Orhidee

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Sarah Ann Drake, Dendrobium densiflorum teoses Edwards's Botanical Register, vol. 21, tahvel 1828 (1830ndad)
Martha Darley Mutrie, "Orhideed" (1865)
Alice Bailly, värvitahvel Cattleya teoses "Encyclopédie artistique et documentaire de la Plante" publiée sous la direction de M.P. Verneuil, (en 1904-1908)

Orhideelised (Orchidaceae) ehk käpalised on vormi- ja liigirohke taimede sugukond, mis kuulub asparilaadsete seltsi. Maailmas leidub umbes 26000 orhideeliiki, Eestis 35 liiki, millest tuntumad on kuldking ja käokeel ehk ööviiul.

Luule[muuda]

Kuidas läikisid loorberilehed, oleandrid ja orhideed,
kui kuninga mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
klaasmajas jõid rummiga teed!

  • Betti Alver, "Häire". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 436

Proosa[muuda]

  • Meie aed oli suur ja ilus nagu see aed Piiblis - seal kasvas elupuu. Aga ta oli metsistunud. Teerajad oli umbrohtu kasvanud ja närtsinud lillede lehk segunes elu värske lõhnaga. Hiidsõnajalgade all, mis olid sama kõrged kui hiidsõnajalad metsas, oli roheline valgus. Orhideed lokkasid käeulatusest väljas või siis ei tohtinud neid mingil põhjusel puutuda. Üks nägi välja nagu madu, teine nagu kaheksajalg, selle pikad ja kõhnad pruunid raagus kombitsad rippusid väändunud juurel. Kaheksajalgorhidee õitses kaks korda aastas - sel ajal polnud kombitsaid näha. See oli valget, kahvatu- ja sügavlillat värvi kelluka kujuga mass, mis oli silmale kena vaadata. Tema lõhn oli hästi magus ja kange. Ma hoidsin sellest orhideest alati eemale.
Kogu Coulibri mõis oli niisama metsistunud, niisama võssa kasvanud kui aed. Orjust enam ei olnud - miks peaks keegi veel tööd tegema? Mind see ei kurvastanud. Mina ei mäletanud aega, mil mõis oli jõukas. (lk 6-7)


  • Dehiwala on Kagu-Aasia loomaaedade hulgas tõeline aare. Taimed, mis meie kodumaa botaanikaaedade köetud klaasmajades vaid suurte kulutuste hinnaga kasvavad ja arenevad, lokkavad siin, Colombo kasvuhoonekliimas, kõige täiuslikumas mitmekesisuses. Botaanikule oleks jalutuskäik läbi pargi lausa meelierutav ekskursioon. [---] Ta näeb taimede sõbralikku ja vaenulikku kooselu, toredaid orhideesid, mis oma elupaiga puude oksaharude vahele on seadnud, näeb peeni kahjutuid väätkasve, mis toetuvad puutüvele, püüeldes valguse poole, ja laastava jõuga parasiite, mis lakkamatu, raudse haardega tapavad kõige tugevamaid ürgmetsahiiglasi. Tunnen nimepidi väga väheseid taimi. Ja needki, mida ma tunnen, teevad mind rahulolematuks. Mis tähtsust sel on, et kodus mu filodender saab uue võrse, kui ta siin katab paljast puutüve otsekui paks mantel. Ja kas mul on põhjust uhkust tunda, et mu kummipuu on hästi kasvanud. Siin on ta võimas ja tugev puu. Ja orhideed, mille kasvatamine meie korteris nii palju hoolt nõuab, õitsevad siin imelises toreduses. Võime neid imetleda ilma külgeriputatud hinnasildita, mis näitaks nende väärtust või kättesaamatust. (lk 12)
  • Direktori bangalo asub selle inimkätega hästi hooldatud troopikaparadiisi keskel. Tema aed moodustab sellest ühe osa. Väikese basseini veepinnal on puhkenud lootoslillede õietähed. Ilusad, budistidele pühade taimede viljaalged sarnanevad kõige kaunima kastekannusõelaga. Orhideed ehivad verandat ja lokkavad muinasjutulises külluses vanadel puudel maja ees. Templilillede magus ja uimastav lõhn täidab aeda. Usklikud nopivad nende õisi ja ohverdavad jumalatele, et neid selle imepärase lõhnaga rõõmustada. (lk 14-15)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Igal südasuvel võtan ette väikese retke ühte Lõuna-Hiiumaa kaunisse männimetsa, et vaid mulle teada märkide järgi üles leida ruutmeetrisuurune maalapike ja seal veidi aega käpakil rohukõrsi ja samblavarsi sorides kohtuda oma vana tuttavaga. Ma ei tea kunagi, kas ta seekord kohtumisele ilmub. Tänavu saab meie tutvus 20 aastat vanaks.
Tema nimi on punane tolmpea Cephalanthem rubra. Ta on üks kaunimaid meie orhideede seas, tema suurte roosakaspunaste õite hõõgumine südasuvise metsa all kannab mõtted alati kaugesse troopikasse - sinna, kus kasvavad need eksootilised taimed, keda me orhideedest rääkides tavaliselt silmas peame.
Kahe aastakümne jooksul tolmpeade elu jälgides olen nende taimede kohta üht-teist teada saanud, küll mitte kõike, nagu aastakümnetepikkune tutvus eeldaks. Orhideed on ju teatavasti salapärased ja see meid nende juures võlubki.
  • Orhideede üks iseärasusi on nn. puhkuseaastad - risoom või mugul püsib mullas puhkeolekus ega kasvata ainsatki rohelist lehte. See muudab keeruliseks uurija töö: uued leiukohad võivad jääda avastamata ja teada olevate hilisem kontroll võib anda eksitavaid andmeid; ühekordse vaatlusega on võimatu hinnata orhideepopulatsiooni tegelikku suurust või elujõulisust.
Minu vaatlusruudul on kahe aastakümne jooksul kasvanud seitse punase tolmpea taime, tean täpselt nende asukohti ja olen jälginud elukäike. Ainult kahel aastal kasvatasid kõik seitse maapealse võsu, nii mõnelgi suvel ei leidnud ma ühtegi. Taimed on endale aeg-ajalt lubanud puhkust.