Ideaal

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Aade)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Idealiseeritud klassikaline maastik Jacob More maalil (1780), esiplaanil Cicero sõpradega vestlemas.
Singeri õmblusmasin Ideal.
Ideaal Jaan Kaplinski andmetel.

Ideaal on millegi kujuteldav täiuslik eeskuju või püüeldav eesmärk.

Luule[muuda]

  • Väliselt meenutavad ideaalid veidi küülikut, sabata ümisejat või väga suurt viiksjänest. Koon on lühike, lõhestunud ülamokaga, kõrvad väikesed, mõnel liigil peaaegu üleni karvade sees peidus;
jalad lühikesed, kuid tugevad. Neljavarbalistel eesjäsemetel on lamendunud küünised, mis meenutavad kapju. Tagajäsemed on kolmevarbalised.
...
Vastsündinud on hästi arenenud, nägijad, karvadega kaetud. Nad saavad kiiresti iseseisvaks. Noored ideaalid on sümpaatsed ja kergesti
taltsutatavad, täiskasvanud seevastu tigedad ja agressiivsed.
  • Jaan Kaplinski "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 29


Aade on vaade millest ei saa enese
kaotuseta loobuda Aateid on vähe
alles jäänud Inimesed kannavad
kehi Nad on püsisoojad ja maksa-
vad selle eest renti

  • Ene Mihkelson, "Aade on vaade millest ei saa" kogus "Torn" (2010), lk 64


Proosa[muuda]

  • "Kuule sina, va kalja-rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste sabarakk," ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. "Mina sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane."
"Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas," ütles rätsep.
Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku, et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:
"Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!"



  • Ideaalid on nagu rõivad - nad on rõivaste kombel vältimatud, kuluvad rõivaste kombel ja neid tuleb aeg-ajalt vahetada. Kui rõivad ja keha ei ole omavahel kooskõlas, teab igaüks, kumba on vaja vahetada.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 52


  • "See ongi minu häda, kas tead," mõtiskles Yossarian kaastundlikult ja pani käed rinnal risti. "Minu ja iga ideaali vahele jäävad alati Scheisskopfid, Peckemid, Kornid ja Cathcartid. Ja see muudab ideaali ära."
"Ära mõtle nende peale," soovitas major Danby positiivselt. "Ja ära lase neil oma väärtusi muuta. Ideaalid on head, aga inimesed mõnikord nii head ei ole. Vaata suurt pilti."
Yossarian loobus sellest nõuandest skeptilise pearaputusega.
"Kui ma üles vaatan, näen ma kasu lõikavaid inimesi. Ma ei näe taevast ega pühakuid ega ingleid. Ma näen inimesi, kes igalt korralikkushetkelt ja igalt inimlikult tragöödialt kasu lõikavad."
"Aga ära selle peale ka mõtle," käis major Danby peale. "Ja ära lase end vihale ajada."
"Oh, see ei ajagi mind vihale. Mind ajab vihale hoopis see, et nende meelest olen ma lihtsameelne loll. Nad arvavad, et nemad on targad ja meie ülejäänud oleme lollid. Ja tead, Danby, mulle turgatas praegu esimest korda pähe, et äkki neil on õigus."
"Aga ära selle peale ka mõtle," väitis major Danby. "Mõtle ainult oma kodumaa heast käekäigust ja inimese väärikusest."
"Jajah," ütles Yossarian."


  • Ideaale seepärast kutsutaksegi ideaalideks, et nad on tegelikkusega rabavas vastuolus. Ja kui külm rahulik mõistus hakkab otsima vahendeid, mismoodi neid ideaale saavutada, siis ta taipab, et valitud vahendid ei mahu ideaalide endi raamidesse, ning peab natuke südametunnistust laiemaks venitama, sättima teda, kohendama... pole vaja oma südametunnistust poputada, vaja on seada teda sagedamini uue tegelikkuse tolmuse tõmbetuule kätte, kartmata, et talle ilmuvad plekid ja karm koorik.


  • Muidugi, ma saan aru, et noortel näitlejatel on praeguste palkade juures raske oma elu korraldada. Ja kui siis juhtub veel, et naisnäitlejal on väike laps, võetakse seda juba sellise ilmaimena, et oeh... täna pole võimalik see ja homme teine! Seepärast olen alati imetlenud Anu Lampi. Tal on kolm väikest poissi ja samas võib öelda, et ta kannab ju Noorsooteatri repertuaari, aga töö suhtes ei tee ta endale mingit hinnaalandust. Olen seda tähele pannud kas või tema ettevalmistuses raadio lugemistundideks. Ja ma ei tea korda, kui Anul poleks olnud nakatavalt hea tuju. Tema näos on kogu aeg päike. Tema olekus on midagi antiikset. Kuidas ma seda nüüd ütlen, ta on täiesti eestiaegne näitlejatüüp. Minu jaoks naisnäitleja ideaal. (lk 15)


  • [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. Nad võitlesid aristokraatlike ideaalide ja aumõistete eest ajal, mil need olid lahjenemas ja hääbumas, ajal, mis ähvardas tasandada inimestevahelised erinevused ja kustutada suurejoonelised mõtted. Nad ei teadnud ise, mis neid takka sundis, kõrgemad jõud ja idealistlikud nõudmised määrasid nende teed ja pitseerisid nende saatuse ning päevikutes ja kirjades naisele kirjutasid nad, et tema, naine, on ainus, kes mõistab, tal ei tule häbeneda mehe pärast, kes seab endale kõrgeid eesmärke, mida ta hiljem reedab, et naine tunneb teda tegelikult paremini kui tema ise, ta tunneb mehe sisimaid tõukejõude ja mõistab teda, nagu emad mõistavad oma lapsi, ja saab aru, et mees peab ohverdama elu ja perekonna võitluses kõrgemate püüdluste nimel, ja mees ise on jõuetu meheliku tahte ees, mis on tema südames pesapaiga leidnud. Naised pidid mõistma, et ainult arad ja leiged asetavad perekonna kõrgemale Võitlusest ja Elueesmärgist. Nii nad kirjutasid, nii nad uskusid. Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.
"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.
Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 14-16



  • Teisega, ühe Tõnuga, elasin kohusetundest isegi kuu aega koos ja meie vahel toimus teatav rutiinne seksuaalne läbikäimine, mille vältel mõlemad püüdsid juuresolevalt kehalt leida mõningaid oma fantaasia elemente. Kes otsib, see leiab. Seks on kahtlemata ka kompromisside, konformismi, leppimise küsimus. Ideaalid peavad nürinema, ideaalid peavad hävima.
    • Emil Tode, "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002, lk 314


  • Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur aade lükkab kõrvale väikese elu ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult ideele pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur utoopia neelab kõik ja argipäev jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma raamatutes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja saatuse kaudu, kommunismi ja natsionaalsotsialismi ja sügavate usule rajatud põhjenduste kaudu. Kui tuleviku hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.


Allikata[muuda]

  • Kui meil tunnistatakse rahvusliku ja omakeelse kultuuri aadet ja soovi rahvusena püsida, siis on paratamatult vaja keelt arendada, rikastada.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ideaal&oldid=115034"