Luht
Luht ehk lamminiit on veekogu lähedal asuv perioodiliselt üle ujutatav ala.
Luule[muuda]
Ma kõnnin, kuhu mind mu loomus juhib,
ei sobi mulle ükski teine juht,
sinna, kus kaljudel tuul metsik puhib,
kus kari orus sööb ja voogab luht.
- Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181
Ja kaares maas kõik kasteheinad pikad,
Ning saatmas õhku sooja lõhnavoogu
Kui ohvriauru juba maarjahein.
Need kureherne sinetavad mättad,
Ja tõrvaõite punetavad pääd,
Ja kuljuslille hõljuv sinisein —
Kõik, Maarjapäeva pööre, ahnelt võtad,
Mis luhal lillelist ja aasal hääd!
- Marie Under, "Heinamaarjapäeval" kogus "Sonetid", Siuru 1917, lk 31
Kasside manöövrid, kasside manöövrid
kruusaaukudes lombistes.
Millised küll istuvad rahuröövlid
neis masinais kahelambistes?
Tasa, et endilgi võimatu kuulda,
pehmelt, ühtlaselt vappudes
nad hargnevad luhtadel igasse suunda,
ei takerdu kassitappudes.
Invasioon! Ja kräunu ja näugu
hoovid korraga täis!
- Paul-Eerik Rummo, "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 95
Lähen ja lähen täna
läbi lumise luha,
tuisu jädemed jalus,
tähitu öö ürp üll.
Lähen ja lähen ja lähen...
Lähen lõplikult luhta.
- Muia Veetamm, "Eksija", rmt: "Tunamull'ne", 1992, lk 15
Kirjandus[muuda]
- Madis Kõiv , "Luhta-minek". Koostaja Aare Pilv. Tartu: Ilmamaa, 2005
