Mine sisu juurde

Sõnajalg

Allikas: Vikitsitaadid
Oluf August Hermansen, "Sõnajalad ja linnud oja ääres" (1876)
Ida Heerfordt (1834–1887), "Vaas sõnajalgade ja lilledega", s.d.
Ellen Thayer Fisher, "Sügisene sõnajalg" (1887)
Käthe Hoch, autoportree (1929)

Sõnajalg (Dryopteris) on taimeperekond sõnajalaliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult 4 liiki sõnajalgu, maailmas umbes 300. Vaatamata rohketele folklooriandmetele pole sõnajala õit seni leitud.


Luule

[muuda]

Kas nüüd mu mõtted, kui ma üksi jäänud,
nõmmede kohal lendamas ei käi,
puhates seal, kus sõnajalakäänud
su õilsat südant katvad longuspäi?

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


Mõrk udu tuleb mööda metsaradu,
tee serval kohab sõnajalge voos.
Käib üle taeva hõre tähesadu
ja virvatuled jooksvad eksi soos.

Siis vaikib kõik kui salalikus ühmas.
Kakk soigub laanes, lehelt langeb põrnik.
Tee kõrval puhkeb sõnajala puhmas

õis särama kui hõbedane raha.
Ma mõtlen: Nüüd! Kuid värisevais sõrmis
tükk hapraks pehkind kändu murdub maha.

  • Bernard Kangro, "Sõnajala õis", rmt: "Kojukutsuv hääl" (2000), lk 10


Ainult Maarjamaal maarja-sõnajalg,
neitsi jahe lehvik,
mille ta jaaniöö kastest rõske
surub vastu põske.

Varemeist mööda, rinnakust alla,
vanade puude all
mürgise juurega magusas maas
Dryopteris filix mas.

Sõnajalgu aknale jääkristallidest
suletud aknale
pitseriks pannud öö.
Otsekui valged tardunud tiivad,
kadunud linnu külmanud vari.

  • Karl Ristikivi, "Sõnajalad" III

Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu.
Kuid tea — ka sõnajalg on ükskord olnud puu.

  • Karl Ristikivi, "Sõnajalad" IV, kogus "Inimese teekond" (Eesti Raamat 1990) lk 15-17


Siis vaikuse saeb pooleks kiil
kui angerjad kirjutavad oma nimed põhjaliiva
kui koidik ergastab jõe mälu

ja suured sõnajalalained noogutavad mere hääle taktis

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel