Kastehein
Kastehein (Agrostis) on kõrreliste sugukonda arvatud taimeperekond.
Luule
[muuda]Ja kaares maas kõik kasteheinad pikad,
Ning saatmas õhku sooja lõhnavoogu
Kui ohvriauru juba maarjahein.
Need kureherne sinetavad mättad,
Ja tõrvaõite punetavad pääd,
Ja kuljuslille hõljuv sinisein —
Kõik, Maarjapäeva pööre, ahnelt võtad,
Mis luhal lillelist ja aasal hääd!
- Marie Under, "Heinamaarjapäeval" kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 31
...
öö käib kannul mägisuur,
mullal tõttab tuuli,
aga saare peenim juur
silitab mu huuli,
juustest kumab kastehein
kevadele vastu,
sest et enam elu lein
ei mu silmi astu.
Kastehein, kastehein hõbejaspruun
käharasalgune, nõtke.
Hellitab päike ja vallatu tuul
laineid lööb sinu jõkke.
Kuigi on niidud su hõljumist täis,
mööduja märkab sind harva.
Mõnele ilus ja armaski näid, —
lilleks sind keegi ei arva.
- Milvi Seping, "Kastehein" (1959), "Heliseval sillal" (1961), lk 62
Kui mind painab mingi paine,
tinaraske tusalaine
veereb üle pea,
aitavad mind koduseinad,
paitavad mind kasteheinad,
maarjaheinad ka.
- Joel Sang, "Kodulaul" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele" (Vagabund 1991)
Proosa
[muuda]- Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin loomadki ajuti pidutsenud, puud katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, ohakas, kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda.
- A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 7. peatükk
