Krookus

Krookus (Crocus) on madalakasvuliste sibullillede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Looduslik leviala on Vahemeremaades, Põhja-Aafrikas ja Indias; Euroopas hakkasid krookused ilutaimedena laiemalt levima 16. sajandil.

Luule[muuda]

Ärge nõudke meilt sõna, mis meie vormitut olemust
piiritleks igast küljest ning kuulutaks seda ilmale
tuliste tähtedega, kumades igale silmale
otsekui krookus lagendikkude tolmust.
...
Täna me suudame ütelda ainult ühte:
seda, mis me ei ole, seda, mida me ei taha.

Eugenio Montale, "*Ärge nõudke meilt sõna...", tlk Paul-Eerik Rummo ja Aleksander Kurtna, Looming, 1976

Meil päike ripub sarikas,
muld haljendama lööb me astest,
ja krookuslehe karikas
maad ligi vajub raskest kastest.

Kersti Merilaas, "Hommik" (1935). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 564

Ja veebruar oli nii pikk, et see kestis märtsiski veel
ja leidis meid kõndimas üksi kahekesi sama rada.
Sa jäid seisma ja näitasid näpuga ja ütlesid: "See on krookus."
Ja mina küsisin: "Mis on krookus?" ja sina vastasid: "See on lill."
Ma püüdsin meenutada, aga küsisin: "Mis on lill?"
Sa vastasid: "Ma armastan sind ikka veel."

Dar Williams, "Veebruar" ("February")

Proosa[muuda]

Esimest korda väljus Catherine oma toast järgmise aasta märtsikuu algul. Mr. Linton oli pannud hommikul ta padjale kimbukese kuldkollaseid krookusi. Catherine'i silmad, mis olid ammu kaotanud igasuguse rõõmuhelgi, märkasid neid ärgates ning neis säras heameel, kui ta lilled õhinal kokku korjas.

"Need on kõige varajasemad lilled Vihurimäel," hüüatas ta. "Nad meenutavad mulle pehmeid tuuli ja sooja päikest ning peaaegu sulanud lund. Edgar, kas praegu ei puhu mitte lõunatuul ja kas lumi on juba peaaegu kadunud?"

Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 134

Esimesed kevadetunnused, mida aednik taga ajab, on hoopis usaldusväärsemad. Need on:

1) krookused, mis pistavad n:na rohu seest, välja nagu haljendavad potsakad käbikesed; ühel ilusal päeval avaneb säärane käbike (selle juures pole veel keegi olnud) ja muutub imekaunite roheliste lehekeste pusaks; see ongi esimene kevadetunnus.

Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 21