuklas šillingisuurune lapike, mida ta ise iial ei näe. Ja üks headest tegudest, mida üks sugu võib teisele teha, on kirjeldada seda šillingisuurust kuklalapikest. Mõelge, kui palju kasulikku on naised saanud Juvenalise märkustest. Strindbergi kriitikast. Mõelge, kui inimlikult ja hiilgavalt on mehed, hallidest aegadest peale, naistele selle tumeda laigu kuklas kätte näidanud! (lk 62)
  • Fakt on see, et ei hr. Galsworthys ega hr. Kiplingis pole kübetki naist. Nii paistavadki kõik nende omadused naisele, kui tohib üldistada, toored ja küpsemata. Neil puudub sisendusjõud. Ja kui raamatul puudub sisendusjõud, tagugu ta vaimu pinnale ükskõik kui kõvasti, sinna sisse tungida ta ei suuda. (lk 69)
  • Sest vaevalt jätab Roomas lausmaskuliinsus teile muljet avaldamata, ja milline ka poleks lausmaskuliinsuse väärtus riigile, võib ometi pidada küsitavaks selle mõju luulekunstile. Igatahes ajalehtede andmetel andvat Itaalias tunda teatud murelikkus ilukirjanduse pärast. Koos on istunud akadeemikud, kelle ülesanne on "edendada itaalia romaani". "Päritolult või panganduses, tööstuses või fašistlikes korporatsioonides silma paistvad mehed" tulid hiljaaegu kokku ning arutasid asja ning Duce'le saadeti telegramm, milles väljendati lootust, et "fašistlik ajastu sünnitab varsti enda väärilise luuletaja". Me võime kõik selle vaga sooviga ühineda, kuid on kahtlane, kas luule saab tulla inkubaatorist. Luulel peaks olema nii isa kui ka ema. Karta on, et fašistlik luuletus saab olema pisike jõle nurisünnitis, milliseid mõne maakonnalinna muuseumis klaaspurgis näha võib. (lk 69-70)
  • Kõik see soo ässitamine soo vastu, omaduse vastandamine omadusele, kogu see ülimuse nõudlemine ja alamuse arvele kirjutamine kuulub inimeksistentsi algkooli staadiumisse, kus on "pooled" ja ühel poolel on tarvis teisele poolele peksa anda ja ääretult tähtis on kõndida üles poodiumile ja võtta vastu koolijuhataja enda käest tihedalt kirjatud karikas. Küpsemaks saades ei võta inimesed pooli, koolijuhatajaid ega tihedalt kirjatud karikaid enam nii tõsiselt. Igatahes seal, kus asi puudutab raamatuid, tuleb näha kurja vaeva, kui tahta teenetesilte niiviisi külge kleepida, et need maha ei tule. (lk 71)
  • Vaimuvabadus sõltub materiaalsetest asjadest. Luule sõltub vaimuvabadusest. Ja naised on alati olnud vaesed, mitte ainult kakssada aastat, vaid aegade algusest peale. Naistel on olnud vähem vaimuvabadust kui Ateena orjapoegadel. Naistel pole niisiis olnud vähimaidki väljavaateid kirjutada luuletusi. Sellepärast rõhutasin ma nii kangesti raha ja oma tuba. (lk 73)

"Esseed"[muuda]

Virginia Woolf, "Esseed". Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. Hortus Litterarum, 1997.

  • Kui oled noor, katab olevikku tulevik nagu klaasikild ja paneb selle värelema ning võbelema. Kui oled vana, katab seda minevik nagu paks klaas, paneb selle lainetama, kõike moonutades. Kummatigi usuvad kõik, et olevik on midagi, ja otsivad välja olukorra erinevaid elemente, et luua sellest tõde, oma tervik.
    • "Viiv. Suveõhtu". Tõlkinud Malle Talvet
  • Lubada kuitahes uhkeis rüüdes ja karusnahkades autoriteedid oma raamatukogudesse ja lasta neil ütelda, mida lugeda ja mismoodi loetut hinnata, tähendab hävitada vabaduse vaim - nende pühamute õhk. (lk 13)
  • Vähesed inimesed aga nõuavad raamatutelt seda, mida raamatud meile anda saavad. Tavaliselt tuleme raamatute juurde ikka häguste ja harali mõtetega, nõudes proosalt, et see oleks tõetruu, luulelt, et see oleks võlts, biograafialt, et see kiidaks, ajaloolt, et see kinnitaks me endi eelarvamusi. Kui saaksime kõik säärased eelhoiakud lugemise ajaks eemale peletada, oleks see suurepärane algus. Ärge tehke oma autorile ettekirjutusi, püüdke saada temaks. Olge tema kolleeg ja kaasosaline. (lk 14)
  • Igal kirjandusel, kui see vanaks jääb, on oma prügihunnik, oma ülestähendused haihtunud hetkedest ja unustatud eludest, mis räägitud nüüdseks kadunud, takerduvas ja tasases kõnes. Ent kui andute prügi lugemise mõnule, te lausa üllatute, jah, te saate tõesti vapustuse neist välja kõdunema visatud inimelu jäänustest. (lk 19)
  • Luuletaja on alati meie kaasaegne. Meie olemus on hetkeks keskendatud ja kokku pigistatud nagu mistahes isikliku, tugevalt läbi raputava tundeelamuse puhul. Pärastpoole, tõsi küll, hakkab elamus me vaimus levima laiemate ringidena; jõuab kaugemate meelteni; need hakkavad kõlama ning kaasa rääkima ja me saame aimu kajadest ning peegeldustest. Luule pinge katab hiiglasliku tundeala. (lk 21)
  • Ma olen mõnikord vähemalt vaimusilmas näinud, et kui koidab Kohtupäev ning suured vallutajad ja õigusetegijad ja riigimehed lähevad vastu võtma oma tasu — oma kroone, loorbereid, hävimatusse marmorisse kustutamatult raiutud nimesid —, pöördub Kõikväeline Peetruse poole ja ütleb teatud kadedusega, kui näeb meid tulemas, raamatud kaenla all: "Vaata, nemad ei vaja tasu. Neile pole meil siin midagi anda. Nemad armastasid lugeda." (lk 27)
    • "Kuidas tuleks lugeda raamatut". Tõlkinud Malle Talvet

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel