Madis Kõiv

Madis Kõiv (5. detsember 1929 Tartu – 24. september 2014 Tallinn) oli eesti kirjanik, füüsik ja filosoof.

• Öeldu on uduselt üteldud, kuid nii oligi see mõeldud — et udu oleks, mis hajuda saab.
  • "Was ist des Esten Philosophie", Akadeemia 11/1999, lk 2452

"Vihm"

Madis Kõiv, "Vihm", Vikerkaar 7–8/2011, lk 8-44. Fragment avaldamata ja lõpetamata romaanist, peatükid CLXXIX–CLXXXIV, novelliks redigeerinud Madis Kõivu vend Ants Kõiv.

• Rahule ja vaikusele on omistatud vedurivile viimane ja äärmine tähendus, sest kõik parempoolsed vedurid lähevad üle Valga Riiga, rindele siis, surma.
• Ta mõtles: Ferdi on tagasi.

Selles ei olnud sõnu, ka sisemisi mitte, see oli hetkeline hoog, toosama kergendussilmapilk sümpaatiaaistinguga. Selles oli minestusselangemise kergust ja teadmine, mida alles hilisemad sõnad välja mõtlesid.

• Kuid juba ta nägi, porutšik ei olnud Ferdi, porutšik oli porutšik, mingisugune; aga pettumust ei järgnenud, kergendus justkui mingi lubadusena jätkus.

Niisugune ta on, aistilise sümpaatia hoog.

Kuid võibolla oli ema siiski porutšikut, sedasama seal akna juures, varem näinud ja tundis ta ära – siin-ta-jälle-on, tagantjärelesõnades – Pihkvas näiteks, nende kolme aasta sees, mil ta seal õppis, gümnaasiumis?

Ei olegi ju nii vähe neid, kes võiksid tulla sellel vihmasel õhtul siia Võru vaksalisse, seista siin ukse kõrval akna all ja vaadata välja vihma.

Sellisel juhul oleks aga sümpaatia sündinud juba varem ja ta oleks seda mäletanud.

• Ta vaatas aknast välja, vihma sadas, rohelist vihma, sest jaamahoone kohal kõrgusid suured ja tihedavõralised jalakad (ja vahtrad), ta vaatas aknast välja, nagu ootaks ta rongi – mida ta mingil määral ootaski –, nagu oleks ta tsiviilreisija, juhuslik jaamatulija, kes võinuks sõitmata jätta (seda ta ei võinud, sest deserteerumine ohvitseride hulgas polnud veel alanud), kuid juhtumisi siiski sõitis, oli siin jaamas rohelise vihma alla sattunud, seisis nüüd ja vahtis seda rohelist hetke, milles ei olnud jälgegi kärsitusest, kuigi oli oodata rongi.
• Ta vaatab uuesti aknast välja, tema sõidab, nemad jäävad siia vettinud auku ja ometi on nad justkui haritud inimesed – seda on näha ilma nägusid eraldamata – ja võiksid elada kusagil maailmas.

Järelikult on siingi mingi koht.

Kummaline, mõtles ta võibolla – sõita, oodata rongi, kui miski ei ole õieti enam oluline ja siiski, see koht, vihmane jaamaesine ja ooteruum puudutasid teda niivõrd, et ta vaatas peaaegu valuaistingus tagasi.

• Uuesti tundis ta toda ootamatut valuaistingut, suutmata määrata selle täpsemat asukohta – või vastupidi, just kohta ta tundis, see oli siin, selles vihmases augus.
• See, mida ta teada tahtis, jäi niisiis teadmata, tookord nagu tänagi, ehkki valgust on täna küllalt – "Verro" – üleval sildil. Ta vahib, pea kuklas, vihm tilgub üle lõua ja kaela särgikaelusesse, ka seekord jääb teadmatus peale – sõna ei ütle talle midagi, niisugust kohta ei ole olemas, auk ainult ja vihm.
• Midagi on siiski vahepeal muutunud, koht akna juures oli kaotanud mõtte (mida tal küll ka varem polnud, aga siis ei otsinud ta mõtet). Ta jäi siiski endisesse paika pidama, sest mõtet polnud rohkem ka ühelgi teisel.
• Sellega võinuks olla lõpp "sel romaanil", sest nagunii ei võinud see kuhugi kaugemale jõuda, ei ühelgi tingimusel, isegi siis, kui poleks olnud sõda, ja just siis eriti.

Midagi ei lähe liiga kergesti, see oli teada, just siis, kui need sõnad puudutasid Pekri lapsi. Kõigist võimalusist tuli valmistuda raskeimaks, ja mis teada ei ole, tuleb aimata.

• Jaamahoone taha tuli nüüd joostes – sest vihma ikka sadas – raudteeametnik, pea õlgade vahel, ja viipas kalessi poole. Hõikas midagi, mis keeles, pole oluline, kuid ei porutšik ega hobune saanud hõikest aru.

Hõike sõnumis ei domineerinud r-häälikud ja hobune lasi selle kui arusaamatu kõrvust mööda.

Mees vehkis uuesti, karjus nüüd lausa ja ema, kes istus kalessiseina ja vanemõe vahel, kuulis, upitas pea uuesti nähtavale ja hõikas vastu, selgelt ja eestikeelselt.

"Mis on?"

Ka sellest ei saanud ei hobune ega porutšik aru, kuid aimasid, et midagi on muutumas.

Mees raudteelasemundris jooksis lirtsudes läbi lompide kalessi juurde (mis jäi nüüd seisma, sest ka kutsar kuulis ja ütles midagi rohkete r-häälikutega küllastatut) ja lõõtsutas kalessi sisse.

Nemad kalessis kuulavad, mis lõõtsutajal lõõtsutada on, ka sõnu tuleb selle sees ette, puhtaid ja võrukeelseid, ja hobune, et liikumist siiski jätkata, pillub jälle oma pikka koonu üles-alla, kuulab. Kutsar, ükskõiksel ilmel, kahe käega piitsas kinni, mida toetab otsapidi vastu jalgealust, kuulab ka. Tema ju peab teadma, kuhu ikkagi sõidetakse ja kunas ja kas ülepea.

Ohvitser trepil jääb pidama ja kuulab samuti. See ei ole saksa – vaenlase – keel, räägitakse mingeid arusaamatuid ja eraldamatuid, ilmselt tšuudikeelseid sõnu. Vihm pladiseb endiselt. Ollakse Liivimaal.

Tegelikult elavad siin vaenlased, kuid kes teab, kes on nüüd, seitsmeteistkümnenda suvel, vaenlane, kes oma. Pealegi on paljude kõrgemate ohvitseride nimed saksakeelsed – nagu teisel pool rindejoontki – ja kes sedagi teab, mis keeles nemad omavahel räägivad.

• Kaless võib nüüd edasi sõita ja teebki seda, niipea kui noogutav hobune on otsustanud, millise jalaga alustada.

Millisega alustab, on meile sama vähe oluline kui porutšiku elukutse seal Pariisis või, või minugi poolest kas või Abberville'is. Kui pealegi on võimalus, et ta mõne nädala pärast Riia all langeb (porutšik, mitte hobune), ka see võimalus on olemas ja mitte väikese tõenäosusega (või langeb siiski sakslastele vangi).

Nüüd aga, esialgu veel Kesk-Liivimaal, Võru vaksali trepil, on ta sellisena meile siiski oluline.

• Ta polnud mingi elukutseline tegevohvitser, kadetikorpuse kasvandik; ta hariduskäik oli segane; ta vaatas ja ei saanud aru, milles seisnevad spetsiifiliste gruppide iseteadvused ja miks neist eraldunud või välja langenud naised selle otsekohe peavad kaotama, eriti kui vihma käes seelikut hoides üle loikude hüppavad. Aga siiski, ta oli vene ohvitser, niipalju vähemalt, et teadis – daam, olgu ta pealegi veel peaaegu tütarlaps, peab üle loigu astudes vajama abi – kätt, mida kavaler võib ulatada. Ehkki niisugune nõue on ilmselgelt ülekohtune – sest kus peab seitsmeteistkümnenda aasta suvel, mõnisada kilomeetrit rindest eemal, olema see käsi, millega daam üle loigu astudes võiks arvestada?

Tema ise, porutšik ei tule muidugi kõne alla, tema ei ole kavaler, mitte oma isiku poolest, vaid sellepärast, et kavaleriks ei saa olla juhuslik sõjaväelane, kes juhuslikult seisab selle juhusliku jaama trepil ja just praegu paneb omale paberossi näkku ning krõbistab tikutoosi – paljalt tseremoniaalne liigutus küll, sest paberossi ta siin vihma käes põlema ei saa, ainult tikutoos laguneb ta näppude vahel laiali.

Ligunenud tikutoosiga porutšik igal juhul ei ole kavaler.

• Nüüd aga vilistab rong ja eemalt kaarega järve taha pööravalt raudteelt tõuseb valge aurupilv nagu mull, lõikab selgelt ja teravalt taeva määrdunud ja vihmasesse sinakashalli – veniv valge silmus; kõik, kes vaadata teavad, näevad, seal ta on, valge pilveke, mälestus kuumadest põuapäevadest ja kõrgest taevalaotusest.

Selle tähendus – sest kõrge taevalaotuse päevad on tähendamispäevad, vähemalt siin, Liivimaal – tuleb tagasi nii neile, kes sõidavad, kui neile, kes jäävad. Kui nad ainult vaadata mõistavad, nii et märgade roheliste võrade paks võrk ette ei jää.

• Rong tuleb semaforist mööda – pääs rindele on lahti.

Mida aga küsida tuleb, on see: miks üldse oli tee rindele kinni?

Sest nagu ütleb vana Einbaum (hiljem, hiljem), kõik liigub Venemaal ühes suunas. Kõik reguleeritakse siin raudselt ühepoolselt ja -suunaliselt ja hoitakse sellest lõpuni kinni. See, mis jääb (nii Einbaum hiljem, ja see olevatki Venemaa võitmatu tugevus), reguleerib end reguleerimatult ise ja kaose suurejoonelise täiuslikkusega. Mitte kunagi ei teki Venemaal, see oleks ta lõpp, kahepoolset reguleerimist. Pühal Venemaal kehtib alternatiiv – kord või kaos.

Õieti aga mõlemad korraga, kord säilib, sest allub ainult ühele printsiibile, millest erandeid ei teata, see tähendab, millest kõik on erandina väljaspool, ja sellisena, ülimalt lihtsana, on ta ülimalt despootlik, kõik muu korraldab end, kuidas juhtub ja juhuslikult satub, sest: ikka-elavad-Venemaal-inimesed-kuidagi-ära.

Kuid Einbaum räägib seda Venemaa-teooriat hullumaja verandal, olles ise patsient.

• Soldatid ei kuulnud midagi, käskkirjast nr 1 inspireeritud vastutustundest vaba massina ei olnud nad enam orienteeritud millelegi organiseeritule, niisiis ka mitte rindelt tulevale valgele pilvele (mida nad ei näinudki); ohvitserid siiski vist, sest tulevad nüüd suuremal hulgal perroonile "vaatama", jaotuvad gruppidena sõdurite vahele, kelle liikumine, vaatamata sellele, et pilvest midagi ei tea, ometigi klammerdub – nad ei pääse enam musta ukseava lähedusest, ohvitseride ümbergrupeerimine grupeerib neidki. Sõda ikkagi kestab ja mingid distsipliinijäänused veel püsivad.

Ja lõpuks, kuhu ongi soldatil oma pataljoni supikausi juurest minna; ta läheb temaga kaasa.

• Ta tunneb, et sisemine kuumus välise külmuse taustal tõuseb ja kuidas tõuseb, ja siis näib talle juba, et näeb palavikuhallutsinatsioone, et: "što-to suštšestvujet v soznanii s samogo natšala", et: "nesomnenno, što forma vremeni suštšestvujet s samogo natšala soznanija; poetomu psihhologitšeskoje issledovanije vremeni imejet delo tolko s predstavlenijem vremenii i otsenkoju jego", ja et: "što kassajetsa do ratsionalnõh opredelenii vremeni, to oni svodjatsa k boleje ili meneje zamaskirovannõm tavtologijam", et seesama läbiligunenud plika, kes vahib abitult näkku kaptenile, kes talle häbematult valetab, on tuttav, on juba nähtud, ainult mitte seal, kus ta teda tegelikult nägi ja temaga isegi võibolla mõne sõna vahetas, vaid et: "v soznanii" asetab ta tema juudiplikana Oršasse.
• Kunagi ei ole ta seisnud silmitsi naissalakuulajaga tema vahetus tegevuskohas ja -ajas, nagu praegu siin perroonil, sõjaväljale sõitva ešeloni juures, kus tema ise, kapten, annab salakuulajale salaandmeid, on niisiis spionaaži vahetu ohver.

Nemad kaks, salakuulaja ja tema ohver, teavad ühiselt midagi, mis juba on sündinud, on ette juba karistuse ära teeninud ja – . Jõudnud nii kaugele, loobub kapten kaugetest mõtetest ja teab – see ongi patt, pärispatt ise, mida ta nüüd hinges, aga isegi kehaliselt, esimest korda elus tunneb. [---]

Tema, kapten, on juba valmis saladust reetma, ei tea veel ainult, millist, sest nii veider kui see ka ei ole, siin jaamas ja selles sõjas, sõja neljandal suvel, ei tea ta enam ühtegi saladust, mille reetmisega pärispatus osalemist võiks ära teenida.

Selles tundes on nüüd omakorda midagi saatuslikku tema enda jaoks, selles mängib mingi võimaluse-käestlaskmise äratundmine – sest kunagi enam, arvab ta teadvat, ei tule talle ette sellist juhust –, aimdus, milles on religioosse masenduse vihjeid ja mille kohta ta nüüd teab, et seegi on olemas ja võimalik.

• Oleks vale arvata, et kapten on otsustanud end salakuulamisega siduda ja viimase sõjasaladuse (enne sõja lõppu) reeta, loomulikult mitte, vastupidi, ta mõtleb koguni "süüdlast" paljastada, sest tema mõtlev ajupool on veel täiesti korras, kuigi ei suuda kontrollida toda teist (vasakut või parempoolset?), mis vabalt hõljub erootilis-filosoofilis-religioosse kuristiku kohal või serval. Ta mõtleb ja otsustab täiesti adekvaatselt ja sõjaväelis-isamaalikult ja teise, tolle hõljuva ja reetmisse kukutava ajupoole arvates isegi kavalalt.

Esialgu aga kavatseb ta lülitada porutšiku mängust välja: millegipärast arvab too naiivne tsivilistist ohvitser (et ta seda on, on poole versta kaugusele näha), et siin Liivimaal on iga viimane kui perroonil seisev naine (sakslanna, sest venelanna ta ju ei ole) salakuulaja; naiivsemat mõtet on raske endale isegi ette kujutada, kuigi see naine seda tõenäoliselt (päris kindlasti) ongi.

• Ešeloniülemal – alampolkovnikul, kes sellega on auastmelt kindlasti “vanem” kui jaamaülem (kapten) – ei peaks olema põhjust solvumiseks, sest temagi saab aru, et praeguses olukorras seisab ainult raudtees kinni see, kas midagi, mis selles riigis lõpuni on määratud pidama, ka peab, või laguneb kõik enne veel, kui sakslased pääsevad Riia alt edasi. Ta teab väga hästi, et juulis 1917 maksab üks raudteekapten omal kohal rohkem kui kaks jalaväekindralit maastikul, aga seda enam ta solvub.
• Rong seisab hallina kardina taga nagu laevavrakk põhjaliivas, ei näita enam mingeid elumärke, aknad on üles tõstetud, uksed, needsamad mustad augud, millel ennist kõõlusid alamväelased, on lükatud kokku. Süvavee surve on tugev, kitsaimgi pragu sukelduskella seinas võib põhjustada plahvatuse. Nendele seal sees on nähtav ainult see osa faunast ja floorast, mis liigub liibudes vastu illuminaatoreid ja pakub vaid puhtakadeemilist huvi.
• Nagu ikka, leidub ka siin tagantjärele seletus – miks-see-nii-juhtus –, kui ainult "tagantjärele" ise on olemas, see tähendab, kui maailm oma kellaaegsuses on hästigaranteeritud entiteet, mida ta aga võibolla ei ole, sest midagi ei tea me tagantjärele. Ei seda, kes-see-polkovnikniisugune-oli, ega kes-see-jaamaülem-niisugune-oli, mõlemad jäävad varjatuks ja peavadki, puhasteks predikaatideks, polkovnikuks lihtsalt, jaamaülemaks "schlechthin", sandarmiks, sõduriks, koolerahaigeks, sest sõda on ajalugu ja ajalugu toimib puhastes predikaatides, ainult mõtelda võib nende juurde inimesi kui minasid (ilma et keegi suudaks välja mõtelda, mida "mina" tähendab) ja sedagi ainult selleks, et ajalugu kui lugu segada, ähmastada ja valeks ajada.

Sõda läheb üle revolutsiooniks (veebruari oma ongi juba olnud) ja seepärast on isegi juurdemõtlemine raske ja predikaadid jäävadki puhasteks, valmis asjadeks, minevikuks õieti.

• Lugu jääb pooleli ja täitub hiljem, jääb oma lõpuga hiljaks, on aja hiline laps, nagu ka meie oleme, mina ja Ants – oma vanemate hilised lapsed.

Tema kohta

• Kõivu "Finis nihilis" (Eesti Draamateater, 2004, lav Priit Pedajas) küsib professor: "Mis asi see on, mis kunagi ei tule meelde ... aga alati on meeles ... et ei tule meelde?" Kui traditsioonilised süžeelised ajalooainelised näidendid konstrueerivad situatsiooni ja isikud "nagu see võis olla", kehval juhul kipuvad väitma, et "just nii oligi", siis Kõivu tekstid on pinev püüd selgusele jõuda. Lakkamatu tagasitulek, lõputu kohvijoomine, finis nihili — teadlikuna mälu katkendlikkusest, tervikpildi tabamatusest ja sellest hoolimata mäletada püüdmise vältimatusest. On filosoofiline, aga võib-olla ka Eesti-omane hoiak, et "Kes saab meil midagi täieliselt lõpetada, ainult alustada on võimalik, ja siis puhuvad juba teised tuuled."
  • Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88 (Teine tsitaat: Madis Kõiv, "Lõputu kohvijoomine", Tallinn: Eesti Draamateater, 2008, lk 249.)