Lehvik

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maria Wiik, "Etüüd jaapani lehviku ja võõrasemadega" (u 1887)
Lilly Walther, "Lehvikumaali kavand" (1896)
Bertha Wegmann (1847-1926), "Vaikelu õunapuuokste ja lehvikuga", s.d.

Proosa[muuda]

  • Võiksin kummardada isegi oma kätt, seda pealtnäha jahmatavalt osavat, nõtket, salapäraste siniste veenidega kaunistatud luulehvikut, mis võib pehmelt painduda ja äkki raksata — selle ääretut tundlikkust.


  • Meil on õuel seitsmevärviline vikerkaar. See vikerkaar liigub madalal maad ligi, nii et meil hakkab silmade ees virvendama. Tahtsime seda puudutada, kuid paabulind ei lubanud. See on tema vikerkaar ja ta lohistab seda enda taga. Korraga ta jätab selle lohistamise. Tõstab oma paabulinnusuled üles ja teeb nendest lehviku.
    • Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar, 1983, lk 81


  • Justinianus on saanud peene rooma kasvatuse. Kuid ta ema on hispaanlanna. Ja ühel päeval rääkis ema usalduslikult, kaunis profiil vastu valgust, oma pojale, mida too peaks teadma armastusest. Lausudes sõna "armastus” lõi ta lehvikuga endale vastu huuli nagu kärbest tappes. See pani poja võpatama. Ta märkas, et nad on esmakordselt kahekesi. Ema oli isegi orjad välja saatnud, enne kui ta pojale selle kohutava saladuse usaldas.


  • Lõpp saabus äkitselt: koor murdus peaaegu keskelt ja kaks poolikut lennutati tekile laiali, otsekui oleks munaasukas äärmiselt kannatamatu. Lohepoeg jäi alusele keset kooretükke ja -kilde ennast kõvasti raputama. Ta oli ikka veel limaga kaetud ja helkis päikese käes märjalt ja libedalt, ta keha oli ninast sabani ühegi varjundita süsimust; meeskonna hulgast käis läbi vaimustuseohe, kui elukas oma suured kuue luuga tiivad nagu daami lehviku lahti voltis, tiiva alumisel serval olid ovaalsed hallid ja tumedad kumavalt sinised laigud.

Luule[muuda]

seal istub vaarao oma kõrgel troonil
ning allutatud rahvad tema ette
poolkummargil, näe, toovad kalleid kinke,
kuid tema istub, tumm kui kivist puuslik
seal oma sulest lehvikute all,
Tuthmosist vast ehk meenutab ta nägu
või Ramsest siis või üldiselt türanni.


Ainult Maarjamaal maarja-sõnajalg,
neitsi jahe lehvik,
mille ta jaaniöö kastest rõske
surub vastu põske.


Kui oled toas ja palmi ümber istutad -
juurde õhku, mulda juurte ümber talle -
siis laula talle, lausu talle nii:
rändlind, imelind, rändlehvik soojusevooluga sulgedes; rändpuu!
kivi, mis su vilja südames koondus, vihises läbi udukallerdi -
vähe või kaua, kaugele või lähedale, kivi ei tea, keegi ei tea,
kui kaugel üks elu on teisest -
ja siis sa maandusid, sündisid uuena siin,
rändlind, fööniks Kanaari saartelt, siin algas su järgmine päev,
näätsist puretud majas savipütis su pesa, kus avanes jälle su tiibade lehvik;

  • Paul-Eerik Rummo, "Palmipuud ümber istutades laulda" kogus "Lumevalgus... lumepimedus" (LR 22/23 1966), lk 33

Kirjandus[muuda]