Muusik

Proosa

Muusikamehi ajab kõige rohkem närvi too: "Maestro, muusikat!"
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 38

Kui muusik ise tunneb kontakti oma muusikaga, tekib mingi ajatu puudutus, sõnum aegade tagant, mis ikka on aktuaalne või ka eksootiline. See kontakt puudutab kuulajaid nii omade kui võõraste seas rohkem, kui väline kuld ja kard.
- Sofia Joons, "Glamuur ja pärimusmuusika" Sirp, 10. jaanuar 2013

Raphael võib flööti mängida peaaegu lõputult, ilma et peaks mängu vahepeal hingamiseks katkestama, sest ta on õppinud nina kaudu sisse hingama samal ajal, kui ta suu kaudu välja hingab. See on äärmiselt keerukas tehnika (vähesed muusikud valdavad seda, isegi Jean-Pierre Rampal loobus), aga Raphael on kümme aastat väsimatult vaeva näinud ja selle selgeks saanud. Iga kord, kui tal igav oli, näiteks kui ta kuulas ema lõputut kaeblemist või kui ta istus konservatooriumis solfedžotunnis, keskendus ta oma hingamisele. (lk 31)
Kui ta publiku ees flööti mängib, ei ole enam olemas ei teda ega flööti: pingutus ja harjutamine haihtuvad, helistikud ja tempod kaovad, nootidel ei ole enam nime, isegi helilooja ja tema sajand kaotavad tähenduse, sest Raphaeli mäng väljendab midagi muud, muusika ei räägi muusikast, suur interpreet haagib ennast lahti üksikjuhtumist, et tõusta ajatu ime sfääridesse: sõrmedel keelel huultel häälepilul kopsudel ja diafragmal ei ole teist valikut kui koos töötada, sest see Bachi “Sitsiliaana” on essents, transs väljaspool ruumi ja aega, jumalik substants, millesse Raphael sukeldub koos publikuga. Edust on saanud tema lahutamatu kaaslane, õhk, mida ta kopsudesse tõmbab ja seejärel pilli sisse puhub. Ta puistab noote võluseemnetena publiku viljakale ja taltsale pinnasele, tunneb, kuidas need idanema hakkavad ja õide puhkevad, pitsitavates südametes vilja kannavad, pakkudes kosutust ja leevendust - pakkudes tähendust. Ja loomulikult järgnevad auavaldused: ovatsioonid ja ülistused, lilled ja raha, medalid ja diplomid... Aga mitte see ei ole Raphaeli narkootikum. Raphaeli narkootikum on sära kuulajate silmades, kirglik ja kaunis sära, mis ütleb: Aitäh, et juhatasite meid sinna! (lk 155)
- Nancy Huston, "Ingli märk", tlk Triinu Tamm, 2020

Muidugi peab eri pooluste vahel valitsema mõistlik tasakaal, kuid üks on kindel — muusik, kes keskendub vaid soolomängule ja enda presenteerimisele, on oma olemuselt poolik, ükskõik kui hea ta ka ei oleks. Olgu see siis intiimne kammermuusika või sümfooniaorkestri stiihias osalemine. Teiste inimestega koos töötamine on parim viis enesearenguks, kuna tihtipeale oled sunnitud laskma lahti kinnistunud eelarvamustest ja maneeridest, luues seeläbi ruumi uutele mõtetele ja tunnetele. Kasulik on suuta ümber häälestuda erinevates keskkondades, ka kammeransamblis tuleb ette soololõike, ja orkestris samamoodi. Kui orkestris keegi mängib soolot ja teeb seda halvas mõttes nagu orkestrant, siis on see ebaprofessionaalne. Sellepärast peab olema võimalust ennast erinevates olukordades hästi väljendada.
- Theodor Sink, intervjuu: Merje Mändla, "Theodor Sink: kui keskenduda ainult sellele, kuidas teised mängivad, ei saa ise küpseks" ERR, 21.10.2020/Teater. Muusika. Kino 10/2020

Eesti Muusika Päevade formaat julgustab eksperimenteerima. See on üks väga tänuväärne platvorm selleks, et üldse uut muusikat kirjutataks. Heliloojad saavad vabalt katsetada asju, mida nad ehk muidu ei teeks.

Hinnanguliselt pool iga-aastastest esiettekannetest toimuvad Eesti Muusika Päevade raames, pool väljaspool seda festivali. Muusikat tellivad nii amatöörkoorid kui ka professionaalsed kollektiivid. Aga kui vaadata tervikuna muusikapilti, siis võiks uus muusika olla meie interpreetide kavades loomulik ja regulaarne osa, sest see hoiab meid tihedamas ühenduses meie aja ja tunnetusega.

Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18

Luule

Ei muusikanti taha
Ma kaasaks omale:
Ta tihti rõõmulugu
Lööb ohkel teistele.

Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39

Luht rohetab ja kirendab
ja paisub varsakabi
ja jõgi kuldselt virvendab,
ka temal talv on läbi.
...
Ja tuhat väikest muusikut
nüüd hõiskab eemal kuusikus:
käes mai! käes mai! käes mai!

Heljo Mänd, "Kevad", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 26

Ah, ütle, pillimees,
mis see küll on,
mis läidab su kandle keeli?
Miks nõnda nad hõiskavad.
kaebavad
ja kütkestavad mu meeli?
...
Ah, pillimees, pillimees,
kui see on arm,
mis sõnadeks saada ei tihka,
miks jätad siis mängu
ja lahkud
nüüd,
mil mina su lähedust ihkan?

Muia Veetamm, "Pillimees", rmt: "Vee ja liiva joonel" (1974), lk 29

Kui taevaservas tardub metsasakk,
kui eha all on tumenemas kuusik,
loob kargust õhtu, vapustavalt vakk.
Vaid südames ja ajus istub muusik.

Andres Ehin, "Õhtusonett" kogus "Vaimusõõrmed" (1978), lk 55