Loorber

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Theodoor van Thulden, "Apollo ja Daphne" (u 1636)
Frederic Leighton. Loorberipärja punumine (1872)

Harilik loorberipuu (Laurus nobilis) on loorberiliste sugukonda loorberipuu perekonda kuuluv igihaljas lehtpuu. Loorberiokstega on traditsiooniliselt pärjatud poeete, kuivatatud loorberilehti tarvitatakse maitseainena.

Proosa[muuda]

  • Mazarin, keda üha kannustas nurjatu ahnus, vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi oksjonil müüa, rahvas, kelle kannatust püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud võitudest, kes aga leidis, et loorberid ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud.
  • Ma olen mõnikord vähemalt vaimusilmas näinud, et kui koidab Kohtupäev ning suured vallutajad ja õigusetegijad ja riigimehed lähevad vastu võtma oma tasu — oma kroone, loorbereid, hävimatusse marmorisse kustutamatult raiutud nimesid —, pöördub Kõikväeline Peetruse poole ja ütleb teatud kadedusega, kui näeb meid tulemas, raamatud kaenla all: "Vaata, nemad ei vaja tasu. Neile pole meil siin midagi anda. Nemad armastasid lugeda." (lk 27)
    • Virginia Woolf, "Kuidas tuleks lugeda raamatut", tlk Malle Talvet, rmt: Virginia Woolf, "Esseed", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, 1997


Luule[muuda]

Noort, nõtket loorberit ma imetelin,
mis hardail oksil haljas hiies lehtis
nii nagu paradiisi aiarajal


Kes ajaloos hiilgavat nime küll vajaks?
Vaid nooruse aeg on me hiilguse ajaks;
on mürdid ja viinapuud varases eas
väärt rohkem kui vanana loorberid peas.


...
Ei laotanud otsaees loorber neil lehti,
ka okaskroon õiteta, kullata tehti...
  Ja laulik käis üksildast teed,
ei kandnud ta säravat siidi, damasti;
kui juhtus, et ahelaid kanda tal lasti,
  siis kuldsed ei olnud küll need...


Eestis sajab
hääletult roosteudude märga.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Saatustest troostitum sündida
laulikuks Eestis.

  • Gustav Suits, "Laul Eestist", teisest luulekogust "Tuulemaa", 1913. Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 93-94


Kuidas läikisid loorberilehed, oleandrid ja orhideed,
kui kuninga mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
klaasmajas jõid rummiga teed!

  • Betti Alver, "Häire". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 436


Aegade saatus on raske. Ka jumalad kõrgel
valguse kaljudel teavad, et taevalgi piirid.
Keegi ei pääse su ringist. Ei mässav Prometheus
kammitsaid lõhkuda jõua. Ei Tantalos iial
kustuta nälga ja janu. Ei surnute riigist
kaasat too tagasi Orfeus. Ja Valgus-Apollo
kanda võib loorberipärga, ei suudelda Daphnet,
elavat neitsit, kes tardus — ja iial ei ärka.

  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 96-97