Aare Pilv

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aare Pilv

Aare Pilv (sündinud 15. aprillil 1976 Viljandis) on eesti luuletaja, kirjandusteadlane, tõlkija ja kriitik.


  • Kui Krull muretses selle üle, et kriitika ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates kunstiteoseid ideoloogilisele liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja ühiskondlikus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari nüansimeele kriis] abil.
  • Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa] ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
  • Sotsiaalmeedias diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru "Tujurikkuja" pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks Euroopa integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle hirmud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad.
  • Selle peegelpildiks on, et inimesi, kes räägivad nt pagulaste aitamise vajadusest ja sellest, et islam ja islamistlik ideoloogia on erinevad asjad, sildistatakse liberastideks ja tolerastideks (mis muuseas on Vene profašistide poliitkultuurist pärit leksika) ning peetakse neid mingi salapärase vasakpoolse diktatuuri käsilasteks.
  • Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)
Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega.
  • Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. /---/ Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.
  • Tuleb meeles pidada, et erimeelsus on vaba ühiskonna eeldus ning paratamatus. Mitte keegi meist ei valda absoluutset tõde, aga suurel osal meist on ligipääs mõnele tõe aspektile. Ja loomulikult tuleb meeles pidada eristust arvamuse ja fakti, maailmavaate ja objektiivsete asjaolude, dramaatiliste üldistuste ja konkreetsete tõsiasjade vahel.
  • Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: homoseksuaalsete inimeste võrdõiguslus heterotega tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete katoliiklaste vabadus oma usku praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa kirikut sundida sõlmima samasooliste abielusid /---/.
  • On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või kurjusest haaratuks (samas, ka rumalus ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda).
  • Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel