Luht

Luht ehk lamminiit on veekogu lähedal asuv perioodiliselt üle ujutatav ala.

Luule

Ma kõnnin, kuhu mind mu loomus juhib,
ei sobi mulle ükski teine juht,
sinna, kus kaljudel tuul metsik puhib,
kus kari orus sööb ja voogab luht.

Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181

Ja kaares maas kõik kasteheinad pikad,
Ning saatmas õhku sooja lõhnavoogu

Kui ohvriauru juba maarjahein.
Need kureherne sinetavad mättad,
Ja tõrvaõite punetavad pääd,

Ja kuljuslille hõljuv sinisein —
Kõik, Maarjapäeva pööre, ahnelt võtad,
Mis luhal lillelist ja aasal hääd!

Marie Under, "Heinamaarjapäeval" kogus "Sonetid", Siuru 1917, lk 31

Kasside manöövrid, kasside manöövrid
kruusaaukudes lombistes.
Millised küll istuvad rahuröövlid
neis masinais kahelambistes?

Tasa, et endilgi võimatu kuulda,
pehmelt, ühtlaselt vappudes
nad hargnevad luhtadel igasse suunda,
ei takerdu kassitappudes.

Invasioon! Ja kräunu ja näugu
hoovid korraga täis!

Paul-Eerik Rummo, "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1, rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 95

Lähen ja lähen täna
läbi lumise luha,
tuisu jädemed jalus,
tähitu öö ürp üll.
Lähen ja lähen ja lähen...
Lähen lõplikult luhta.

Muia Veetamm, "Eksija", rmt: "Tunamull'ne", 1992, lk 15

Kirjandus

Madis Kõiv , "Luhta-minek". Koostaja Aare Pilv. Tartu: Ilmamaa, 2005

Välislingid