Peetrus

Allikas: Vikitsitaadid
Michelangelo Caravaggio. Püha Peetruse ristilöömine. Õli lõuendil. 1600–1601. Santa Maria del Popolo basiilika, Rooma

Tema kohta[muuda]

Proosa[muuda]

  • Ma olen mõnikord vähemalt vaimusilmas näinud, et kui koidab Kohtupäev ning suured vallutajad ja õigusetegijad ja riigimehed lähevad vastu võtma oma tasu — oma kroone, loorbereid, hävimatusse marmorisse kustutamatult raiutud nimesid —, pöördub Kõikväeline Peetruse poole ja ütleb teatud kadedusega, kui näeb meid tulemas, raamatud kaenla all: "Vaata, nemad ei vaja tasu. Neile pole meil siin midagi anda. Nemad armastasid lugeda." (lk 27)


  • Mees, kes seisis Pariisi Jumalaema kiriku ees ja vaatas üksisilmi üles, nagu imetleks ta selle ilu, oleks võinud riiete järgi otsustades olla palverändur, kes oli tulnud kaugelt ja nägi esimest korda nii suurt ja uhket kirikut. Ainult et sel puhul oli imelik, et ta nägu ja käed polnud rohkem päevitunud, ta kingad kulunumad ja tolmusemad. Kuigi ta juuksed olid peaaegu helevalged, oli ta selg üsna vähe kühmus, ja kord oli ta olnud suur ja tugev. Noor kunstnik, kes hiljuti oli tulnud tagasi Itaaliast, ei saanud temast mööda minna, kuigi tal oli kiire kohtamisele ühe daamiga. Siin seisis apostel Peetrus, keda ta oli kaua otsinud, Peetrus teel Roomast välja.


Luule[muuda]

Andris Šķēle taga Püha Peetruse värava ees
seisab terve trobikond igasugu rahvast,
sest Peetrus ei suuda juba aastaid otsustada,
kas lasta Šķēle taevasse või siiski mitte

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel