Valss
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Luule[muuda]
me teame ette kuskil kauges ajas
on jälle tahe tulla tuldud teed
sa tantsid valssi isa-ema majas
parketi all ei tantsi valssi need
ja iga kord kui krigisevad lauad
kui möödud kapist lauahõbedast
sa vaatad alla kus on nende hauad
ning äkki pääsed valsist jubedast
- Juhan Viiding, "Ootamatu surm" kogust "Selges eesti keeles" (1974), lk 35
Fado tähendab saatust: O muundub
U-ks mis pea alaspidi alla
hämarusse ripub Põhja aga ei olegi –
põhjast kostab hoopis Sibeliuse kurba
valssi Fado's ei lõpe kogu kurbus
Todo'sse ei mahu ära kogu
kõiksus
- Jüri Talvet, "*** Portugali sõnad väänlevad…" kogust "Eesti eleegia ja teisi luuletusi" (2014)
...
Me teame,
kõik algas hanedest,
kes päästsid Rooma
ning sulgedest ja sulepeast.
Nüüd suleaeg on suletud
ekraani taha õhukesse kasti,
sulg klaasi taga vaikselt sahiseb,
kui tähtedega tantsiks valssi.
- Livia Viitol, "Suur suleaeg", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 6-7
Proosa[muuda]
- Ja väsinud muusikud pakkisid pille vutlaritesse ja võtsid taas välja, sest keegi tegi pidulistele välja veel ühe valsi ja kõik pöörlesid nagu vurrid. Kui valss läbi sai, hakkas rahvas laiali valguma. Ütlesin, et olen Julieta silmist kaotanud, ja poiss ütles, et tema on kaotanud Cinteti, ja ütles veel, et kui oleme kahekesi jäänud, ja kõik on juba kodudes ja tänavad on tühjad, tantsin mina teiega Teemandi väljakul lõpuvalssi... keeruta, keeruta... Colometa, Tuvitüdruk. Vaatasin teda jahmunult ja ütlesin, et minu nimi on Natalia ja kui ma ütlesin, et minu nimi on Natalia, tema ainult naeris ja kinnitas, et mulle sobib vaid üks nimi: Colometa.
- Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 9
- Riks tõmbus tagasi. Ta kurba hinge voolas valsi kurblik viis. Helid oigasid, soigusid, tungisid nagu maa alt valgustatud saali. Nad tõid mõtteid elu kaduvusest, armastuse õnnetusest, raha vähesusest, sellest, et täna öösel võib veel peksa saada.
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 90
- Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis. Mind hoiab jalul vaid usk armastuse haprusse — tean, et see lõpeb kunagi. Olen seda lõppu juba aprillist peale uskunud ja oodanud. Armastus ei saa igavesti kesta. Isegi iha ei kesta igavesti. Armastasin kunagi oma meest ja nüüd ei armasta ma teda enam, me ei maga enam koos, meie vahel on kõik läbi. Kuna tema seda teile vaevalt ütlema hakkab, ütlen mina. (lk 40-41)
- Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49
- "Tõllas on peeglid, preili. Täpsemalt öeldes üksainus peegel. Ja see pole tasane peegel: see olevat kera, nii mulle öeldi. See on väga mõnusalt ja kindlalt pakitud, vähemalt nii nad ütlesid, aga nemad ju ei teadnud, et keegi taevast tõllale otsa sajab." Kutsar ei tundunud vihane, vaid ainult väsinud, justkui ootaks ta alati, et maailm ulatab talle kepi räpasema otsa. "See on päkapikkude tehtud," lisas ta. "See pidavat maksma rohkem kui tuhat Ankh-Morporki dollarit, ja teate, mille jaoks see on? See riputatakse linnas ühte tantsusaali üles, seal hakatakse valssi keerutama - sellisest asjast ei tohiks teiesugune hästikasvatatud noorpreili teadagi, arvestades tõsiasja, et nagu ajalehes öeldakse, viib see kõlvatuse ja veidrusteni."
- Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 108-109
