Mine sisu juurde

Lehvik

Allikas: Vikitsitaadid
Alf Wallander, "Vaikelu lehviku, rooside ja paabulinnusulega" (1885)
Thérèse Schwartze, "Maria Catharina Ursula (Mia) Cuypersi portree" (1886)
Maria Wiik, "Etüüd jaapani lehviku ja võõrasemadega" (u 1887)
Lilly Walther, "Lehvikumaali kavand" (1896)
Bertha Wegmann (1847-1926), "Vaikelu õunapuuokste ja lehvikuga", s.d.
Alice Bailly, "Naine lehvikuga" (1913)
Emil Carlsen, "Lehvik" (u 1919)
Elin Molin (1855-1948) "Naine lehvikuga", s.d.
Gladys Rockmore Davis, "Cornelia Otis Skinneri portree" (u 1948)

Lehvik on tuulejõul töötav käsikommunikatsiooniseadeldis.

Proosa[muuda]

  • Seda öeldes heitis ta pilgu oma kätele ja nägi üllatusega, et ta oli küüliku kahest väikesest valgest tallenahksest kindast ühe endale kõneldes kätte tõmmanud. "Kuidas ma küll seda teha sain?" mõtles ta. "Muutun nähtavasti jälle väikeseks." Ta tõusis ja läks laua juurde, et end sellega mõõta, ning leidis, et niipalju kui ta aru sai, oli ta nüüd umbes kaks jalga pikk ja kahanes ühtsoodu kiiresti. Peagi taipas ta, et kahanemise põhjuseks oli lehvik, mida ta käes hoidis. Ta pillas lehviku ruttu maha ja jõudis enese hädavaevalt täielikust ärakahanemisest päästa.
"Oli see alles napp pääsemine!" ütles Alice, oma ootamatust muutumisest tublisti kohkunud, kuid üpris rõõmus, et ta veel olemas oli.


  • Võiksin kummardada isegi oma kätt, seda pealtnäha jahmatavalt osavat, nõtket, salapäraste siniste veenidega kaunistatud luulehvikut, mis võib pehmelt painduda ja äkki raksata — selle ääretut tundlikkust.


  • Meil on õuel seitsmevärviline vikerkaar. See vikerkaar liigub madalal maad ligi, nii et meil hakkab silmade ees virvendama. Tahtsime seda puudutada, kuid paabulind ei lubanud. See on tema vikerkaar ja ta lohistab seda enda taga. Korraga ta jätab selle lohistamise. Tõstab oma paabulinnusuled üles ja teeb nendest lehviku.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 81


  • Justinianus on saanud peene rooma kasvatuse. Kuid ta ema on hispaanlanna. Ja ühel päeval rääkis ema usalduslikult, kaunis profiil vastu valgust, oma pojale, mida too peaks teadma armastusest. Lausudes sõna "armastus" lõi ta lehvikuga endale vastu huuli nagu kärbest tappes. See pani poja võpatama. Ta märkas, et nad on esmakordselt kahekesi. Ema oli isegi orjad välja saatnud, enne kui ta pojale selle kohutava saladuse usaldas.


Me armastame neid Jumalas, ütles vend Gerald, aga neil on omad kohad.
"Mul on täna sünnipäev," ütlesin ma lootes, et see juhib ta mõtted teise suunda.
"On või? No palju õnne sünnipäevaks, Lily. Kui vana sa nüüd siis oled?”
"Neliteist."
"Küsi talt, kas me võime paar lehvikut sulle sünnipäevakingiks võtta," ütles Rosaleen.
Mees tegi hädist häält, mis pidi olema naer. "Kui me laseksime kõigil lehvikut laenata, kes tahavad, siis ei jääks kirikusse ühtki lehvikut."
"Ta tegi lihtsalt nalja," ütlesin ma ja tõusin püsti. Ta naeratas rahulolevalt ja kõndis minu kõrval kuni ukseni, Rosaleen sabas.
Väljas oli taevast viimne kui pilveraas kadunud ja sära kallas üle kõik pinnad, nii et mul hakkasid silme ees täpid tantsima. Kui me olime läbi pastoraadi aia tulnud ja tagasi maanteel, tõi Rosaleen kleidikaelusest lagedale kaks kirikulehvikut ja ütles, tehes järele, kuidas ma süütu näoga ülespoole piidlen: "Oi, vend Gerald, ta tegi lihtsalt nalja."


  • Lõpp saabus äkitselt: koor murdus peaaegu keskelt ja kaks poolikut lennutati tekile laiali, otsekui oleks munaasukas äärmiselt kannatamatu. Lohepoeg jäi alusele keset kooretükke ja -kilde ennast kõvasti raputama. Ta oli ikka veel limaga kaetud ja helkis päikese käes märjalt ja libedalt, ta keha oli ninast sabani ühegi varjundita süsimust; meeskonna hulgast käis läbi vaimustuseohe, kui elukas oma suured kuue luuga tiivad nagu daami lehviku lahti voltis, tiiva alumisel serval olid ovaalsed hallid ja tumedad kumavalt sinised laigud.

Luule[muuda]

seal istub vaarao oma kõrgel troonil
ning allutatud rahvad tema ette
poolkummargil, näe, toovad kalleid kinke,
kuid tema istub, tumm kui kivist puuslik
seal oma sulest lehvikute all,
Tuthmosist vast ehk meenutab ta nägu
või Ramsest siis või üldiselt türanni.


Ainult Maarjamaal maarja-sõnajalg,
neitsi jahe lehvik,
mille ta jaaniöö kastest rõske
surub vastu põske.


Ma kondorina teeksin kõrgi ringi,
nokk püüdmas päiksekiirt kesk taevasina,
ja laskuksin ja tooksin sulle kingi:
sulglehvikuks mu tiiva saaksid sina.


Daamid ootavad oma hetke, pisar istumise all,
käes üha liikumas lehvik, et niiskust varjata.
Ja härrad, istmikest ilma,
kõik pilgud oma vurrudesse püüavad.
Ent valss on aland.
See on laineteta rannik,
see on merikarpide, kingakontsade, lainevahu ja
                        valehammaste kokkupõrge,
see on üks suur vapustus, mis tuleb.


Tähed kukuvad ükshaaval taevast ja põrkuvad karjakaupa tagasi.
Kuul on kuum, sest tuul on kuulama jäänud.
Lüüakse lahti varjude lehvik.
Kes teda pärast küll jälle rehvib?!

  • Artur Alliksaar, "Tualettide kontsert" 2 kogus "Olematus võiks ka olemata olla" (LR 9-10 1968), lk 48


Kui oled toas ja palmi ümber istutad -
juurde õhku, mulda juurte ümber talle -
siis laula talle, lausu talle nii:
rändlind, imelind, rändlehvik soojusevooluga sulgedes; rändpuu!
kivi, mis su vilja südames koondus, vihises läbi udukallerdi -
vähe või kaua, kaugele või lähedale, kivi ei tea, keegi ei tea,
kui kaugel üks elu on teisest -
ja siis sa maandusid, sündisid uuena siin,
rändlind, fööniks Kanaari saartelt, siin algas su järgmine päev,
näätsist puretud majas savipütis su pesa, kus avanes jälle su tiibade lehvik;

  • Paul-Eerik Rummo, "Palmipuud ümber istutades laulda" kogus "Lumevalgus... lumepimedus" (LR 22/23 1966), lk 33


Lahedas tuules lendavad varesed
musta sõnumiga kurgupõhja märgiga
hõikavad hääleks oma lennu need
ajatud linnud argipäev kui lehvik
kui lohe seotud varvaste vahele
õhtutaeva helendav triip
kukub selga

  • Ene Mihkelson, "* Lahedas tuules lendavad varesed" kogus "Tuhased tiivad" (1982), lk 20


Vaat, kuidas avaneb lehvik,
öö, tulles meie majja raskete, mustade jalgadega,
mandariiniviile jagab.
Kuskil linnas tuiskab ning suuresilmsed poisud,
taskud täis paukherneid,
unistavad maailmast täis tänavaid,
kus kõndides kohtuvad päikese ning kuu kiired.
Kuskil seotakse tähed kimpudeks ning
müüakse kevadena.
Vaat, kuidas avaneb lehvik,
ma õpin ööst öösse,
kuidas kustuda õrnaks pimeduseks,
kaotamata tahti.

  • Inga Gaile, "* Vaat, kuidas avaneb lehvik" [2005], tlk Maima Grīnberga, rmt: "Kiirus vaikuse sees. Luulet üheteistkümnelt maalt" (2006), lk 42

Kirjandus[muuda]